Alla Jukš-Meos ilmutas laste luuleraamatu

Alla Jukš-Meos pitsikollektsiooniga taustal. Foto: Ants Liigus

Eile esitles Pärnu Victoria hotellis oma lasteraamatut “Vanaema aabits” Alla Jukš-Meos, kes varem on üles astunud novelli- ja luulekoguga.

Vastne raamatuke on ilmunud nii eesti- kui venekeelsena ja mõeldud lastele tähtede õppimiseks.

 Andekate joonistuste autor on üheksanda klassi õpilane Aleksei Ivanov, luuletused on kirjutanud Alla Jukš-Meos ja raamatu on kujundanud Nadežda Artamonova. Eestindanud on värsiread Toomas Kuter.

Ära on toodud Olga Klubitskaja pitside motiividki, mis vihjavad asjaolule, et Jukš-Meos on tuntud pitsimeister ja haruldase pitsikogu omanik. Raamat ilmus kultuurkapitali ja hasartmängumaksu nõukogu toel. See on trükitud trükikojas Mark&Partnerid.

2006. ja 2007. aastal on Jukš-Meos ilmutanud kaheosalise novellikogu “Elu enda poolt kirjutatud novellid” ja luulekogu “Armastuse tango”.

Et novelliraamat on ühtlasi Venemaa Rževi linna kirjanduslik ja ajalooline almanahh, lähetas toimetusele raamatuarvustuse Tveri ja Rževi poeet Viktoria Kuznetsova. Arvustuse aitas eestindada Meeli Madissoo.

Kuznetsova kirjutab Jukš-Meosest kui naisest, kes üle 40 aasta on elanud Eestis, kuid siiani pole lahti öelnud Venemaa kodakondsusest ja on tihedalt seotud Volgal asuva linnaga. Oma värsse on Jukš-Meos esitanud Rževiski.

Kuznetsova vaatleb kogumikku „Armastuse tango“ ja järgnevalt toomegi ära katkendid Venemaal ilmunud arvustusest.

“Siin on nostalgiat, kurbust, armastuse heldimust ja värinat, palveid ja kaastunnet, elutarka nukrust, kahtlusi ja vaimustusavaldusi, palju naise südame laule ja pisaraid. Alla Jukš-Meose luuletuste lüüriline kangelane on nii võitleja kui vagur kristlik hing, mis võtab vastu jumala tahte,” kirjutab Kuznetsova.

Arvustuse autor tõstab esile kogumiku arvukaid fotosid, mis moodustavad terviku luuleridadega. Näiteks on siin palju pilte, millel on kujutatud inimesed, kes nii või teisiti on seotud Vene kultuuriga Eestis.

„Ja sõna, mõte – kõik ainult armastusega inimese vastu, vist ei ole selline epigraaf kogu kogumiku puhul juhuslik,” oletab arvustaja.

“Vist ei oleks üldse kohatu väide, et kõnealusest raamatust saab sündmus kogu vene kogukonnale Eestis. Ja mitte ainult sellepärast. Sõltumata sellest, mida A. Jukš-Meos käsile võtab, kõik tuleb tal välja julge ja kordumatu ning miski ei jää märkamata, on see siis pitsikollektsiooni loomine või raamatu väljaandmine.

Sündmus on see veel sellepärast, et see teos on kahe rahva integratsiooni silmanähtav näide. Ning selle kasuks räägivad paljud asjad, nende seas kahe romansi teksti tõlge eesti keelde. Ja võib-olla on armastusavaldus Venemaa linnale Rževile sellepärast nii tugev ja helge, et autor, kes nii palju aastaid on elanud mujal riigis, on avatud teise rahva eripära mõistmiseks.

Tuleks mainida, et A. Jukš-Meosel on luuletustes ja fotodel palju „eesti” noote. Tunded on talle kui tervikmaailm, milles ta ei peida ega võltsi ennast armastuses Eesti ega Venemaa vastu. Ta ei edvista kõrge stiiliga, ei tee reveransse ega kunstlikke ülestunnistusi.

Tema pilgule ja südamele on võrdselt avatud nii kontsert Oleviste kirikus ja jaamalähedaselt väljakult kostvad hääled („Lapsepõlve kaja. Rževi esimene jaam“) kui seik, kuidas lihtne Kihnu kalur harutab oma võrke. Ta ei taha ega suuda reeta kahte ruumi: Rževi, lapsepõlve ja nooruse maailma, ning Tallinna, Eestit, kus kujunes tema isiksus.”