/nginx/o/2008/12/12/104278t1h24ce.jpg)
Kes ei tahaks rääkida rõõmsatest ja headest asjadest? Tahaks küll, aga rasketest teemadest rääkimata jätta pole võimalik. Eelmisel nädalal jäi Eestis ametlikult tööta kaks ja pool tuhat inimest. Seda on niisama palju kui Vändras elanikke. Nädala keskmist tööaega arvestades tähendab see, et selle loo läbilugemise jooksul võib Eestis tööta jäänud olla kolm-neli inimest.
Ainuüksi Pärnumaal on töötuid terve leegion, sest Vana-Rooma leegioni kuuluski ligikaudu 6000 inimest.
Sellises seisus tahaks kodanikuna uskuda, et riigijuhid annavad oma parima tööpuuduse kasvu seiskamiseks, enne kui tööpuuduse kasv seiskab Eesti riigi.
Tahaks näha, et valitsus vaatab läbi kõik võimalused töökohtade loomeks, poliitikud unustavad erimeelsused, valitsus küsib nõu opositsioonilt ja ettevõtjatelt, appi võetakse parim akadeemiline teadmine ja meelde tuletatakse ajalooline kogemus. Tööpuudus pole ju enneolematu nähtus maailmas, küll on ta üsna rekordi lähedal Eestis.
Millegipärast aga käesirutamist ei toimu. Küll pilatakse valitsuse tasandil Tallinna loodud sotsiaalseid töökohti ja avalikku tööd, nagu oleks töötegemine iseenesest midagi häbiväärset, ega pakuta ise midagi asemele.
Küll lubab Andrus Ansipi juhitud valitsus ümberõpet, aga reaalselt pakutakse 100 000-lisele töötute armeele mõnisada kohta ettevõtluskoolitusele. Järjekorrad, tunnistab töötukassa, on kuudepikkused.
Mõni väljapakutud idee tekitab hoopis tunde, nagu sooviks valitsus oma tööjõulistest elanikest sootuks lahti saada.
Sellised ettepanekud toovad ajutise lahenduse, kuid oht, et me kaotame need inimesed pikemaks ja nende tööpanus ning palk kuluvad Eestist eemal, on täiesti reaalne.
Sotsiaalministeerium, mis töötuse leevendamise eest vastutab, annab äsja tööta jäänule oma kodulehel selge juhise edaspidiseks: “Välismaale tööle.“ Seda võimalust Eestist lahkuda tutvustatakse aktiivselt infopäevadel.
Valitseva jõu, Isamaa ja Res Publica Liidu poliitik Tõnis Palts soovitas 18. novembri Eesti Päevalehes isegi toetust maksta, et Eesti inimesed saaksid Soome sõita ja seal tööle hakata.
Majandusminister Juhan Partski andis aasta algupäevil TV3 uudislõigus teada, et tööturul imet loota pole, ja ergutas töötuid otsima tegevust välismaal. Kuidas see jutt sobib kokku tema erakonna rahvuslik-patriootliku liiniga, oleks hea teada.
Enda lahendamata probleemide eksportimine teadliku riikliku poliitikana võib meist jätta Euroopa Liidus üsna kummalise mulje: siis pole Eesti ju kaupa, vaid inimesi eksportiv riik, mis oma probleeme teiste kaela veeretab. Kuid veel tähtsam on selle trendi mõju niigi väheneva rahvastikuga Eesti tulevikule. Kes korra mujal jalad alla saanud, see mõtleb edaspidi mitu korda, enne kui tagasi tuleb. Isiklikult võib elu kergeneda, kuid sel juhul aitab väljarännanute edu juba mõnda muud riiki.
Soome on selle stsenaariumi läbi mänginud. 1960. aastatel, kui Soomes olid majandusolud suhteliselt kesised, läks sadu tuhandeid soomlasi Rootsi tööle. Soome sai küll hiljem jalad alla, kuid need inimesed on jäänud suurel määral Rootsi.
Rikas läänemaailm tõmbab niigi raskesti vastupandava jõuga. Minu enda Londoni-õpingute kaaslastest, kes pärinesid eri riikidest, on paljud sinna jäänudki. Pärnumaalt tunnen mitut inimest, kes tükk aega tagasi on välismaale läinud. Paistab, et sinna nad jäävad. Milleks seda tõmmet sihiliku poliitikaga üles kütta ja Eesti tühjenemist soodustada? Eestis ei ole liigseid inimesi.
Tööpuuduse kasv tuleb peatada siin ja oma jõududega. 1930. aastate suurest kriisist tuli USA välja riigi korraldatud ulatuslike avalike töödega. Palk oli pisike, kuid inimesed said rakendust ja lootust, riik aga rajatisi ja teenuseid. Töötuna oleksid nad tootnud ainult rahulolematust. Paljud oletasid, et vimm jõuab varsti niikaugele, et kommunistid saavad Ameerika ühiskonnas endale tugevad toetajad. Mis teha, viletsus pole hea poliitiline nõuandja.
Avalikele töödele värvati mõne kuuga miljoneid inimesi ja USA majanduses järgnes neli aastat väga kiiret kasvu. Paul Krugman, Nobeli majanduspreemia laureaat ja Princetoni ülikooli majandusprofessor, kirjutas mullu detsembris The New York Timesis, et majanduse taastumine iseenesest tööhõivet ei taasta. Töökohtade looja peab kõigi võimalike vahenditega olema riik, sest muidu vajutakse kriisis nii sügavale, et vahet on hiljem väga raske tasa teha.
Eestis korraldavad praegu avalikke töid ja loovad sotsiaalseid töökohti ainult omavalitsused, eeskätt Tallinn ja vähemal määral Tartu. Ülejäänud omavalitsuste algatused selles vallas on küllalt pisikesed.
Riik oma märksa paksema rahakotiga hoiab sellest tegevusest kaarega eemale. Ometi oli USAs 1930. aastatel just riik see, mis hakkas avalikke töid eest vedama. Ja need polnud üksnes puhastus-koristustööd, vaid ehitati maju ja teidki. Eestiski peab riik hakkama töökohti looma, mitte jätma seda ülesannet ainult linnade-valdade kraesse.
Ettepanek vabastada sotsiaalsed töökohad sotsiaalmaksust ja muuta sel viisil nende loomine senisest märksa hõlpsamaks pole leidnud valitsuse toetust. Miks? USAs alustati suurest kriisist väljatulekut nimelt sellest: töökohtade loomine tehti odavamaks.
Kas inimeste välismaale peletamine, nagu soovitavad Hanno Pevkuri juhitud sotsiaalministeerium, Juhan Partsi juhitud majandusministeerium ja Tõnis Palts, on parem? Inimesi välismaale tööle utsitades võidame ehk tõesti millalgi tööpuuduse, kuid ma kardan, et me kaotame rahva.
Töökohtade loomist lubavaid plaane oleme isamaalastelt ja reformierakondlastelt kuulnud korduvalt, töökohtadest aga ei midagi. Ma ei näe muud võimalust kui hakata riikliku rahaga ellu viima avalikke töid, nagu seda tehti USA suure kriisi ajal.
Minut pärast selle loo lõpunilugemist jääb taas üks inimene Eestis tööst ilma. Ja iga koondatuga muutuvad peaministri üleolevad märkused sotsiaalsete töökohtade aadressil järjest õõnsamaks.
:format(webp)/nginx/o/2016/10/24/5998857t1hbe45.jpg)