Pärnu autonoomne hoiatussüsteem oli oma ideelt aegunud juba siis, kui Pärnu linnavalitsus selle lõi. 2005. aasta jaanuaritormis kannatada saanud linna toonased juhid otsustasid näidata, kuivõrd nad kodanikest hoolivad, ja matsid hea hulga linna raha seadmetesse, mis pidanuks magavad inimesed tormi saabudes üles ajama ja aitama kaasa nende päästmisele. Kuigi hoiatussüsteem ehk PAUH kohtas kriitikat juba loomise aegu, sai see valmis ning aeg-ajalt võis kuulda sireenide testimist.
PAUH on nüüdseks vajunud varjusurma. Uus linnavalitsus ei pea seda süsteemi mõttekaks ning sooviks selle üle anda päästeametile. Loomulikult ei saa päästeametnikud avalikult öelda, et PAUH on mõttetu, sest ideaalis on ju tegemist ikkagi inimeste teavitamiseks mõeldud süsteemiga. Kuid on väga kaheldav, kas nad soostuvad süsteemi üle võtma, seda enam, et süsteemi ülevalpidamisega kaasnevad kulutused, mis käivad ametile üle jõu. Lõplikku eid PAUHi ülevõtmiseks pole siseministeerium ega sellele alluv päästeamet veel öelnud, kuid võib ennustada, et küll see “ei” tuleb, näidates ära Pärnu hoiatussüsteemi tegeliku väärtuse.
Elanike teavitamiseks eksisteerib muidki võimalusi kui mõne maja katusel konutavad pasunad. Ohust saab inimesi teavitada mobiilisõnumite teel, samuti tõusevad magavad elanikud üles pääste- ja politseiautode sireenide peale, millele vajadusel saab lisada häälsõnumid. Need võimalused on olemas, ei eksisteeri ainult ühel eesmärgil ega ole neid vaja eraldi ülal pidada.
Lõppeks on Pärnu PAUH näide sellest, kuidas üks omavalitsus omaette midagi kokku käkerdab, peamiselt lootuses endale monumenti püstitada, arvestamata, et kui puhuvad tormituuled Pärnus, puhuvad need kõikjal Eestis. Elanike turvalisusele ja teavitamisele peabki mõtlema kogu Eesti kontekstis ja selleks on meil päästeamet.