Raivo Järvi oli talvel pai, suvel pikajuukseline

Raivo Järvit tuntakse kui rahvameest. Tegelikult tunneb ta end kõige õnnelikumana üksi ateljees. Foto: Ants Liigus

Kunstnik, telenägu ja raadios jutustaja Onu Raivo läks küll koos isa-emaga juba seitsmeselt Pärnust ära ja jäigi pealinna poisiks, aga väidab, et kogu meheks saamise kogemus tuli tal siiski läbi Pärnu. Ja siin on tal endiselt klassitäis sõpru, kellega ta aeg-ajalt soojalt suhtleb.

Järvi isa Richard valis kunstitööstuskooli lõpetamise järel muusika ja kunsti vahel ning eelistas viiulit. Raivo on selle üle väga uhke, et ta isa mängis Raimond Valgre orkestris. Järvi ema Svetlana oli Austria sõjavangi ja poolatari järeltulija. Tutvusid nad Siberis, kuhu nõukogude võim nad karistuseks oli saatnud.

Kuidas teie vanemad Pärnu sattusid?

Kui Stalin suri, saadi Siberist tulema. Aga Tallinnas ei tohtinud patused elada. Nii läksid ema-isa jaama ja istusid esimesse rongi. See viis Pärnu, kus neid mõistagi keegi ei oodanud. Appi tuli juhus. Üks mees jäi seisma, hüüatas - Riks, sina! Oli Uno Tamre, isa kaaslane Valgre bändist. Mindi esmalt tema juurde ja nii Pärnu jäädigi, ema õpetas lapsi tantsima ja isa mängis pilli.

Kui Hrushtshovi sula tuli, võisime 1961. aastal Tallinna kolida. Kooli läksin juba seal, aga sõbrad jäid ju Pärnu. Keskkooli ajal olin talvel paipoisist õppur, suvel Pärnus pikajuukseliste kambas. Ema kartis, et poiss läheb hukka, aga siis tuli jälle talv ja kool ja ma muutusin paiks.

Kellega Pärnust veel suhtlete?

Sellest vanast kambast on väga häid sõpru jäänud. Aga mäletan ja olen kohtunudki oma lasteaia muusikalise kasvatajat Helju Aarmaga. Suhtlen Mati Põldrega, kelle kadunud kaasa Lilian tegi minust teleinimese. Kunstiinstituudi päevil sõbrunesin teise Pärnust pärit kunstniku Vladimir Taigeriga. Riigikogus on Väino Linde mu hea kambajõmm.

Kus Pärnus elasite?

Meil oli kaks kodu. Alguses elasime Riia maanteel nüüdseks lammutatud Suuderi saiaputka kõrvalmajas teisel korrusel. Mäletan, et vett tuli pangega õuest tuua, õues peeti lehmi ja sigu. Siis kolisime üle tee. Seal oli juba rohkem ruumi.

Lasteaias käisin praeguse Hansagümnaasiumi kõrval, mängisin Vanas pargis, kus olid suur tamm ja liivakast.

Millisena jäi meelde lapsepõlve Pärnu?

Mäletan teatrit praeguses pangamajas. Mängiti “Ali-Babat ja 40 röövlit” ning ma kartsin ja nutsin. Mäletan sigade kisa, kui neid meie õue peal kohitseti. Mäletan, kuidas mulle Jalaka tänava juuksurisalongis õliga ehtne Elvise soeng tehti ja see mulle üldse ei meeldinud.

Meenub, kuidas isa naabril, Saksamaal teeninud Vene lenduril, mulle Ameerika puldiga juhitava mänguauto lasi tuua. Viiekümnendate lõpus, mõtelge!

Kui tõsiselt, siis Pärnust on mulle jäänud ilus mälestus. Mulle meeldib väga Andres Toltsi ütlus, et Eesti aeg lõppes tegelikult 60ndate alguses. Selle ajani säilisid Pärnuski rahu, viisakus ja endisaja rütm. Minu meelest oli Baltika restoranis Eesti aja hõngu, vist isegi ettekandjaid.

Isa näitas mulle kunagi Rannahotelli ja ütles, et see oli uhke rootslaste hotell. Seda meenutades tegin seitse aastat tagasi pulmareisi just nimelt Rannahotelli. Võtsime kalleima sviidi ja tundsime end kuninglikult.

Kas nüüdne Pärnu on teile kauge või võõras?

Ma suhtun Pärnusse nagu pärnakas - ka mulle meeldib Pärnu väljaspool suve ja hooaega. Naine poetas korra, et kui pensionile jääme, võiks ju Pärnus elada.

Mul on hea meel, et kesklinn ja Rannapark kunagi täiuslikena välja ehitati ja sinna Vene ajal rumalusi juurde ei tehtud. Jubedusi on Pärnus ehitatud Tammsaare puiestee äärde. Aga teil vuntsitakse linna ja haavad paranevad.

Mida teie poeg Pärnust arvab?

Ta on mul vähese jutuga. Aga kuulab mu mälestused ära ja ütleb: “Ma saan aru, mida sa mõtled.” Mida see tähendab, ma täpselt ei tea.

Kes te oleksite, kui poleks Pärnust ära läinud?

Ma teadsin juba kolmeaastaselt, et tahan saada kunstnikuks. Vanemad olid tööl, ma olin palju üksi ja muudkui joonistasin. Ei tea, kas viisakusest, aga ema kiitis mu joonistusi, isa oli skeptilisem. Mingil ajal oli mul mõte hakata näitlejaks, aga ema laitis selle maha - ära seda küll tee, näitlejad on kogu aeg purjus ja ilma rahata.

Ja ometi nüüd nii esinete kui joonistate?

Jah, mu oma tee ja vanemate artistianded moodustasid sellise komplekti. Aga suheldes annan endast palju ära ja väsin. Õnnelikuna tunnen end ateljees, ma ei tunne üksi olles kunagi üksildust.

Legend räägib, et kui Tallinna 46. keskkooli kunstiklassis teie joonistusi nähti, toodi kohe üks tool juurde ja kunstiinstituuti saite sisse esimese liigutusega. Oli see nii?

Tegin endale programmi, et kui ma sõjaväkke ei taha minna, pean ERKIsse sisse saama. Sel eesmärgil hakkasin juba kaheksandast klassist peale käima ettevalmistuskursustel. Seega - oli küll nii.

Kes on kunstis teie iidolid? Kellega teid võrrelda? Äkki samuti palju raamatuid illustreerinud Edgar Valteriga?

Valter on lapsest saati mu eeskuju. Olen tahtnud tema sarnaseks saada, aga tema on ikka mäekõrguselt üle. Mõistan: kunsti saad teha siis, kui oled kas lahutatud, erak, veidrik või kõik kokku ega pea olema konjunktuurne.

Igatsen aega, kui mingi raha kogu aeg kusagilt tiksuks ja ma saaksin oma ateljees vaba olla.

Väga imetlen illustraator Richard Kaljo töid. Ja loomi ei oska keegi paremini joonistada kui Sandor Stern.

Kas kunstnik elab tänapäeva Eestis lahedalt?

Ei tea, kuidas teised, aga mina olen pidanud nii Vene ajal kui nüüd kogu aeg enda eest seisma. Praegugi on raske. Eeldatavalt peaks igaüks mu nägu teadma, aga joonistamistööd on ikka raske saada. “Onu Raivo jutupliiatsile” otsin mööda Tallinna sponsoreid. Hea, et praegu riigikogulase palk jookseb, selleta oleks autoliisingu ja muu asjaga seis nutune.

Kui kerge või raske teile on inimeste ees pilti joonistada?

Olen oma saateid rõõmuga teinud, aga telekaamerate ees värvilise pildi tegemine võtab ikka päris läbi. Joonistamine on tegelikult intiimne asi ja selle inimeste ees tegemine on teatud mõttes striptiis. Aga mis teha, kui see on minu hobune, mille seljas ratsutan. Kui aus olla, naudin kõige rohkem raadiosaate tegemist.

Ega teid häiri, et nii nagu Ervin Abel ja Margus Lepa jäävad igaveseks Kiireks, on teilgi alati ja igas olukorras Onu Raivo märk küljes?

Ei häiri. Küsin vastu: ja mis siis? Firmamärk ju töötab.

Millised on teie suhted muusikaga?

Mind sunniti klaverit õppima ja sõnakuuleliku lapsena õppisingi, omal pisar silmas. Lõpuks õnnestus teha emaga kaup, et kui õpingud läbi ja ei meeldi, võin mitte mängida. Nii läkski, kaheksa aasta järel panin klaverikaane kinni. Aga haritust ma sealt sain, mul on lihtsam muusikat mõista ja muusikasaateid teha ning ma olen selle eest tänulik.

Miks läksite poliitikasse? Ega äkki Reformierakonna orav teie joonistatud ole?

Ei, orav oli enne mind. Ja on hästi joonistatud. Aga poliitikasse läksin mõeldes, kuidas oma hea nimi ja maine tööle panna, kuidas selles elufaasis leida huvitav ja väärikas töö. Ma ei läinud nagu Mark Soosaar missiooniga, et mina lähen ja muudan. Tean, et tuhka sa üksi muudad.

Ma läksin oma muutmatult parempoolsete vaadetega, olen teinud Riigikogus oma tööd nii ülikorralikuna, nagu ma olen, ja ütlen ausalt, et mulle on see töö meeldima hakanud. Palka võtan kui rahva tagantjärele tasu aastate jooksul ilma rahata tehtud töö eest.

Kuidas võtsid Riigikogu kolleegid vastu teie istungite ajal tehtud joonistused?

Ega ma ise selle peale tulnud, aga nad hakkasid aasima, kui asendusliikmena Riigikokku läksin, et noh, nüüd hakkab meid joonistama. Mul on selline omadus, et kui käsi käib, kuulan paremini, ja nii tegingi. Vastu võeti hästi, mõnigi nuias pilti endale.

Kas Brüsselisse eurosaadikuks kandideerisite tõsiselt?

Ei, see lugu ei olnud päris tõsine. Aga olen vaadetelt kosmopoliit ja mul ei ole midagi selle vastu, et elada mõni aeg välismaal. Mine tea, kui lapsed suured, äkki see õnnestubki.

Teie peres on koer. Mis tõugu?

Marcus on kuueaastane labrador. Öeldakse, et koer ja peremees on ühte nägu. Minu Marcus on äärmiselt heasüdamlik ja mitte eriti tark.

Kunagi kiitsite Saabi. Millise autoga nüüd sõidate?

Mul on Subaru Legacy. Hea auto, kõige odavam nelikvedu.

Võiks arvata, et te muudkui joonistate ja joonistate. Aga te pakute üllatusi, nagu näiteks poliitikuks hakkamisega. Ja mäesuusatamisega. Kust see tuli?

Kunagi kutsuti Kuutsemäele, et tule ja proovi. Mulle oli see värk teiselt planeedilt, aga kukkus suhteliselt kenasti välja, ja nii nakatusingi. Tekkis trots, et enne ei jäta, kui selge. Ometi võttis kümme aastat, et asi käppa saada.

Sain Venemaa mägedes karmi kooli, kaks korda olen ka luid murdnud. Ja näen nüüd kohe ära, kes tõsine tegija ja kes niisama mäel poseerija.

Poisi panin ka julmalt viieaastaselt suuskadele. Viisin mäe otsa ja ütlesin, et oma asi, kuidas alla saad. Poiss ulgus nutta, kõrval sisistati “milline isa!”, aga alla ta tuli. Ja nüüd, kümme aastat hiljem, sõidab minust paremini.

Mäesuusatamisega mõtlesin uue projekti välja. Meil oli alati kodus probleem, kui poisiga mägedesse tahtsime minna, sest naine ja tema tütar küsisid: aga mida meie saame? Nii meile mägedeks kui neile soojadeks randadeks raha ei jätku.

Kodurahu ja oma hobi huvides mõtlesin siis välja sellise nipi, et läheme grupiga mägedesse ja ma õpetan seal sõitma ning joonistan ka ja saan selle eest reisi tasuta.

Kas armastus Bondi-filmide vastu on alles?

Alles mis alles. Eriti naudin vanu Bondi filme, mind huvitab väga Ian Flemingi elukäik. Bondi filmid on minu arvates stiilsed, need on filmikunsti viimane britilik oaas.

Tundute olevat läbinisti positiivne. Otsige endale mõni viga ka.

Kõik on harjunud, et Onu Raivo firmamärk on selline heakene. See jääb varju, et üritan küll mõelda positiivselt, aga alati pole see lihtne. Mõnikord siiski tullakse tänaval juurde ja küsitakse, miks ma nii õnnetu näoga olen.

Olen kaks korda abielus olnud ja mõlemad naised on mulle vihasena öelnud, et ma olevat inimene-robot, et mul olevat kõik planeeritud. Nii ongi - kui ma end näiteks kord kuus purju jooksin, oleks ka see planeeritud.

Aga mul on õigustus: inimese kõige suurem varandus on aeg ja seda saab väärtustada ainult kõiki oma tegevusi ja eesmärke täpselt planeerides.

Minu viga on, et ma oskan väga harva end lõdvaks lasta. Just seepärast on mul üksi ateljees joonistades hea. Ja välismaal olla on hea, sest seal ei saa kusagile kiirustada.