Pärnul on läbinisti kristlik vapp ja lipp

Linnavalitsus toetab Pärnu sini-valge ristilipu senisest agaramat kasutamist, seitsekümmend üks aastat tagasi kaaluti tõsiselt ka Pärnu ajaloolise vapi lisamist lipule, kuid linnavolinikele meeldis ristilipu kavand rohkem. Foto: Henn Soodla

Tallinna lippu (sinivalge-sinivalge-sinivalge) mainitakse merelipuna 18. sajandist. Tartu lipu (valge-punane) andis linnale Poola kuningas Stefan Bathory 1584. aastal. Vahepeal oli see unustuses, kuid võeti taas kasutusele 1929. aastal. Pärnu linna lipu ja vapi arutelu leidis aset linnavolikogu korralisel koosolekul 20. juunil 1934.

Arutelul osales 20 linnavolinikku 27st. Kõigepealt andis linnapea Oskar Kask ülevaate eeltöö kohta. Protokollist võib lugeda, et mõne aja eest oli linnade liidu juurde moodustatud komisjon, et töötada välja kõigile Eesti linnadele vapi ja lipu kava.

Kas lipp koos vapiga või ilma?

Linnade liit saatis Pärnu linnavalitsusele tutvumiseks komisjoni tehtud kavandi, mille järgi Pärnu lipp oleks sinine valge ristiga ja linnavapil sinisel kilbil vasakust servast hallist pilvest välja tungiv valgekäiseline käsi, mis hoiab kullast risti. Risti kõrval kilbi parempoolsel küljel on kuldne võti.

Linnavalitsus laskis koguda teavet linnaarhiivist ja Pärnu muuseumist ning leidis, et ajaloolistele andmetele tuginedes on linnade liidu lipukavand vastuvõetav, kuigi veidi teistsuguses proportsioonis.

Vapikavandil tuleks teha muudatus, et käsi oleks punase varrukaga ja väljuks kilbi vasakpoolsest ülemisest nurgast hallist pilvest.

Linnavolinik A. Lusik arvas, et lipukavand oleks ilusam, kui seda kaunistaks linnavappki. Volinik pakkus orduaegset lippu, kuid sellise muudatusega, et musta värvi asemel oleks sinine. Seega ilma ristita, valge-sinine ja keskel vapp.

Linnavolinik H. Silla pooldas samuti lipu keskele vapi asetamist ja tegi ettepaneku küsimuse otsustamine tagasi lükata. Häältega kaks poolt, 15 vastu ja üks erapooletu lükati Silla ettepanek tagasi.

14 poolthäälega ja viie voliniku erapooletuks jäämisel otsustas volikogu kinnitada Pärnu vapi rekonstrueeritud kuju vastavalt lisatud pildile ja kirjeldusele linna ametliku vapina.

Pärnu linnavapi kirjeldus: sinisel kilbil vasakpoolsest ülemisest nurgast hallist pilvest välja tulev punase varrukaga käsi, mis hoiab kuldset risti. Risti kõrval kilbi paremal küljel kuldne võti, millel keel ülalpool ja pööratud sissepoole. Ühtlasi kehtestati linnavapi kasutamise kord.

Veel otsustas volikogu ”võtta tarvitusele Pärnu linna ajaloolistel ja juubelipäevadel ning muude tähtsamate sündmuste puhul ja linnavalitsuselt kindlaks määratud erijuhtudel linna lipp“. Pärnu linna lipp on sinine valge ristiga.

Normaallipu laius on meeter, pikkus 1,8 meetrit. Valge ribal peab olema laiust 20 sentimeetrit ja sinisel 2x20 sentimeetrit. Valge põikriba kaugus lipu algusest on 3x20 sentimeetrit. Kahe sinise riba laius kokku teeb 4x20 sentimeetrit.

Lipu kogulaius ja pikemate siniste ribade pikkus on 5x20 sentimeetrit ning lipu pikkus 9x20 sentimeetrit.

”Linna lippu tarvitatakse kõrvuti riigilipuga ning samadel alustel, mis maksavad riigilipu kohta,“ öeldakse protokollitud otsuses.

Kõnelemata ei saa jätta Pärnu vapist, mis ajaloos asub väärikamal kohal kui hilisemal ajal kujundatud linnalipp.

Legend jumala käega päästetud ristipuust

Pärnu vapp on läbinisti ristiusklik, meenutades ammust lugu, kui Leedu vürsti Treniota juhitud matsid Vana-Pärnu 2. veebruaril 1263. aastal põlema panid ja seal asunud 1251. aastal valminud ja Lääne-Saare piiskopi Henriku õnnistatud toomkirik maatasa rüüstati.

Pärnu muuseumi direktor Aldur Vunk kirjutas sellest Pärnu Eliisabeti koguduse 2000. aastal ilmunud almanahhis: “Vahest seetõttu, et paganate röövretk oli olnud nii edukas, tundus oluline leida põletatud toomkirikust mingi allesjäänud ese, mis võiks kõnelda jumala käe läbi teoks saanud imelisest pääsemisest. Söestunud altaririst võidigi leida kõige hiljem seitse nädalat pärast põlengut, kui pühitsetud rist oli suure reede protsessioonis asendamatu. Tuleb arvata, et leidjatele võis tunduda risti (või selleks peetud ristisarnase eseme) kahjutules säilimine imena, ja nii võiski tekkida legend jumala käe läbi päästetud elavast ristipuust.”

See Vana-Pärnu toomkiriku söestunud ja pühaks peetud ristipuu rändas Uus-Pärnu vapile, millel on kujutatud jumala kätt, päästmas altariristi leedulaste süüdatud kahjutulest.

Vanim säilinud vahapitser Uus-Pärnu vapi kujutisega on 1361. aastast.

Tänapäeval tundub ristipuu tulest pääsemisest isegi suurema imena Pärnu linna vapi säilimine peaaegu muutumatul kujul läbi aastasadade.

Seesama rist kandus Pärnu linna lipulegi, muutes sellegi läbinisti kristlikuks, aga see juhtus alles 20. sajandil, Eesti Vabariigi aegu.

Vana-Pärnust Uus-Pärnusse toodud söestunud risti hoiti vähemalt 16. sajandil Püha Risti kabelis, kust pärineb risti kirjelduski.

Risti ülaosas oli hõbedast okaskroon, risti jalamil palvehelmed ja kabelile toodud kingitused - koos krooniga umbes viis kilogrammi hõbedat. Risti ees oli veel üks laegas ligi kilo hõbedaga.

Musta risti valimine Uus-Pärnu esimeseks ja tähtsaimaks sümboliks pole üllatav. Kui ordumeister Konrad von Mandern annetas 5. aprillil 1265. aastal Viljandis Pärnu linna asutamise privileegi sinna kerkinud uue komptuurilossi ümbruse elanikele, tegi ta seda suure tõenäosusega just musta risti pühade ajal Uus-Pärnus, kuhu rist oli põlenud Vana-Pärnust toodud.

“Kirjutatud ajaloo valgusse ilmub must puurist 1412. aastal Johann van Lechtese testamendis kirja pandud annetuse kaudu ja parajasti pidi käes olema Püha Risti XXIII püha aasta,” kirjutab Vunk ülalviidatud raamatus.

Hiljem on musta risti korduvalt mainitud eri allikates ning see püsis kindlalt Uus-Pärnu vapilgi.

Rootsi ajani oli rist Pärnu vapil musta värvi valgel taustal, kuid aastal 1651 otsustasid rootslased muuta vapi värve ning mustast ristist sai kuldne rist sinisel (taeva)taustal. Risti hoidva käe varrukahõlm jäi punaseks nagu varem.

“Sellisel muudatusel võis olla poliitiline põhjus, sest vapivärvid must ja valge ühtisid Saksa ordu omadega,“ kirjutab Vunk. “1728. aastal aga registreerisid Vene võimud linnavapi, millel rootsilik kuldne sinisel oli omakorda asendatud hõbedasega sinisel ja kokku moodustus riigilipu valge-sinine-punane.”

See, et Pärnu vapi orduaegne katoliiklik rist on püsinud, vaatamata kirikureformidele ja usupuhastustele, vahetunud valitsustele ja usunditele ning kandunud 71 aastat tagasi kujundatud linnalipule, on omaette mõtlemisainet pakkuv tõsiasi.

Vapp ja lipp uuel ajal

14. märtsil 1990 muutis Pärnu linnavolikogu linnavapi ja -lipu kasutamise korda, mis oli kinnitatud Pärnu linna rahvasaadikute nõukogu istungjärgul 28. juunil 1988.

Toonase kirjelduse järgi oli Pärnu vapi väljanägemine järgmine: sinisel kilbil vasakpoolsest ülemisest nurgast hallist pilvest välja ulatuv varrukaga käsi, mis hoiab kuldset risti.

Risti kõrval kilbi parempoolsel küljel on kuldne võti, mille keel ülevalpool on pööratud sissepoole.

1. oktoobril 1992 tehti vapi kirjelduse redaktsioonis parandus: ”Kilbi sinisel väljal on vasakpoolsest ülemisest nurgast asetsevast hõbedasest pilvest välja ulatuv punasekäiseline käsivars, hoides käes kuldset lõigatud otstega risti. Risti kõrval kilbi parempoolsel küljel on püstasendis kuldne võti, võtme keelega risti poole.“

16. veebruaril 1995 kinnitas Pärnu linnavolikogu vapi värvid kataloogi numbrite järgi, konstruktsiooni, must-valge kujutise ning värvilahutuse.

Muu hulgas märgiti, et vapi originaalmaterjalid legendiga on hävinud 1533. aastal tulekahjus, mil hävis linnaarhiivgi.

Pärnu praeguse vapi kujutise aluseks on võetud Tallinna väraval paiknev vapp. Lipu mõõdud on püsinud muutmatuna 1934. aastast.

Tallinnas riigiarhiivis (ERA 40-1-6528) on Pärnu vapi ja lipu kavandid aastaist 1934-37. Ilmselt pakub see materjal huvitavat uurimisainet veel.

Meie arvates võiks riigiarhiivis säilitatavate kavandite ja dokumentide koopiad olla Pärnu muuseumis ja linnakodaniku majas, lipu ja vapi saamislugu aga Pärnu kodulehel huvilistele lugeda.