Peatselt saabuvad suur reede ja ülestõusmispüha võivad asjasse mittepühendatud üsna külmaks jätta. Sestap mõni sõna nende tähtsusest meile kõigile.
Suur reede on päev, kui Jeesus Kristus risti löödi. Mõte surmale on ebameeldiv, olgu siis tegemist meie endi või kellegi teise siit ilmast lahkumisega. Inimelu kui terviku seisukohalt on surmal oluline tähendus.
Olen kuulnud mõtet, et elu ongi tõeliselt elamist väärt alles siis, kui inimene on leidnud midagi, mille nimel on valmis surema. Jeesuse puhul see nii oli. Ta suri oma õpetuse eest ja kui mitte enamat, näitas see tema ausust ning pühendumust.
Religioosse ideoloogia nimel elu jätnuid on teisigi. Kaasajal teame liigagi hästi Lähis-Ida enesetaputerroriste.
Kas neil ja Jeesusel on mingit vahet?
Üks erinevus on: terroristid viivad ellu inimeste tahet, kes ise oma elunatukesest viimase võimaluseni kinni hoiavad. Jeesus oli valmis ise surema. Tema kohta ei saa öelda, et ta kutsus kedagi toimima oma sõnade, mitte tegude järgi.
Jeesuse sõnad ja teod väljendasid mõtet, et inimese maapealne elu on vaid ettevalmistus millekski hoopis olulisemaks.
Pilatuse ees seistes ütles Jeesus, et tema riik pole sellest maailmast. Selle nimel oli Jeesus valmis ka vägivaldseks surmaks.
Mis järgnes Jeesuse surmale? Oma jüngritele oli Jeesus ennustanud, et kolmandal päeval pärast surma tõuseb ta surnuist üles.
See pidi olema tõend tema õpetuse paikapidavusest. Seega oleks Jeesuse ülestõusmise ebaõnnestumisel olnud tegu vaid haleda enesepettusega.
Kui Jeesuse ülestõusmine on tõsi, ei vähenda selle väärtust isegi ristiusu ajaloos korda saadetud sigadused. Ei sõltu ju tõde sellest, kui hästi-halvasti teised on sellega ümber käinud.
Seega on Jeesuse ülestõusmisel oluline tähendus ja seetõttu on seda kriitiliselt hinnatud ja uuritud rohkem kui teisi piiblis esitatud seiku.
Uuest testamendist leiame nelja autori kirjeldused Jeesuse ülestõusmisest. Uue testamendi autentsus ehk vastavus esimesel sajandil kirjapandule on ajalooliselt tõendatud.
Ülestõusmisest lugedes märkame, et kõik neli kirjeldust on erinevad ja kohati isegi vasturääkivad. Tekib mulje, et tegemist on väljamõeldistega.
Ometi on teada, et need lood jõudsid uue testamendi kaante vahele aastakümneid pärast Jeesuse ristilöömist. Seega oli piisavalt aega vähemalt kõige silmatorkavamad erinevused kõrvaldada.
Et seda tehtud pole, näitab paljude uurijate arvates, et tegu on usaldusväärse ajaloolise allikaga. Teab ju igaüks, et mis tahes sündmust kirjeldavad inimesed erinevalt ja sageli vastuoluliselt. Kindlasti aga õigemini neist, kel on asja kohta täpne arvamus, kuid kes ise sündmuse juures ei viibinud.
Kristluse vastaste levinuim väide oli, et Jeesuse jüngrid mõtlesid loo ülestõusmisest ise välja. Ajalugu ei tea aga juhust, kus oleks elu hinnaga kaitstud ühist väljamõeldist.
Koos sepitsetud vale varjamine oleks jüngrid varem või hiljem omavahel tülli ajanud, mitte ärgitanud aastakümnete pikkusele kristluse levitamisele elu hinnaga. Seda on pidanud tunnistama ka ristiusu vastased.
Põhjalikumal hindamisel langevad ära ka võimalused, et Jeesuse ülestõusmine võis olla varjusurmast ärkamine, jüngrite kollektiivne hallutsinatsioon vms.
Jeesuse ülestõusmisel on eriline koht ka religioonilooliselt. Midagi võrreldavat ei ole üheski teises religioonis. Teoreetilise kujundina kohtame ülestõusmist küll.
Näiteks antiikmaailma mütoloogilistele jumalustele oli surnuist tõusmine lausa käkitegu.
Ajaloolise sündmusena saame surnuist ülestõusmisest rääkida vaid Jeesuse puhul. Ilmselt on skeptikutele siin sobiv koht alustada vaidlust.
Nagu igasuguse vaidluse puhul, sõltub tulemus ennekõike vaidlejate teadmistest selle kohta, mille üle vaieldakse. Sestap on ka käesoleva küsimuse puhul mõttekas oma teadmisi avardada. Vastavasisulisest kirjandusest ju puudust pole.
Saabuvatel ülestõusmispühadel võiks meie esimene mõte olla, et hauatagune elu pole sugugi nii ebamäärane ja tõestamatu, kui eemalt vaadates tundub. Ja kui elu ei lõpe surmaga, oleks kindlasti tark küsida, mida on võimalik siit maailmast sealpoolsusesse kaasa võtta.
Meelis Vesi, Pärnu