Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2433223t1hcdb3.jpg)
Ehitajate teel uue silla suunas sõites köidab tähelepanu Niidu parkmetsa foonil kõrguv imposantne hoone. See on kaua igatsetud ja oodatud uus haigla, mis kujuneb kahtlemata Pärnu linna sajandi ehituseks.
Ehitajate teel uue silla suunas sõites köidab tähelepanu Niidu parkmetsa foonil kõrguv imposantne hoone. See on kaua igatsetud ja oodatud uus haigla, mis kujuneb kahtlemata Pärnu linna sajandi ehituseks.
Sillutise tänava nn vana haigla ehitati tsaar Nikolai II valitsemise ajal sõjaväehospidaliks ja pärast mõningaid juurdeehitusi Eesti ajal on see teeninud Pärnu linna ja maakonna rahvast üle 90 aasta.
Teen uue haigla avamise aastal tagasivaate poole sajandi tagusesse aega, Pärnu haigla tollastesse tegemistesse ja elukorraldusele.
Aastad 1954-1962 Sillutise tänavas
Minu esmane kogemus Pärnu haiglas oli 1954. aastal üliõpilasõppepraktika ajast. Haiglas tegutsesid sel ajal sisehaiguste, kirurgia-, sünnitus-, günekoloogia-, lastehaiguste, silma- ja nina-kõrva-kurguhaiguste osakond. Haigeid oli palju, sageli paigutati lisavoodeid osakonna koridoridessegi. Töös olid röntgen ja füsioteraapiaosakond, keldrikorrusel paiknesid vastuvõtuosakond, apteek ja labor.
Arstkonna ja personali töö oli väga intensiivne, palju tehti operatsioone. Tol ajal oli komme lahendada probleem haigega kohapeal, vajadusel kutsuti abiks konsultant Tartu või Tallinna haiglast.
Operatsioone tehti kõhukoopa haiguste korral, kuid tuli ette isegi kopsuoperatsioone. Tehti palju keskkõrva radikaal- ja kurgumandlite operatsioone. Harvad polnud isegi koljuluu trepanatsioonid, kui oli traumaatilise ajuvälise verevalumi kahtlus.
Pärnu haigla legendaarne arst oli kirurg Kõre, kes oli juhtspetsialist kõhukoopaoperatsioonidel, kuid ei ütelnud ära ka näiteks südaöösel haiglasse pöördunud hambavalutajale ning tõmbas vajadusel hambagi välja. Et dr Kõre korter asus haigla kolmandal korrusel, kutsuti tema heasoovlikkust kasutades haigeid konsulteerima tööväliselgi ajal, seda nii kolleegide kui ka üliõpilaspraktikantide palvel. Kunagi ei avaldanud ta pahameelt, oma tuntud avalausega “ütleme siin” asus ta probleemi lahendama.
Sisehaiguste osakonna juhatajana korraldas tööd dr S. Haitov, kes oli väga täpne ja sageli pedantselt nõudlik. Siseosakonna koosseisu kuulus neil aastail ka kümme voodikohta neuroloogilistele haigetele, millest aga kuidagi ei jätkunud ning see tekitas jätkuvaid probleeme.
Sünnitus- ja günekoloogiaosakonnas olid juhtivspetsialistid dr Gordon ja dr V. Ester. See eriala nõudis väljakutseid igal ajal, nii ei imestanud pärnakad, kui kinoseansi või teatrietenduse ajal hüüdis piletöör üle saali: doktor Esterit palutakse kiiresti haiglasse!
Kõrvaoperatsioone teostas edukalt dr Flaks, lasteosakonna tegemisi juhatas dr Ilves.
Veel eksisteeris üks tähtis persoon, kes korraldas sidet haigla osakondade vahel ja teadis öelda iga kell, kus keegi arstidest asus ja mida ta parajasti tegi. See oli Maria, kes istus kommutaatoris ja ühendas väikese telefonikeskjaama kaudu kõiki ühenduse soovijaid.
Haigla nakkus- ja patoloogilise anatoomia osakond on paiknenud viimase ajani eraldi hoonetes haigla territooriumil.
Aasta 1962 - uus korpus Ravi tänaval
1962. aastal toimus Pärnu haigla elus tähtis sündmus – avati 2. korpus Ravi tänaval. Siia kolisid sise- ja lastehaiguste osakond, esimest korda avati samas hoones kardioloogia- ja neuroloogiaosakond.
Juhatajana asus lasteosakonnas tööle dr K. Mitt (hiljem juhatasid osakonda dr U. Mirme ja A. Reiter) ja kardioloogiaosakonnas dr H. Tuul (hiljem dr R. Toots ja R. Rannik). Neuroloogiaosakonnas alustas osakonna loomist dr S. Soll, siseosakonnas jätkas dr S. Haitov (hiljem dr L. Rebane). 2. ravikorpuse juhatajaks sai peaarsti asetäitja dr L. Haas.
Sillutise tänava vanas haiglas avati traumatoloogiaosakond eesotsas dr L. Luhtiga ja anestesioloogia-reanimatsiooniosakond, mida juhtis dr E. Ott. Endiselt jätkasid tegevust kirurgia- ja sünnitus-günekoloogiaosakond, hoovimajades töötasid nakkus- ja patoloogilise anatoomia osakond.
Loomuliku loogika alusel kujunesid haigla hoonete mitteametlikud eristused: vana haigla Sillutise tänaval ja uus haigla Ravi tänaval, kuigi hoonete ametlikud nimed olid Pärnu Haigla korpus nr 1 ja korpus nr 2. Need nimetused püsisid 42 aastat.
Viimastel aastatel on Pärnu haigla iseseisvunud, moodustanud sihtasutuse, mida märgistab nime ees täheühend SA.
Uue haigla avamine ergastas Pärnus meditsiinilist tegevust. Tolle aja tingimuste ja võimaluste piires parandati oluliselt diagnostikat, eriti pöörati tähelepanu intensiivsele ravile haiguse algstaadiumis. Uudseid töövõtteid õpiti kasutama raskes seisundis olevate haigete hooldusravis, tihedamini rakendati intubatsiooni ja pikaajalist hapnikuravi. Esimest korda rajati haiglasse hapnikuravi võimaldav tsentraalne süsteem.
Olulist tähelepanu hakati osutama uutele raviprintsiipidele eriti raskes seisundis olevatele, sealhulgas teadvusehäirega haigetele. Kasutusele võeti tilkinfusioonisüsteemid, mida rakendati pikaajalisteks lahuste, elektrolüütide või ravimite manustamiseks.
Uudne oli ka varane taastusravi juurutamine. Kui varem alustati halvatud insuldihaige ravivõimlemise ja massaažiga kaks nädalat pärast haigestumist, siis nüüd tehti seda juba teisest-kolmandast ravipäevast alates.
Meie raviskeemide uute ideede allikas on ajast aega olnud Tartu ülikooli kliinikute kogemused ja sealsetelt täienduskursustelt omandatud praktilised teadmised.
Hoogsat arengut kardioloogiateenistuses näitasid kardio-intensiivravi palati avamine ja uudsed raviskeemid.
Mõne aasta möödudes oli juba kasutusele võetud kardiover-sioon ehk rahvakeeli südame rütmi taastamine elektrilöögiga. Peagi hakati ägeda südameinfarkti ravis rakendama trombolüüsi südame pärgarteri trombi lõhustamiseks, õpiti perfuuseri kasutamist intensiivravis.
Uue haigla arstkond ja kogu personal on olnud tollastel heitlikel aegadel üksmeelne ja meediku missiooni kõrgelt hinnanud. Haigla juhtkonna õiglane hoiak suutis vältida vapustusi nii mõnegi õela ja pahatahtliku kaebekirja tagajärgedest, kaebused läkitati tolle aja parteiladviku aparaati. Nii sai haigla töötada küllaltki rahulikult oma suletud süsteemis.
Pärnu haigla peaarstid olid neil aastatel K. Mõtus, H. Brudel, E. Värk, T. Räppo, asetäitjatena ravi alal olid ametis L. Haas, H. Tuul, V. Muliin.
Vana haigla juhtfiguuridena on jäänud ajalukku traumatoloog L. Luht, kirurg J. Luur, günekoloog V. Ester ja infektsionist T. Luht, kes olid ka osakondade juhatajad.
Silva Soll, arst-senior
(Artikli teine osa ilmub homme.)