Ebamäärane mõiste “siin- ja sealpool rinnet”
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pole ma ajaloolane ega poliitik, vaid kogu sõja oma nahal valusasti tunda saanud reaeestlane. Sünniaasta 1925, mis tähendab, et novembris 1943 mobiliseeriti mind Saksa kaitseväkke (Deutsche Wehrmacht), arvati Eesti SS-leegioni tagavarapataljoni nr 20, jõudsin Obersturmführer’i (vanemleitnant) auastmeni, langesin vangi.
Õnneks piirdus vangipõlv viibimisega kontroll-filterlaagrites nr 0212 ja 0313 (Medvežjegorsk/Karhumäki ja Segeža), järgnes NSV Liidu siseministeeriumi ehituspataljon nr 0542, väljasaatmine oma kodulinnast Tallinnast, sest kunagise SS-ohvitseri koht pole ENSV pealinnas.
Eesti riiklik teatriinstituut jäi kolmandal kursusel katki, sest endine SS-lane ei kõlba ideoloogiaasutuses töötama. Lühidalt: arvan päris hästi teadvat, mis on sõda ja mis seal juhtus.
Ajalugu tõmbetuules
Lihulast saadik hämmastab mind, kuidas ajalugu püütakse soodsa tuule suunas käänata-väänata. Meenuvad Pliniuse sõnad “nullum mendacium, quod teste careat” - pole sellist valet, mis ei leiaks uskujaid.
Mäletan tõotust, mille andsid kõik Heidelaagris väljaõppe saanud poisid: Ich schwöre bei Gott diesen heiligen Eid, dass ich im Kampf gegen den Bolschewismus dem Führer und obersten Befehlshaber der Deutschen Wehrmacht Adolf Hitler unbedingten Gehorsam leisten werde und zu jeder Zeit bereit sein will, für diesen Eid mein leben einzusetzen. (”Jumala palge ees tõotan pühalikult, et mina kuuletun võitluses bolševismi vastu füürerile ja Saksa kaitseväe ülemjuhatajale Adolf Hitlerile tingimusteta ja igal ajal olen valmis selle tõotuse eest oma elu andma.“)
Palun, pange tähele: võitluses bolševismi vastu, ei sõnakestki Suur-Saksamaast, NSDAPst, natsionaalsotsialismist, aarialastest ega mitteaarialaste (meiegi) hävitamisest!
Jah, olime Saksa mundris, ent ühel kraenurgal oli SS-embleem, teisel suur E mõõgaga, vasakul käisel sinimustvalge embleem. Sõitsin selles mundris läbi pool Euroopat Itaaliani välja ja kuskil ei suhtutud minusse kui põlastusväärsesse natsi, tapjasse, hävitajasse. Aga samuti mitte kui riigisakslasse (Reichsdeutscher), sest saadi aru, et olen Ostland’ist, nagu praegugi on idasakslased Ossi’d.
Ülekohtu vastu vanatühja mundris
Esimesel NSV Liidu okupatsiooni aastal kadus jäljetult minu isa. Mu vend ”evakueeriti“ Nõukogude tagalasse, kus ta (nagu alles hiljuti teada sain) suri kolm kuud hiljem ”teadmata põhjustel“.
Öelge palun, miks ma ei pidanud minema tasuma tehtud ülekohtu eest kas või vanatühja enda mundris? Mundri peale me ei mõelnud, nii õilsad ja alandlikud me ka polnud, et oleksime teisegi põse ette keeranud ja suuremeelselt andestanud.
Minu venna ”süü“ võis olla selles, et ta peitis ära sinimustvalge ja mõne keelatud raamatu – kus tegijaid, seal nägijaid-pealekaebajaid. Isa ”süü“ võis seista kaheksa keele vabas valdamises, milleks nii palju keeli? Selge, et spioneerimiseks.
Selge seegi, et võimsal võitjal on alati õigus isegi siis, kui tal pole õigus. Meie, SS-mundris poisid, polnud kaasosalised holokaustis, selle peale võin anda uue vande jumala nimel.
Teist Eestit meil pole
Meenub veel üks vanarooma mõttetera: nescias, quod scis, si sapis – kui oled tark, siis unusta, mida tead. Ilmselt pole veel tulnud aeg sõjaeelse Euroopa poliitilised mahhinatsioonid, salalepingud ja -sepitsused päevavalgele tuua: liiga paljud asjad võivad hoopis teises valguses paista.
Tahaks meie riigiisadele südamele panna: ärge laperdage suurte tuules – needki tuuled võivad muutuda, ja sugugi mitte kõik vägevad pole ausad ega õiglased.
Oli Eesti. Oli Nõukogude okupatsioon. Oli Saksa okupatsioon. Oli vabadusvõitlus.
Oli uus pikk Nõukogude okupatsioon. Oli laulev revolutsioon. Oli Eesti vabanemine. Sai uuesti Eesti Vabariik. Hoidkem seda! Kui tõtt ei saa või ei tohi rääkida, vaikige, aga ärge valetage (kellegi meeleheaks).
Tuulte pöörises oleme olnud, oleme nüüd ja jäämegi, sest teist Eestit meil paraku pole.
Boleslaw Weidebaum, muusikaterapeut emeritus