Lagle Parek: iseseisvuse võtme leidsime Pärnu Rannapargis

See on täiesti tavaline kapuutsiga kevadmantel, mitte nunnarüü, mida Lagle Parek kõledalt tuulisel aprillipäeval iidse katoliku kloostri müüride ja palju värskema luteri surnuaia taustal kohendab. Ta küsib – kes ma olen? Ja vastab – lihtsalt inimene. Ta küsib – kas hingerahu on saavutatud? Ja vastab – ei tea.

FOTO: Ants Liigus

Lagle Parek on jätnud endast mulje kui julgest inimesest, kellele tema saatus üldse korda ei lähe. Ta läks ideedele truuks jäädes Vene ajal vanglasse, julges puudulikule haridusele vaatamata hakata siseministriks, talle ei tekitanud kõhklusi asuda Pirital kloostrit ehitama.

Parek sündis 1941. aasta aprillis Pärnus ja ta oli pärnakas ajani, kuni tema pere Novosibirski oblastisse küüditati. Nüüd ei ole tal Pärnus enam ühtki lasteaiakaaslast, naabrit või lähedast sõpra (kui Parek minister oli, neid muidugi leidus, kes lapsepõlvesõpruse leiutasid ja jutule trügisid) peale õe, aga ometi on tal sünnilinnale mõeldes soe tunne südames.

Kuidas selle julgusega ikkagi on? Või sobiks teie kohta öelda “hulljulge”?

Vahetevahel pean ma end nirult araks. Julgus on öelda ka ebasobivas kohas, mida arvad, minul jääb sellist julgust puudu. Kui 1968. aasta Tšehhoslovakkia vastuhakkajad toodi Moskvasse ja kästi paberitele alla kirjutada, siis üks ei kirjutanud. Ja Poola Solidaarsuse keelustamise vastu keeldus parlamendis üks hääletamast. Vaat see on julgus, mida imetlen.

Äkki tegi teid vastuhakkajaks lapsepõlves üle elatud ebaõiglus, külmale maale saatmine?

Ei usu, et just see. Ma küll teadsin, kui kole on Nõukogude aeg, aga ma tean ka seda, et oli palju minust hullema saatusega inimesi.

Kus teie pere Pärnus elas?

Sünnikodu oli Ringi tänaval jõe ääres praeguse kolledži vastas. Isa, Eesti kaitseväe ohvitser, lasi keldrisse varjendi teha ja seal ma titena põhiliselt olingi. Maja sai 1944. aastal täistabamuse, aga meie pääsesime.

Hiljem elasime Aia tänaval muuseumi vastas. Ema oli muuseumi direktor.

Olite 1949. aastal seitsmene, kui teid küüditati. Mis meeles on?

Isa, keda ma pole näinudki, arreteeriti juba 1941 ja läks aastaid, enne kui saime teada, et ta lasti kohe maha ja meil pole kedagi oodata. Eks meil olnud enne venelaste tagasitulekut võimalusi läände minna, aga ema mõtles, et kuidas ta mehe siia jätab.

Vist oli natsionalist teie muuseumitöötajast emagi?

Selge see. Aga see küüditamine käis kuidagi lihtsalt. Ema oli kusagil ära, 17aastane õde tuli tantsimast ja ütles, et homme on küüditamine. Vanaema hakkas asju pakkima ja hommikul klopitigi uksele. Tõlgid olid abivalmis, aitasid asju soovitada ja pakkida, nii saime palju kraami kaasa võtta. Julgeolekus ütles vanaema, et meie siin ei nuta, ja me ei nutnudki.

Ema jõudis järgmisel päeval Pärnu, läks julgeolekusse ja lasi end meile järele saata. Mäletan, et meilt, muuseumitöötajate kodust mingist sahtlist leiti üks sajand vana püstol ja sellest tehti ülekuulamistel hirmsat lamenti.

Kui juba rongis Siberi poole sõitsime, öeldi teise loomavagunisse pandud emale, et ta vanem tütar läks hulluks. Aga igal lõunaajal peeti rong kinni ja igast vagunist saadeti keegi lobi järele. Siis sai ema õega kokku ja nägi, et polegi hull.

Räägite sellest traagilisest sõidust nii kergel toonil.

Eks me võtnudki seda seiklusena. Mingit hala rongis ei olnud, kui keegi paraskile läks, siis lauldi, et solinat ei kuuleks. Kuni ühel lobipeatusel nägime päris vange. Kõik põlvili lumes, koerad ja püssimehed ümber. Igaühel oli keegi kinni, see pilt võttis vaikseks. Ja kui nägime, et paralleelselt meiega sõidavad lätlaste ning leedulaste rongid, hakkasime mastaape mõistma.

Kas teid tegi vabaks suure türanni surm?

Siis hakkas, jah, muutusi tulema. 1954. aastal lasti kõik alla 16aastased vabaks ja ma tulin 13aastasena üksi Siberist koju. Vanaema ja õde said Eestisse aasta pärast. Ema oli juba 1951. aastal Siberis arreteeritud, Eestisse toodud ja koos teiste Pärnu muuseumitöötajatega vangi mõistetud. Siis käisid ju need kuulsad haritlaskonna protsessid.

Ja te ütlete, et see kõik ei mõjutanud teie vaateid ning elukäiku?

Ma ei ole Siberi pärast kibestunud. Elasin oma rahva saatusele kaasa, see oli mulle osaks saanud elu. Tõtt öelda olen päris rahul, et Siberis ära käisin.

1983.-1987. aastal saite poliitvangina näha Mordvatki. Ega paranenud

Jah, meid pandi Heiki Ahoneni ja Arvo Pestiga nõukogudevastase tegevuse süüdistusega kinni. Kui vabanesime, oli aeg edasi läinud ja meil oli selge: selle korraga on lõpp. Aga mida teha, et see kiiremini lõpeks?

Jalutasime Ahoneni ja Tiit Madissoniga 1987. aasta suvel Pärnu Rannapargis ja mõtlesime. Kõige rohkem vaevles Tiit. Välja mõtlesime MRP-AEG ehk Molotovi-Ribbentropi pakti avaldamise Eesti grupi. Selle järel tuli Hirvepark, sellest sai iseseisvuse veretu saavutamise võti.

Olete KGBga palju kokku puutunud. Kuivõrd seda seltskonda vihkate?

Venelased ei pruugi alati aru saada, mida nad tegid. Eestlastesse suhtun teistmoodi. Meeles on üks seik ministriajast. Arutasime väga kitsas ringis, kas endisi KGB-lasi oleks võimalik Eesti riigi heaks kasutada. Ilmselt olid ministri kabinetis “lutikad”, sest kohe ilmus mu jutule kolm meest, kes veensid mind, et Eesti riik on loll, kui nendesuguseid proffe ei kasuta. Kõik kolm olid eestlased, ükski neist ei saanud aru, et nad olid olnud jälgis kuritegelikus organis. Kõigepealt ajas mind öökima, siis jõudis minuni arusaam, et neid tõesti ei tohi kasutada.

Kas arvate, et tegite oma ehitusmehaanikatehnikumi hariduse ja põhjaliku elukooliga õigesti, kui hakkasite siseministriks?

See oli üks loll tegu, ma ei saa sellest siiani aru. Aga keegi pidi ju hakkama. Mõtlesin ministrina, et tuleb suuta andestada, ei tohi kogu aeg arveid klaarida. Eks miilitsast tulnud politseinike hirm minu ees olnud muidugi suur, olid nad ju mind korduvalt tänaval kinni võtnud.

Aga ma ei kandnud rusikat taskus, mõtlesin nii, et iga umbkeelne miilits, kelle minema löön, on potentsiaalne kurjategija.

Mida ütlete selle kohta, et teie eluloos on ka Eesti Vabariigi presidendiks kandideerimine?

See oli vaid valimiskampaania võte. Tegin seda selleks, et mitte Riigikokku sattuda, sest seal pingi nühkimine pole minu töö. Naljaga pooleks ütlen, et praegu oleks mul korralik riigikogulase pension, aga siis ei mõelnud meist, rahvuslastest, keegi palgale ega pensionile.

Teie ministrikarjääri lõpetas vist jäägrikriis, milles etendas üht peaosa pärnakas Asso Kommer?

Nii see oli, jäägrikriisi pärast astusin tagasi ja lahkusin 1993. aastal poliitikast. Pullapää kohta ütlen, et need poisid, kes olid valmis Eesti Vabariigi eest oma elu andma, ei suutnud Eesti Vabariiki omaks võtta.

Aga oli ikka aeg küll Kaitseväe ülem Aleksander Einseln pidi šoki saama, kui kuulis, et Kommer helistas Mart Laarile. Kuidas, peaminister räägib mässajaga?

Vene armee Paldiski garnisoni ülem helistas mulle ja ütles, et see pole päris hea ega õige, kui teie jäägrid automaatidega tänaval kõnnivad. Ega seal plahvatusest palju puudu jäänud.

Millise partei või erakonna poolt sügisestel valimistel hääletate?

Ikka Isamaaliidu poolt, sest mulle meeldib olla truu. Kui ise kandideerin, siis üksnes Pirita linnaosa halduskogusse, mitte kõrgemale.

Kunagised dissidendid elavad väga erinevat elu. Tunne Kelam on eurosaadik, Enn Tarto jätkuvalt avalikus elus aktiivne, Mart Niklus kibestunu, Tiit Madisson kange vallavanem, Asso Kommer õpetab skaute, teie tegutsete kloostris. Kas eri teid kulgemine on loomulik?

Meid ühendas kurjuse impeerium. Nüüd ei sõdi me kellegagi. Igaüks on kas leidnud oma koha või mitte, on leidnud rahu või ei.

Te pole küll nunn, aga elate äärmiselt tagasihoidlikes tingimustes kloostris. Miks?

Pirita kloostri nunnadel on vaja kohalikku inimest, kes asju ajaks ja abistaks, ning mulle pakub suurt rahuldust olla õdede sõber.

Mis puutub tagasihoidlikesse elutingimustesse, siis materiaalsed väärtused ei ole mulle olulised. Lapsepõlves jäi meie pere esimese kodu pommitabamuse ja küüditamise järel kaks korda paljaks. Mäletan, kuidas ema ütles, et vara me enam ei kogu.

Tagasi üles