Brest-Litovski rahuleping ja Vladimir Putin

Foto: parnupostimees.ee

Kindlasti jääb tänavune 10. mai pressikonverents Moskvas meie ajakirjanikele tähelepanuväärseks saavutuseks. Iga päev ei juhtu nii, et suurriigi presidendile on võimalik esitada küsimusi: sellised pressikonverentsid on väga täpselt arranžeeritud, esitatavad küsimused on kas pugejalikud või vähemalt lubavad head vastamist.

Veel harvem juhtub nii, et president satub silmanähtavalt raevu. Ning üsna väike on võimalus, et president ajalooküsimusi käsitledes tuntavalt mööda paneb, sest president on mõistetavalt tipp-poliitik.

Kui tavaliselt inimesed räägivad sellest, mida nad teavad, siis poliitikul on vastupidi: tema teab, mida ta räägib. Ja kui ta pole endas kindel, üritab ümmarguse lausega olukorrast välja tulla.

Nüüd võib Venemaal tagatipuks tekkida käibelause kõikvõimalike möödalaskmiste õigustamiseks: õppisin seda asja küll ülikoolis, aga jõin palju õlut ja näe, panin nüüd mööda.

Nii sugenes omal ajal Venemaa peaministrilt Viktor Tšernomõrdinilt pikkadeks aastateks lause: tahtsime parimat, aga näe, välja kukkus nagu ikka.

Mis juhtus Bresti rahukõnelustel?

Bresti (täpsemalt Brest-Litovski) rahukõnelustest oli küll juttu nii nõukogudeaegsetes õpikutes kui uuemates väljaannetes. Siiski on tegemist vähetuntud episoodiga, mis vististi enamikul on suuresti pöördeliste sündmuste, okupatsioonide, deportatsioonide varju jäänud.

1917. aasta Venemaa oktoobripöörde üks loosungeid oli „Rahu”. Võimu haaranud enamlased tegid sakslastele ettepaneku sõlmida vaherahu - seejuures territoriaalsete anneksioonideta - Esimese maailmasõja idarindel.

Vene armee sulas kui lumi kevadpäikeses, sest sõdurid, tülpinuna mitmeaastasest kaotusterohkest sõjast, hakkasid ise frondilt koju minema, „hääletades jalgadega rahu poolt”.

Rahukõnelused algasid 3. detsembril 1917, mil Saksamaa, Austria-Ungari, Bulgaaria ning Türgi (nelikliit) delegatsioon kohtusid Nõukogude esindajatega Bugi jõe äärses kindluslinnas Brestis.

Kõnelused venisid: enamlased keeldusid vastu võtmast vastaspoole rahutingimusi, mis nägid ette Poola ja sõjas sakslaste annekteeritud alade eraldamise punasest Venemaast.

Lenin venitas lootuses, et oktoobrirevolutsiooni eeskuju haarab veel Saksamaa ja teised riigid.

Lõpuks kaotasid sakslased kannatuse.

Nemadki tahtsid kiiret rahu, et idarindelt vabanevad väed paisata läänerindele lootusega saavutada sealgi murrang, ning ähvardasid lõpetada vaherahu.

10. veebruaril 1918 lahkus Nõukogude Vene välisasjade rahvakomissar Lev Trotski Bresti kõnelustelt, teatades, et „Venemaa lõpetab sõja, ilma rahulepingule alla kirjutamata”.

Nädalapäevad hiljem alustasid keiserliku Saksamaa väed pealetungi (operatsioon „Rusikahoop”) ning kümmekonna päevaga, kohates nõrka vastupanu, liiguti edasi 240 kilomeetrit.

Muu hulgas haarati kogu Eesti – ning 24. veebruaril 1918. aastal väljakuulutatud Eesti Vabariiki ei tunnustatud – ja enamlastel tekkis juba oht kaotada pealinn Petrograd.

Nüüd puhkes Nõukogude valitsuses paanika. Kiiruga formeeriti delegatsioon, mis sakslaste kõikidele nõudmistele Brest-Litovskis 3. märtsil 1918 alla kirjutas.

Rahulepingu järel loovutati sakslastele umbes 750 000 ruutkilomeetrit ehk Saksamaast kolm korda suurem maa-ala.

Autu rahu läbisurumine oli Leninile erakorralisel nõukogude kongressil erakordselt keerukas, sest Nõukogude Venemaale olid tingimused rasked.

Bresti rahulepingu kohaselt jäid Eesti- ja Liivimaa küll vormiliselt Venemaa suveräniteedi alla, ent siit tuli kohe välja viia viimased punakaardi üksused ja asemele toodi Saksa politseiväed.

Alade lõplik saatus tuli otsustada hiljem.

27. augustil 1918 tehti Saksa-Vene kõnelustega lisaleping, millega Nõukogude Venemaa loobus oma ülemvõimust Eesti- ja Liivimaal.

Samal ajal võtsid sakslased suuna siin Balti hertsogiriigi loomisele, mis aga 1918. aasta hilissügisel lõplikult luhtus, sest sakslased kaotasid Esimese maailmasõja, keisririik varises kokku.

Seda kasutades teatas Nõukogude Venemaa Bresti rahulepingu tühistamisest 1918. aasta 13. detsembril.

Juba nädalapäevad varem alustasid punaväed edasiliikumist läände.

Meile tähendas see Eesti Vabadussõja algust, mis lõppes Tartu rahuga 1920. aasta 2. veebruaril.

Brest ja tänapäev

Küsimus pole siiski selles, et president Vladimir Putin ajaloofaktidega eksis, rääkides pressikonverentsil Baltimaade astumisest NSV Liitu juba 1939. aastal. Küsimus pole kahtlases ajalooteoorias, et Eesti iseseisvus Bresti rahukõneluste tagajärjel 1918. aastal Nõukogude Venemaa - Saksamaa tegevuse tulemusena ja et justkui 1939. aasta Molotovi-Ribbentropi pakti tagajärjel andis Saksamaa NSV Liidule nüüd need alad “tagasi”.

Nii suure kui väikese riigi presidenti ümbritseb alati kolossaalne infovoog ja teatavad vead või eksimused, mis iseendast küll on presidendile lubamatud, jäävad siiski inimlikult arusaadavaks.

Loomulikult, Bresti rahukõneluste algul polnud välja kuulutatud Leedu, Eesti ega Läti Vabariiki. Kõneluste katkemine forsseeris siin sündmusi: punaväed hakkasid taganema, sakslased peale tungima ja võimuvaakumit kasutades proklameeriti iseseisvus ning järgnevalt otsiti toetust lääneliitlastelt.

Eesti Vabariigi kuulutas välja kolmeliikmeline Päästekomitee, mis toetus Maapäeva Vanematekogule, see omakorda 1917. aastal valitud Maapäevale.

Eesti Vabadussõjas toimus rahvuslik-riiklik enesemääramine ja selle kindlustamine Vabadussõja võitude abil.

Küsimus on kindlasti hoopis selgetes suurriiklikes hoiakutes. Tõepoolest, 1918. aasta algul jagasid punane Venemaa ning keiserlik Saksamaa Brestis maid ja rahvaid, nagu nad olid seda teinud 19. ja eriti just 18. sajandil.

See maailm aga kadus Esimese maailmasõja järel, mil võidule pääsesid rahvusliku enesemääramise ideed ja Euroopa poliitilisele kaardile tekkisid Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Austria, Jugoslaavia.

Tõepoolest, 1939. aasta augustis jagas kaks diktatuuririiki omavahel uuesti Ida-Euroopa, tehes Poola võrdselt pooleks ning lülitades Soome ja Balti riigid NSV Liidu huvisfääri.

See etapp sai otsa 1945. aasta maiga, mil Saksamaa Teise maailmasõja kaotas, ja viimane vaatus lõppes alles 15 aastat tagasi Balti riikide iseseisvuse taastamisega.

Nüüdki, aastal 2005 tuli Venemaa president välja samasuguste suurriiklike õigustuste ning jagamisteooriatega, mis peaks küll olema selgelt läbikäidud etapp.

Küllo Arjakas, ajaloolane

Küllo Arjakas kirjutas tänase artikli Pärnu Postimehe tellimusel.