R, 2.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Rüütli platsil toetas käsi pead

Tõnu Kann
Rüütli platsil toetas käsi pead
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Rüütli plats sai uue ilme 2001. aastal, kuid lubatud kahe heki asemel on üks, pole jalgrattasahtleid ega kavandatud pisiskulptuure.
Rüütli plats sai uue ilme 2001. aastal, kuid lubatud kahe heki asemel on üks, pole jalgrattasahtleid ega kavandatud pisiskulptuure. Foto: Ants Liigus

Pärnus Rüütli tänava pangamaja ees seisis väike poiss ja hoidis isa käest kinni. Juhtusin neist mööda minema, kui poisike küsis: “Isa, miks sellel mehel ainult üks käsi on?”

Kuna tollal oli platsi ehe graniitalusele asetatud hiiglaslik Lenini pronkspea, mida käsi mõtlikult toetas, jäin huviga kuulatama, mis isa pojale vastab.

“See mees töötas rohkem pea kui kätega, võib-olla sellepärast,” kuulsin isa ütlevat.

“Aga miks ta siis oma pead kinni hoiab?” ei jätnud poiss järele.

“Küllap mõtleb järele, millega hakkama sai,” vastas isa.

Kui Pärnu tähistas 2001. aastal Pärnu 750. sünnipäeva, otsustas linnavalitsus kinkida rahvale uue näoga Rüütli platsi.

Tolleks ajaks oli Lenini pea sealt ammu kadunud, kuid madal graniidist postament laiutas edasi, purskkaevust polnud veel lõhnagi ning seal, kus praegu purskab vett, tantsiti rahvatantse, peeti naljakaid oksjoneid, müüdi õlut, suitsetati ja sülitati.

Einar Keldri juhitud linnavalitsus kutsus rahvast üles raha koguma, et platsile uus nägu anda. Raha koguti, linn pani raha juurdegi ja ühe suvega muutus plats tundmatuseni.

Aga Rüütli plats on siiani poolik. Sinna plaaniti purskkaev, kell, kaks hekki, istepingid, uued jalgteed, jalgrattarestid ja metallskulptuurid, mida ärandamiskindlad kohtvalgustid pimedal ajal efektselt valgustaksid.

Enam-vähem kõik lubatu on olemas, peale skulptuuride.

Rüütli platsi rekonstrueerimisprojektis on kirjas, et kujud paigaldatakse “tulevikus”, kui korraldatakse “ideekonkurss”. Seega on Rüütli plats saanud veel ühe tähenduse: see näitab, kui pikk on aeg Pärnus olevikust tulevikku.

Sel päeval, kui linnavalitsus kuulutab välja ideekonkursi ja kunstnikud valmistavad skulptuurid ning linna majandusosakond need platsile üles paneb, saame teada, mitu aastat on Pärnus “kunagi tulevikus”. Seni, kuni see tegemata, me seda ei tea.

Allee pidi Lenini eest surema

1980. aastate keskpaiku tuli ajalehetoimetusse vihane mees ja kärkis ajakirjanikega, et need pimedad ei pane tähelegi, kui otse nende nina all Pärnu linnas kavatsetakse elujõulised puud maha saagida. Tollal asus Pärnu lehe toimetus Ringi 1 trükikoja majas, kenas klassitsistlikus kivihoones. Puud, millest erutatud looduskaitsja kõneles, kasvasid Rüütli tänaval toonase Lenini väljaku vastas ja paistsid toimetuse aknasse. Asja uurides selgus, et looduskaitsjal oli õigus: puud olid kirvega märgistatud, tähised peale löödud, mis tähendas saagimise luba.

Kommunistliku partei linnajuht oli leidnud, et häbiasi on kasvatada pargipuid kohas, kus need varjavad Lenini pronkspead, ning puud tuleks üleva vaatepildi eest maha saagida. Ainult ülikäre sekkumine päästis puud, aga võib-olla ka majandusosakonna tollaste saemeeste põhjalik saeteritamine, mistap nad ei jõudnud puude kallale varem, kui käsk muutus.

Nüüd kasvavad need puud meie rõõmuks.

Kavandati esindusväljakut

Ülemöödunud sajandi keskpaiku hakati Pärnus hoogsalt kindlusevalle tasandama ja vallikraav lükati aastate arenedes mulda täis. Seal, kus praegu kaardub Ringi tänav, pigem küll veidi väljapoole, vallikraav tollal enam-vähem asuski.

Esimene esinduslik maja, mis vanast linnavallist välja, tegelikult lausa bastioni Soli kohale ehitati, oli tütarlastekool (Rüütli 40), kus nüüd promeneerib Mirage’i-nimeline ööklubi ja kasiino. See hoone valmis 1865. aastal ja avati pidulikult 11. jaanuaril 1866.

Tol korral kirjutas Perno Postimees: “Omma ilu poolest on see maja nagu noor neitsi ommas pruutkleidis.”

Tollastel linnaplaneerijail võis olla idee luua linna esindusväljak koolimaja ette, kuid ometi signeeris 1904. aastal linnaarhitekt Hugo von Wolffeldt sinna Rüütli tänava pikenduse ja koolimaja vastu kerkis teine uhke maja (Rüütli 45), mille projekteeris Liivimaalt pärit arhitekt Boris von Bock.

Maja valmis kahes järgus: Bristoli baari poolne osa juba 19. sajandi lõpus ning hoone pikenes Ringi tänavani 20. sajandi alul.

Väljaku idee sai lõpliku viimistluse pärast Pärnu Endla teatrihoone kerkimist platsi lõunaserva 1911. aastal, see lausa nõudis rohelise ala rajamist teatri ette.

Ilusat rohelist platsi aga varjutas raudtee areng.

19. sajandi lõpul linna jõudnud raudtee vajas jaama, jaamaks Rüütli plats saigi. Pandi püsti ühekorruseline jaamahoone, seljaga Ringi tänava poole.

Oli uhke teatrimaja, tütarlastekool ja Bocki maja. Ringi ja Rüütli tänava nurgale, Bocki maja vastu ehitati ehitusmeister Kleini järgi nime saanud uhke maja, mida enam pole. Kuid platsi merepoolne külg jäi mõneks ajaks tühjaks, ainult puud pandi alleena kasvama.

“No kes tahtis raudteejaama juures elada!” selgitas arhitekt Rein Raie. “Vedurid vilistavad, vagunid kolisevad, rahvas saalib edasi-tagasi... Isegi Issandamuutmise kirikule anti krunt raudteejaama lähedusse poolsunniviisiliselt.”

Issandamuutmise kirik ehitati Sadovaja (Aia) tänava äärde, vaatega üle tollal veel täis ehitamata Rüütli tänava pikenduse otse raudteejaamale 1904. aastal.

Rüütli platsi lõplik nägu

Rüütli plats sai lõplikul kujul valmis alles 1939/1940. aastal, kui sinna kerkis Pika-Ringi-Aia-Rüütli tänava kvartali pargiala järsult poolitav Eesti Panga Pärnu osakonna uus hoone. Pangamaja vastas Rüütli tänava äärde 20. sajandi algupoolel kerkinud puumajad olid selleks ajaks juba linnapilti sulandunud.

Ühest küljest vaatas Rüütli platsi Endla teater, teiselt esinduslik pangahoone, kolmandast vana koolimaja, neljandast uhked Rüütli ja Ringi tänavanurga majad. Platsi palistasid huvitavad puitehitused ja üks kivimajagi, eemalt sekundeeris neile vene kirik oma tornide sibulkuplitega.

Aga peagi alanud suur sõda ja sellele järgnevad aastad muutsid platsi arhitektuurset raamistikku tunduvalt.

Kui Teises maailmasõjas süttinud Endla teater lammutati, küllap peamiselt seetõttu, et selle hoone rõdult 1918. aasta 23. veebruaril kuulutati välja Eesti Vabariik, kerkis 1970ndatel selle asemele modernne Pärnu hotell.

Esindusliku Kleini maja asemele Ringi-Rüütli nurgal Bocki maja vastas kerkis sõjajärgse kiirustava arhitektuuri ilmetu näidis, remondi käigus moonutati tundmatuseni muuseumimaja Aia-Rüütli nurgal ning Rüütli plats oligi saanud oma tänapäevase arhitektuurilise raamistuse.

Teater tegutses 1967. aastani Rüütli platsil, sest Endla teatri varemeid üles ei ehitatud ning teater kolis 1944. aastal sügisel sinna, kus praegu on pangad.

Kui valmis uus teatrihoone, koliti teatrit tegema Pärnu keskaegsesse linnasüdamesse, kuhu pärast maailmasõjaaegset tsiviilelanike lauspommitamist oli tekkinud lage plats, mida nüüd nimetatakse kord Rahvaste Sõpruse, kord Vaasa pargiks.

Rüütli plats kaunistati Leniniga.

Eesti taasiseseisvumise järel koristati platsilt pronkspea ja kümme aastat hiljem sai Rüütli väljak purskkaevu ja uue ilusa näo. Aga linnarahvale vaatamiseks lubatud modernsed skulptuurid võiksid seal ometi olla.

Tagasi üles