Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Skandinaaviat ja Soomet iseloomustavad imepärased graniitmaastikud. Aafrikas laiuvad aga lõputud salakavalad liivaluited. Need loodusimed moodustavad nende maade nuhtluse ja võlu. Skandinaaviat me imetleme. Peale karge looduse ilu on seal toredad ja rahulolevad inimesed ning hästitoimivad riigid.
Naabermaades tuntakse Eestit iseloomuliku kivikõva jonni ja kinnise iseloomu tõttu päris hästi. Viimasel ajal on märgata aga midagi uut – salakavalate liivaluidetega sarnanevat viha ja vihkamist, mis võib meie ühiskonnas hakata matma enda alla kainet mõistust ja väärikat suhtlemist. Poliitikud on seda uute valimiste ootel meile selgelt demonstreerinud.
Vihaste poliitikute saatus
ETV saade “Foorum”, milles oli teemaks Eesti-Vene piirilepingu sõlmimine, ajas tegelikult hirmu naha vahele, õigemini pani imestama see, milliseks meie poliitikud on muutunud. Veel täpsem oleks küsida: miks me selliseid oleme valinud?
Jälgides saates osalejaid, saab öelda, et varsti näeme parlamendikaklusi kuni veeklaaside näkkupildumiseni välja. Sallimatus erineva arvamuse vastu või kadedus teise partei edukuse üle põhineb alati vihal.
Viha on olemuselt tugev vastikustundega afekt energiarohke ja terava mõjuga väljapoole, põhjustades vägivaldset käitumist (solvamisi, pasunasse andmisi ja füüsilisi vigastusi).
Vihastav inimene ei kontrolli end. Tema pulss kiireneb, silmad lähevad punni, nägu punetab, laup kortsub ja käed kipuvad vehklema. Head näited tigedatest inimestest olid “Foorumi” saates Mart Helme ja Trivimi Velliste.
Ka sappi pritsib selline inimene rohkesti. Inimese erutusseisund viib mõistuse ja väärikustunde väljalülitumiseni, ta annab oma pahameelele vaba voli. Selline seisund on inimese tervisele ohtlik. Nad higistavad, jäävad maksapõletikku, haigestuvad süda ja aju. Nad võivad langeda maaniate (ELi ja Vene kartus) küüsi. Vihaste naiste emapiim võib põhjustada imikutel konvulsioone.
Vot nii! Selline kole saatus ootab kõiki vihaseid poliitikuid arstiraamatute järgi. Kahjuks pole meie presidendist tolku, et korvpalli eeskujul aega maha võtta ja kisklejatele väike epistel pidada.
Meie ju teame kõiki omi vihas tõmblevaid poliitikuid. Valija saab nende tervisele tublisti kaasa aidata, kui neid lihtsalt enam ei vali. Pealegi ei vaja Eesti vihast vahutavaid asjamehi.
See, kuidas me siin omavahel materdame ja 10-12 parteikesega sügavates kaevikutes tapleme, ei jää märkamatuks kellelegi. Ega sõprust pisikese, tigeda ja ennastimetleva riigiga keegi eriti ihka.
Meie alalisest õpetamisest saab ka teistel kunagi hing täis. Sellele, mis siis juhtub, ei taha mõeldagi.
Üksmeele vajalikkusest
Eelmine iseseisev Eesti riik kestis sisetülides vappudes 22 aastat. Varsti-varsti hakkame jõudma sama tähiseni. Käitume aga samuti nagu tookord. Üks partei irvitab teise üle. Üks poliitik põlgab teist. Tulemuseks on riikluse nõrgenemine.
Nii võibki juhtuda see, et keegi väljastpoolt peab õigeks see tõmblemine lõpetada. Muuseas, Saksa ja Vene meedia on sellele juba vihjanudki. Kahju, et eestlasi kuskil vähese valitsemisvõimega rahvaks peetakse.
Miks muutub osa valituks osutunuid ükskõikseks oma riigi ladusa koostöö suhtes, miks levivad ahnus ja laiamine?
Kuhu on kadunud riigimehelik väärikus?
Väärikus on teatavasti mõttelaadi tavalisest kõrgema taseme väljendus ja sisemiste hingeliste väärtuste käivitamisjõud moraalse tahtejõu abil. Et kõik nii toimiks, peavad meis olema teatud mõttelaadi tase, hingelised väärtused ja moraalne tahtejõud.
Mõttelaadi tase riigimehel peab kindlalt olema kõrgemal enesekesksusest ja eelkõige südametusest.
Võib olla, et seda on meie poliitikutelt palju tahta. Võib olla, et nad seda veel ei mõista, nii nagu nad meile armastavad ütelda.
Arvestades aga fakti, et oleme jõudnud lähedale eelmise vaba Eesti kestvuspiirini, tasuks järeldusi teha. Seda nii praegustel poliitikutel, valijatel kui ajakirjandusel. Pärast lõhkise küna ees seista on väga kurb.
Ja nüüd pealkirja juurde. See ladina vanasõna ütleb, et keskteel on kõige kindlam minna ehk kesktee on parim. Rooma luuletaja tsitaat on maailmas olnud teejuhiks juba üle 2000 aasta, kuid kivikõva jonni ja salaviha tõttu meil raskesti rakendatav. Kesktee all ei pea ma silmas Keskerakonda, vaid Eestit puudutavates küsimustes üksmeele leidmist.
Ja lõpuks üks küsimus: kas 101 tarka kokka saavad rikkuda ära supi, seda üle soolates?
Olev Sööt, muusik