Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaanikuu on päästnud lahti pääsusilmade (ladina keeles Primula farinosa) õiteilu seal, kus neile kaunitele lilledele looduses veel kasvukohti jäänud: niiskemaid päris- ja lamminiite, kraavikaldaid ja madalsoid. Just seal sirutub maadligi leheroseti vahelt vars, peas roosakas või punakaslilla õiekroon.
Neil, kes käe pääsusilma noppimiseks välja sirutavad, tuleb meeles pidada, et Eesti punase raamatu järgi on see üks 54 tähelepanu vajavast soontaime liigist.
Selle raamatu koostasid eriteadlased teaduste akadeemia looduskaitsekomisjoni eestvedamisel 1998. aastal. Mitmes meie naaberriigis on pääsusilm aga muutunud haruldaseks just sobivate elupaikade kadumise tõttu.
Pääsusilmal on rahvasuus nagu heal lapsel palju nimesid: jaanilill, jaanikann, ellerhein, neitsitina, kukesilm, õlangas.
Kuigi pääsusilm on Eestis veel tavaline taim, aitab selle kui liigi hävimisele kaasa igaüks, kes lille nopib või turumüüja käest ostab.
Pääsusilm paljuneb seemnetega, seepärast kahandab iga vaasi või äritegemiseks murtud vars liigi levikut. (PP)