Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnu on ajaloost tuntud apteekide rohkuse poolest. Esimese apteegi avas Pärnus 1623. aastal Christopher Bassow ja see tegutses siin neli aastat. Järgmised apteekrid olid Johannes Francke, Bartholomäus Brüning, Helene Brüning, Samuel Christian Heno, Martin Johann Heno. Heno järglaseks sai Johann David Wissel.
Kui mitte arvestada Bassowi apteeki, on linna vanim apteek 1685. aastal Bartholomäus Brüningi asutatud rohupood, mis on kandnud ligi kolmsada aastat Vana apteegi nime.
Selle kolmesaja aasta vältel on apteek korduvalt vahetanud omanikke ja asukohta. 1891. aastal sai rohupoe omanikuks Tartu ülikoolis farmaatsiat õppinud ja Pärnus proviisorina töötanud Franz Leopold Rudolf Behling, kes ostis 1904. aastal Riia maantee ja Suur-Sepa tänava nurgale vana puumaja ja ehitas selle asemele uue hoone, mis tänapäevani on tuntud Vana apteegi nime all.
Pärnus on tegutsenud veel mitu apteeki. Üheks vanemaks võib pidada Rüütli ja Nikolai tänava nurgal asunud Lõvi apteeki, mida omanike järgi on nimetatud ka Grimmi ja Kestneri apteegiks. Apteegi vana hoone põles ära, kuid nüüd asub apteek endises kohas Rüütli ärikeskuse hoones. Lõvi nime sai ta hoone sissekäigu juures embleemiks olnud lõvi kujutise järgi.
Rüütli tänaval asuvad veel 1918. aastast proviisor Hans Adamsonile ja Richard Andressonile kuulunud spetsiaalselt rohupoeks ehitatud ja apteegile omase sisekujundusega nn Kalevi apteek ja 1931. aastal Pärnu linnavalitsuse asutatud nn Linnaapteek.
Ülejõel (Tallinna mnt 14) tegutses 1920. aastast proviisor David Lipsoni asutatud rohupood, mis asus 1938. aastast kuni viimaste aastateni Jannseni ja Uus-Sauga tänava nurgal ja on tuntud nii Lipsoni kui Ülejõe apteegina.
Esimeste apteekide asutamisega kehtestati ka apteekidele seadused ja nõuded. 14.-15. sajandil tegid raeliikmed apteekides igal aastal ülevaatusi.
Apteegid pidid raadi varustama kompvekkide ja veiniga.
Et paber oli kallis, käis arst isiklikult apteegis ja andis apteekrile suusõnaliselt üle materjalid, millise koostisega pidi ravim segatud saama. Alles 16. sajandil hakati kirjalikke retsepte kirjutama.
Eelmise sajandi esimesel poolel tegutses Pärnus rohuteadlane ja apteeker Artur Jürvetson, kes oli sündinud 8. juunil 1900 Pärnus pagarimeistri Andres Jürvetsoni pojana. Alghariduse sai ta Pärnus. Lõpetanud poeglaste gümnaasiumi, asus Jürvetson praktikandina tööle Rudolf Behlingi apteegis.
1921 sooritas ta Tartu ülikooli juures apteekri abilise eksami ja töötas seejärel taas R. Behlingi apteegis kuni 1924. aastani.
Jürvetson võttis osa Eesti Vabadussõjast ja teenis pärast sõda Tallinnas I sõjaväehaigla apteegis.
1924 astus Jürvetson Tartu ülikooli farmaatsiaosakonda, mille lõpetas 1928. aastal cum laude.
Aastatel 1928-1930 tegeles Jürvetson Pärnu põhjavee ja jõevee uurimisega ja 1930 sai teadusliku töö “Uurimusi Pärnu linna ja Kihnu saare vetest” eest Tartu ülikooli magistrikraadi.
1929 juhatas Artur Jürvetson Pärnus David Lipsoni ja 1930 Narvas H. Parise pärijate apteeki. Kui 1931 valmis Pärnus (Rüütli 40) Linnaapteek, kutsuti ta selle juhatajaks.
Kõigepealt viis Jürvetson läbi uue apteegi asutamise ja korraldamise tööd. Ta töötas samas kuni sõja puhkemiseni. Hilisemad andmed temast puuduvad.
Artur Jürvetson oli aktiivne seltsielu tegelane. Ta oli akadeemilise rohuteaduse seltsi kauaaegne liige ja kuulus korporatsiooni Fraternitas Liviensis vilistlaskonda.