Pärnu muuseumi direktori ajaloodoktor Aldur Vunki sulest ilmus raamat ”Jeesus läks maal kõndimaie”, mis kokkuvõtlikult öeldes kõneleb ristisõdadest ja palverännakutest keskaegses Eestis.
Aldur Vunk: Palverännakud kinkisid kaasajale turismitööstuse
15. juuni 2005, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
400-leheküljeline teos on esimene terviklik palverännuteemaline uurimus Eestis, kusjuures Pärnul on selles osas vägagi tähtis roll, sest siit on leitud kohalik palverännumärk, mis tunnistab, et kunagi tehti selles linnas kõik vajalik palverändurite vastuvõtuks.
Teose “Jeesus läks maal kõndimaie” autor Aldur Vunk, miks on raamatul selline pealkiri ja mida see tähendab?
“Jeesus läks maal kõndimaie” on esimene värsirida eesti rahvalaulust, mille leidsin aastaid tagasi ja mis sisaldab üsna moondunud, kuigi äratuntaval kujul kahekõne palveränduri (Jeesus) ja koguduseliikme (Maarja) vahel.
Selles palub rändur küll süüa, küll juua, kuid vastus on ikka üks: “Ei saa, Jeessukene!” ja lõpuks peabki rändur Maarja kojas janusse ja nälg surema. Valisin selle esimeseks pealkirjaks, sest rahvalaul tundus nii ehe, lihtne ja samal ajal rikka alltekstiga. Alapealkiri on raamatul ikka “Ristisõjad ja palverännakud Eesti keskajal”.
Millisest ajast ja sündmustest teie raamat kõneleb?
Aeg on 12.-16. sajand ja sündmusteks on nii palverännakud ja ristisõjad kui nendega seotud ilmalik ja kirikupoliitika. Samuti on tähelepanu pööratud palverännukultuuri kajastavatele allikatele ja sündmuste pelk kirjeldamine on püütud asendada arutlusega erinevate andmete tähendusest palverännutavade taasavastamisel.
Milliseid allikaid kasutasite?
Laiemate teemade juures on kasutatud kroonikaid ja kirju, Eesti palverännakute juures nii kirjalikke, arheoloogilisi kui rahvaluule allikaid. Kuivõrd Eestist on nii paljud sõjad üle käinud, et isegi keskaegseid ehitisi on harva säilinud, pole ka allikaid eriti rikkalikult. Kõige rohkem võib praegust pilti muuta veel leidmata arheoloogiline materjal.
Kuidas iseloomustada palverännukultuuri?
See oli üks osa kristliku Euroopa elust, mille lühidalt iseloomustamise katsed on tavaliselt jätnud enamiku tunnuseid välja toomata. Seda ohtu trotsides võiks palverännukultuuri pidada aktiivselt sotsiaalse ühiskonna ja indiviidi suhete ventiiliks.
Püüdes palverännutavasid igapäevaelust välja prepareerida, saaksime keskaja ühiskonna, mis oleks vajanud kohe vanglaid, sest karistuspalverännakutele saatmise asemel oleks tulnud hakata seadustest ja tavadest üleastujaid ise toitma ja valvama.
Seni arestimajade funktsioonis vangitornid asendati ju vanglatega alles uusajal. Samuti oleks kohe vaja olnud haiglaid palverändurite hospidalide ehk võõrastemajade asemel ja sanatooriume.
11.-16. sajandil valitsenud külm ja märg kliima oli põhjamaade inimestele raske taluda. Näljast rääkimata oli vaesematel ühiskonnakihtidel palverännak pea ainus võimalus käia soojades ja puuviljarikastes piirkondades tervist kosutamas.
Oli ka tihedalt läbikäiva ja kontrolliva ühiskonna tekitatud stress, mida rännuvõimaluseta maandada poleks osatud ega suudeta tihti tänapäevalgi. Lisaks lootus, et valitud pühak kostab Jumala ees ka palverändurit tabanud ebaõnne pööramiseks.
Ja lõpuks oli ja on mitmes vormis palverännutavade juures kõige tähtsam uute vaimsete ja emotsionaalsete kogemuste hankimine, mis aitab inimest rikastada ja karastada.
Millistesse Eesti paikadesse on tehtud palverände?
Palverännakuid ja palveronge on Eestis tehtud ilmselt peaaegu iga kiriku, kloostri või kabeli juurde. Suuremad palverännukohad olid tavalised piiskoplikud keskused ja kuulsa reliikviaga pühakojad.
Andmeid on Vastseliina piiskopilossi kabelis asunud Valge risti, Uus-Pärnu ordulinna peakiriku kabelis asunud Musta risti, Tallinna ja Tartu toomkiriku, samuti Pirita ja teiste kloostrite külastamisest.
Mille poolest oli Pärnu linn palverändude sihtpunktina eriline?
Eriline oli ta seetõttu, et linnal puudus silmanähtav toetus patukustutuskirja hankimiseks nii Tartu piiskopi kui Saksa ordu poolt, kes olid linnale vastavalt kiriklikuks patrooniks ja otseseks haldajaks.
Ometi oli siinne Must reliikviarist palverändurite seas tunnustatud ja tuntud. Märkimisväärne on seegi, et palverännurist on tänapäevani kujutatud linnavapil, kuigi on ise 17. sajandil kaduma läinud.
Samuti on Pärnust leitud kohalik palverännumärk, mis iseenesest tunnistab, et kunagi tehti selles linnas kõik vajalik palverändurite vastuvõtuks. 1524. aastal hävinud raearhiivi kirjalikes allikates võis olla paljugi, mis selle linna palverännukultuuri dokumenteerisid ja mida me enam ei tea.
Mida 12.-13. sajandi ristisõjad ja palverännud Liivimaa arengule andsid? Oli siis tegu halbade või mõnes suhtes ikkagi meie esivanematele kasulike ettevõtmistega?
Pärnu linna nagu teisedki linnad Vana-Liivimaal on asutanud ristisõdijad ja nendega seltsinud kaupmehed. Nüüdseks on kõik toonaste ristisõdijate ja kolonistide järeltulijad aga maalt lahkunud.
Ristisõdijatelgi oli mitu leeri. Mis oleks juhtunud, kui peale ei oleks jäänud mitte Saksa, vaid Taani-Rootsi relvastatud palverändurid või koguni “paavstiriigi” idee, võime vaid oletada.
Raamatuski püüdsin ristisõdijaid vaadelda nende tegude valguses ja jätta otsustamise heade-halbade üle lugejale. Meie esivanemad ei esindanud omal ajal sugugi mitte ühist mõtteviisi ja sellelgi on raamatus peatutud.
Kindlasti olid muinaseestlaste hulgas need, kes uusi suhteid tervitasid, ja need, kes nendega leppida ei tahtnud. Ei saa siiski unustada, et rahvuse mõistet tollal tänapäevases tähenduses veel polnud, küll olid aga rikkamad ja vaesemad; samuti inimesed, kellele oli tähtis suhtlemine väljaspool oma ühiskonda, ja need, kellele luges vaid oma küla või kihelkonna käekäik.
Kellele see poliitiline pööre muinasajast keskaega lõpuks kasulik oli, on ilmselt samasugune dilemma nagu seegi, mis kestab alates 1991. aastast: “Kas me sellist Eestit tahtsime?”
Nii-öelda moodsa maailma kodanikud – järjest enam Eestiski – kasutavad kristliku kiriku vastastes seisukohavõttudes eelkõige inkvisitsiooni, aga ristisõdasidki. Millest teie huvi ristisõdade vastu?
Inkvisitsioonil oli negatiivne roll ka palverännukultuuris, kuhu ta tõi palverännakute kasutamise karistuseks, palverännakutest vabaksostmise ja muud kogu liikumist devalveerinud nähtused.
Minu huvi oli siiski eeskätt palverännakud. Relvastatud palverännakud ehk ristisõjad on vaid osa sellest. Sõjameheseisuse väljakujunemise ja liitumisega ühiskonnaellu leiti rüütlitele osa palverännukultuuris, suunates neid kiriku juhtimisel kristliku elukorralduse välis- ja sisevaenlaste vastu.
Nii nagu palverännakud on kinkinud kaasajale turismitööstuse, on ka ristisõjad ehk siis kaasaja pruugis demokraatliku elukorralduse eirajate ründamine tänapäeval laialt kasutatav. Meenutame kas või Serbiat, Afganistani ja Iraaki neist paljudest juhtudest, kus erinevaile rahvuslikele režiimidele õpetatakse kaasaegsete relvade abil demokraatlikke väärtusi.