Ühes peres sirgunud lastel on ühine nõrkus - lava

Silja Joon
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ago ja Anne on suur õde ja väike vend, või vastupidi, kui eemalt vaadata.
Ago ja Anne on suur õde ja väike vend, või vastupidi, kui eemalt vaadata. Foto: parnupostimees.ee

Anne ja Ago Anderson on pärnakatest õde-venda. Mõlemas voolab artistiveri, kuigi noorena tulevikuplaane tehes polnud kummalgi õrna aimu sellest, et kaunite kunstide kuningriik just nende päralt saab olema. Uskumatu, aga kumbki ei mäleta, et nad kunagi tülitsenud oleksid.

Anne on vanem õde, kes elab Tallinnas ning õpetab Nõmme noortemaja flamenkostuudios Fiesta lastele ja noortele soojamaa rahva kirgedest pakatavaid kauneid tantse ning astub ka ise meelsasti publiku ette.

Anne teab, mida õpetab, sest käib ise tantsu emamaal Hispaanias seda kunsti juurde õppimas. Teda võiks välimuseltki hispaanlannaks pidada.

Ago on Endla teatri näitleja, kes laval kindlasti kahe silma vahele ei jää: praegu ootab publik põnevusega tema peaosatäitmist Kurgja suvelavastuses “Mikumärdi”.

Viimati, kui Anne oma õpilastega Pärnu teatrihoovis esines, palus ta appi ka Ago, et vend koos Lauri Kingiga hispaania kavaljeerosid etendaks. Nii said nad laval kokku, mida tavaliselt ei juhtu.

Tubli Anne

Anne on Agost kaheksa aastat vanem. Õe-venna lapsepõlvekodu asus Niidupargis suusavabriku taga. “Oleme pärit Pärnu lähistelt metsast,” muigab Anne.

Anne räägib, et ta oli väga tubli vanem õde, kes sundis lasteaias käivat väikevenda kooli mängima. Mõistagi oli õpetaja rollis Anne. Tunnid olid geograafiast kuni igapäevaste kohustuslike võimlemisharjutusteni. Ago ütleb, et kõige toredam tund oli see, kui tema pidi hüljes olema ja vee all end ümber pöörama ning Anne toitis teda seejärel iga kord sprotiga. Anne seda ei mäleta ja pakub, et vend luuletab.

Anne olnud igati eeskujulik ja tubli koolitüdruk, tegelnud aktiivselt sportvõimlemise, balleti, tantsu ja hiljem naisvõimlemisega. Nende vanemad olid spordiinimesed ja Annele see sobis. Agole pole sport kunagi istunud, kuigi trennidest tal pääsu polnud.

“Kui Annel olid pubekaprobleemid, olin mina väike, ja siis, kui minul olid elus valikute ajad, õppis ta Tartus,” meenutab Ago. Kui Anne pealinnas juba pereelu elas, käis näpud põhjas lavakunstikateedri tudeng õe köögis vahel kõhtu korralikult täis söömas.

Ago õppis Koidula gümnaasiumis, Anne lõpetas Ülejõe gümnaasiumi. Siis läks Tartu ülikooli bioloogia teaduskonda. Tal on botaaniku-ökoloogi diplom. Niisiis keemiaõpetajast flamenkotantsuõpetaja. “Kool ei meeldi mulle. See on sunniasutus ja lapsed ei taha õppida. Tantsu nad tahavad õppida,” seletab Anne. Tal on palju energiat. Ago sõnade järgi on ta korralik, tubli, viisakas, koristab, teeb süüa ja tantsib isegi vanematel külas olles poole ööni. Ka Agot on ta sundinud tantsima, vähemasti polkat.

Öö ja päev

Ago, kel sünnipärane vastumeelsus tubli-olemise vastu, päästis oma naha sellega, et läks pärast põhikooli Sindi kergetööstustehnikumi ketrajaks õppima. Linakombinaadis jõudis ta töötada kuu aega. “Mõtlesin, et punk on lahe ja tüdrukutekool Sindis on ka lahe,” meenutab Ago. Ta on alati protestinud raamide ja sundimise vastu.

Anne täpsustab asjalikult, et Ago oli väga probleemne laps. Hästi lohakas ja õppetükid olid tal alati tegemata. Ema vaevles, kontrollides, et õpikud ikka kooli kaasa saaksid. “Mina otsin elus raame. Ka flamenkos on kindlad sajandite vältel kujunenud reeglid ja isetegevust seal pole. Ago on mulle risti vastupidine,” ütleb Anne.

Alguses oli Annel Agot teatrilaval vaadata raske, isegi peopesad läksid märjaks. Imelik oli oma väikevenda näitlejana jälgida. “Aga ma ei muretse tema pärast. Ta ujub ikka välja,” lisab ta.

Vanemad teevad silmad ette

Anne ütleb oma moto: tähtis on leida oma tee. Ago kratsib kukalt ja mõtleb, mida öelda. “Mul on iga päeva kohta moto. Iga päev on kordumatu,” pakub ta.

Vanemad elavad neil endiselt Pärnus, Vilma ja Albert Anderson on linnas tuntud tervisespordi edendajad ning laste sõnul pensionärid, kes oma eluga väga armsalt toime tulevad.

“Vanemad on meil nii aktiivsed, et saavad ülihästi meietagi hakkama. Loevad palju ja õpivad juurde. Kadedaks teevad, reisivad rohkem kui meie. Nad on käinud Hiinas, Indias, Iisraelis,” räägivad Anne ja Ago.

Kui vanemate peale mõelda, siis vanadus õde-venda ei hirmuta. “Minu meelest on nad õnnelikumad ja naudivad elu rohkem kui iial varem,” ütleb Ago. “Huvitav on vaadata, kuhu nad omadega välja jõuavad, meil annab punnitada, et elus ligilähedaseltki nii hästi end tunda,” lisab Anne.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles