Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ühel hilisõhtul ärkasin hirmsa lõhkumise peale. Loomulikult otsisin ettevaatusest kohe püssi välja, sest kes teab, kes meil siin suvel linna peal hulgub.
Minu üllatuseks polnudki ukse taga ühtegi pätti, seal seisis hoopis äranutetud silmadega naabrimutt.
Loomulikult läks mul nutvat naist nähes süda härdaks ning lasin ta sisse. Nagu kohe selgus, oli see üks mu elu suurimaid vigasid.
Niipea kui naabrimutt oma istmiku köögis taburetile toetas, teatas ta, et tahab minu juurde elama tulla, sest nagu selgus, pidi mu joomakaaslane, naabrimees, igavene vaene siga olema.
“Ma tahtsin omale autot,” halas naine. “Selleks pole tal raha. Siis palusin raha, et kataloogist kosmeetikat tellida, selle peale naeris ta mind välja.”
Üritasin ette kujutada, milline ta oma 70aastase välimuse juures värvituna välja näeks, ja mul tulid külmajudinad ihule.
Kuna ma ostsin eelmisel nädalal omale külgkorviga mootorratta, arvas mutt, et ma sobiksin talle rikkaks sponsoriks. Pealegi tundvat tema, õnnetu naine, end ilma rikka armukeseta äärmiselt üksikuna.
Enne kui mutt end riidest lahti jõudis koorida, õnnestus mul ta välja visata.
Aga pärast seda ei saanud ma öö otsa und. Mõtlesin: kas me sellist Eestit tahtsimegi?
Kuldsel Vene ajal küll naised niimoodi sponsorit ei otsinud. Siis käisid asjad sootuks vastupidi. Seda peeti täiesti loomulikuks, et mehed jõid kogu raha palgapäeval maha ja käisid siis üksikutelt naistelt võlgu kerjamas. Sellest sai omamoodi sponsorlus. Naised käristasid välja ja mehed aitasid neil pärast pirni vahetada. Vaat see oli alles õige elu, mitte nagu praegu.
Et pensipäevani on veel üksjagu aega, aga Saaremaal toimub õllepralle, ootan kiiremas korras kirju rikastelt naistelt!
Bartel Löwenklau, hädaline