KIMAS TUBLI TUKILOPUTAJA LUUA-VILLU 1998. aasta kuumal augustipäeval sinise vilkuriga BMWga Tartu-Tallinna maanteel, jäi tal pärast teda hurjutanutega klaarides kuraasi ülegi.
„Võib-olla teil on see loogika. Keskkonnaministril on alarmkaarti vaja,” raius kõrge ametimees. „Mul tuleb peale igapäevaste asjade tegelda ka ekstreemsituatsioonidega - kus on metsatulekahju, kus on õli maha jooksnud, kus on mahuti lõhkenud. Ma ei kasuta alarmkaarti asjata.”
Samamoodi andis Reiljani sohver talda ja laskis sinisel vilkuril välkuda mullu detsembris, kui riigimehel oli tarvis kibekähku põigata läbi Avinurme solgipuhasti avamise tseremoonialt. Mis parata. Messiasel on ikka tuli takus, sest kuidas muidu jääks tal mahti alamate patutegude mägesid oma lunastajalabidaga laiali lükata.
SEEGA POLE VÄHIMATKI PÕHJUST AMETIVENNA kombel uljutsenud põllumajandusminister Ester Tuiksooga kurjustada. Mõtelda: kihutas täkke sisse Virumaa Nädalalehe vastutava väljaandja Imre Termoneni masinakõksi klaasi. Mida on kirjatsural oma romuga tõttajatel jalus venida. Sest ega ministriproua omaks lõbuks kupatanud. Ikka asja pärast.
„Minule on kõige tähtsamad inimesed, kes oma igapäevase tööga meie elu hoiavad,” märkis Tuiksoo.
Pealegi ilmutas Lai tänav 39/41 hoonemüraka perenaine oma rutlemises tippjuhile nii omast takti.
„Ma arvan, et kaasliiklejate suhtes on aus ja viisakas, kui ma kiireloomuliste tööülesannete täitmisel kasutan hoiatavat vilkurit,” märkis emand.
Et leheneegri väite kohaselt ei olnud tema sõidukit kiviklibuga piserdanud džiibil plinkiva tule poegagi, on kaheldamatult udujutt. Sest kui panna juhtumi kahe osalise sõna sõna vastu, pole kahtlustki, kes sulaselget tõtt kõneleb.
Aga et veel Tallinna linnapea kippus toimunuga seoses suud pruukima, on juba puhta kurjast. Ükski härrasmees ei kalla daamele nii kihvtist sõnasuppi kaela, nagu seda tegi Tõnis Palts oma internetikoduleheküljel pealkirja all „Tuiksoo tahab olla pruut igas pulmas”.
„See näitab vastutustundetust,” kirjutab Palts. „Sellised inimesed ei kõlba ei ministriks ega Euroopa asjade komisjoni esimeheks. Nad on viletsad ja saamatud. Minister, kes kihutab vilkuriga mööda Eestit ringi, et jõuda iga heinateo talgute lõpulauda ja ööklubisse, on lihtsalt kloun.”
No kuidas nii tohib! Ilkuda. Eriti kui pidada silmas, et veel 1988. aastal oli Eestis 299 alarmkaardi omanikku ehk eriti väärikat, kel oli õigus kiireloomulist ameti- või tööülesannet täites sõiduki gaasipedaal vastu salongi põrandat tallata.
Nüüd aga olla neid äravalituid tunduvalt vähem: viimaste kättesaadavate andmete kohaselt vaid 33.
Palju on neid täna ja kes, saab teada üksnes see, kel läheb korda tutvuda siseministri detsembrikuise käskkirjaga alarmsõiduki kaardi väljaandmisest.
Kel ei õnnestu, ei ole ka paha: pobulil polegi kõike tarvis teada. Elab rahulikumalt.