Romanas Vilkauskase maalid peegeldavad nõukogude vaimsust

Just eriti tihti ei satu Pärnusse head leedu kunsti, Pärnu linnagaleriis avatud Romanas Vilkauskase maalinäitus võiks huvi pakkuda neile, kellele on meeldinud meie avangardismiklassikute Leonhard Lapini ja Raul Meele looming.

Vilkauskas esindab radikaalset kunstnike põlvkonda, kes pärast Nõukogude impeeriumi lagunemist, kui nonkonformistlik kunst jõudis näitusesaalidesse, üritas lääneski läbi lüüa. Postsotsialistlike maade kunsti vastu tõusis huvi, soviet-popkunstist otsiti uut sisu ja vormi.

Meil oli näiteks Lapin see, kes kasutas nõukogude sümboolikat oma töödes, püüdes nõnda edasi anda oma suhet tollal valitsenud reaalsusse.

Vilkauskas seevastu ei suhesta ennast ajaga, vaid kasutades nõukogude aja klanitud ja inimeste teadvuses juurdunud stampsümboleid, avab toda aega kogu oma absurdsuses.

Pilet ja ajalehed

Vilkauskas on kui kõrvaltvaataja rahulikus dialoogis minevikuga. Nõukogudelikku keskkonda kujutades peegeldab ta selle aja inimese vaimsust. Pärnus on soviet-popi näide tema töö “Ticket” – suurendatud ja raamitud nõukogudeaegne ühissõidukipilet.

Hea, et väljapaneku juurde on nööriga seina külge riputatud Romanas Vilkauskase monograafia, kus kataloogina on trükitud tema teosed varasemast loominguperioodist. Neis töödes ei puudu rahvuslikkuski.

Nagu Meel kasutas meie trikoloori motiivi, nõnda üllatas Vilkauskas läinud sajandi kaheksakümnendate alguses Leedu kunstipublikut oma tööga “Garage door” – kolmes Leedu lipu värvis garaaži ustega. Raamatust saab hea võrdluse tema varasemate tööde ja nende vahel, mis linnagalerii näitusel väljas.

Ajaleht kui massimeedia sümbol on üks kujundeid, mis Vilkauskasel tööst töösse kordub. “Kogu rahva ja partei häälekandjana” kannab ajaleht nõukogude pitserit.

Seitsmekümnendate lõpus ja kaheksakümnendatel maalis ta natüürmorte, kus ajaleht oli vaid üks maalil kujutatud esemetest, mitte olulisem kui teised. Nüüd on ajaleht omandanud Vilkauskase piltidel põhielemendi staatuse.

Kuigi ajalehe tekst pole tähtis, tundub ikkagi, et seal on ära toodud kogu “tõde”. Kõik muud elemendid maalidel on vaid läbikumavad inimfiguurid või abstraktsed geomeetrilised langevad varjud. Kuid just varjud annavad edasi emotsiooni.

Samal ajal meenutavad need maalid kangesti meie tollaste korterite seinu vahetult enne uue tapeedi seinapanekut. Pastelsete, kollaste ja pruunide toonidega on kunstnik saavutanud ajastule omase hõngu. Erk päikesevalgus langeb varjuna ajalehtedega ülekleebitud seinale (“The light interior”) või kumab läbi ajalehe morn ja karm KGB sümbol, Feliks Edmundovitši portree (“Song”).

Piltide pealkirjadki toetavad kunstniku nonkonformistlikku hoiakut ja tema filosoofilist lähenemist: “The metaphysics of resistance” (“Vastupanu metafüüsika”), “The metaphysical forms” (“Metafüüsilised vormid”), “The Siberian miniatures” (“Siberi miniatuurid”).

Rõhutatud poliitilisus

Vilkauskas on püüdnud seletada nõukogude aja olemust vormi ja koloriidi abil. Viimaste aastate töödes on aga kunstnikku huvitanud sisust rohkem detailid, kompositsioon ning vorm.

Paljudel piltidel, nagu näiteks “The minor fragment” (“Vähem fragment”) ja “The grande fragment” (“Suurem fragment”), on kujutatud vaid mingit osa mõnest tema teisest tööst: seesama ajalehele langev, valguse tekitatud hajuvate servadega aknaraami vari.

Osa Vilkauskase töid on rõhutatult poliitilised. Tema kolmest tööst koosnev sari “The Siberian miniatures” puudutab meidki. Minimalistlikus laadis vanadel, põlenud servadega kirjadel on näha kokkuvoltimise jäljed ja inimfiguurid: hobune kündjaga, vangivalvurite varjude profiilid ja kirstu kandvad inimesed.

Neis töödes peegeldub Romanas Vilkauskase metafüüsiline käsitlusviis. Vinjetilikud pildid teostatud faktuuri, kompositsiooni ja hajuva reljeefiga annavad Siberis kogetu olemuse edasi neilegi, kes otseselt sellest kogemusest osa pole saanud.

Näituse lemmikpildiks sai mulle ”The reminiscence of aunt Dominicele” (“Mälestus tädi Dominicelest”). See on fotorealistlikus stiilis loodud ajastuhõnguline teos, millel maja seina ääres seisev sõiduauto selle ees istuva naisega.

Naise isik(sus) pole kunstnikku huvitanud või ei mäletanud ta seda: naise nägu on jäänud välja maalimata. Rõhuasetus on miljööl, pildist õhkub rahulikkust, tähtis on koloriit, kompositsioon ning kõigest sellest tulenev emotsioon, mida kunstnik pildil oleva isikuga seostab.

Veel on näitusel kaks massikommunikatsioonivahendist valmistatud skulptuurset objekti – “The circle of crown” (“Krooni ring”) ja “Dialogue” (“Dialoog”) - ajalehena kujundatud kuningakroon ja diadeem.

Parim skulptuurne objekt aga jäi Pärnus kahjuks välja panemata. Kui linnagalerii töötajad teid galerii tagaruumi lubavad, näete Romanas Vilkauskase monumenti Nõukogude pesumasinale. Rubiinpunasele alusele on kinnitatud veripunase puitraamiga pesulaud, raami ülaserv aga kaunistatud ajalehega, kus ilutseb generalissimuse mundris Jossif Stalini portree.