/nginx/o/2013/10/04/2434923t1hdb3c.jpg)
Pärnu vanas kindluslinnas oli vähe ruumi haljastuse rajamiseks, vanim aed on Franz Carl Steineri aed Pühavaimu ääres.
Linna vanim park
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
19. sajandi esimesel poolel hakkasid linnajuhid eesotsas bürgermeister Goldmanniga pöörama tähelepanu linna heakorrale ja haljastusele. Pargi esimesed puud istutati 1831. aastal Goldmanni korraldusel Kuninga tänava lõppu Karja tänava äärde. Samas olid seni asunud linnarahva köögiviljaaiad. Eks sealt saanud Aia tänavgi oma nime.
Esialgu pandi parki kasvama kodumaiseid puid-põõsaid ja seda nimetati Goldmanni pargiks. Esimeste võõrpuuliikidena istutati praegu Vanapargi-nimelise tänava äärde Hollandist toodud pärnad. Nagu aeg on näidanud, sobis neile see koht.
Hiljem, kui linna aladele tekkisid juba teised pargid, hakati Goldmanni kui kõige vanemat parki nimetama Vanaks pargiks.
Kui esimesed pargid ning haljasalad olid rikaste eraomand, siis Goldmanni park oli mõeldud üldiseks kasutamiseks. Sinna ehitati Badesalon, kus sai mängida ajaviitemänge, piljardit, lugeda ajakirjandust. Samas asus kõlakoda. Nädalalõppudel mängis seal orkester, esinesid nii kohalikud kui külalisesinejad ja kunstnikud. Paik kujunes suvekülaliste kogunemis- ja lõbustuskohaks.
Eelmise sajandi teisel poolel alustati pargi korrastamist. Veeti pinnast juurde, tasandati, külvati muru, istutati puid-põõsaid. Kõnniteed kaeti mustkattega. Badesalon’i asemele rajati laste mänguväljak kiikede ja liivakastiga. Hiljemgi on parki korrastatud ning kujundatud. Nii on Vana park kujunenud kesklinna rahulikuks ajalooliseks roheliseks sümboliks.