Saksa keisri ja Vene tsaari suur sõda Riia lahel

Saksa ristleja Augsburg käis 1915. aasta sõjasuvel korduvalt Pärnu lahes luurel, tegutses edukalt Vene suurtükipaatide vastu ja pöördus kodusadamasse tagasi. Foto: parnupostimees.ee

90 aastat tagasi mürisesid Riia ja Pärnu lahel võimsad laevasuurtükid ja tolle aja moodsaimad lahingulaevad kündsid ähvardavalt Eesti merevoogusid.

Käesoleva aasta augustis möödus 90 aastat 20. sajandi esimese suure verise vaatemängu - Esimese maailmasõja sündmustest ja need puudutasid Eestitki, mis sellest heitlusest võttis osa Tsaari-Venemaa koosseisus.

Õnneks säästis saatus meie kodumaad suurematest sõjapurustustest, erinevalt näiteks Lätist, mis Esimeses maailmasõjas kannatas niisama rängalt kui järgnevas.

Nimetatud sündmus oli Saksa Keisririigi sõjalaevastiku sissetung läbi Irbe väina Riia lahte koos Kuressaare ja Pärnu merelt tulistamisega.

Mõttetu operatsioon

8.-21. augustil 1915 oli suur sõjaline operatsioon Riia lahes, mis tõi seni kusagil kaugel-kaugel toimunud sõjategevuse Saare- ja Pärnumaa randadele. Tuleb kohe tunnistada, et sõjalises mõttes oli kogu üritus mõttetu ja lõppes tulemusteta.

Loogiliselt on seda püütud seostada Saksa-Austria vägede eduka üldpealetungiga idarindel, mida siis Saksa Läänemere laevastik pidi vasakult tiivalt toetama. Tegelikult sooritas operatsiooni sõjalaevastik üksi, kuna viimasel hetkel loobusid maaväed selles osalemast.

Sellest tulenevalt on isegi arvatud, nagu olnuks üritus Saksa laevastikule õppus, et sõjalaevastikul mingi tegevus oleks ja ta päris rooste ei läheks.

Igatahes valmistus Saksa sõjalaevastiku ülemjuhataja prints Heinrich von Hohenzollern läbi Irbe väina Riia lahte tungima ja nõutas omale selleks abiväge. Põhjamerel inglaste vastu tegutsenud avamerelaevastik saatiski Läänemerele suured jõud: kaheksa lahingulaeva, seitse soomuslaeva, kolm lahinguristlejat, üheksa ristlejat, 54 hävitajat, kolm allveelaeva, 34 miinitraalerit ja hulga abilaevu.

Kogu väge juhatas admiral Erchard Schmidt, kes sai väärtuslikke kogemusi kahe aasta pärast toimuva Saaremaa dessantoperatsiooni “Albion” tarbeks.

Sakslaste plaan oli selline: soomuslaevad ja hävitajad tungivad miinitraalerite järel läbi Irbe väina. Seejärel mineeritakse Muhu väin ja uputatud laevadega blokitakse Pärnu sadam. Öö veedab laevastik Ruhnu lähedal ja teisel päeval hävitatakse Riia lahes Vene laevad, tulistatakse merelt Daugavgriva merekindlust ja pöördutakse võidukalt tagasi Liepajasse.

Samal ajal ristlevad Saksa lahingulaevad ja lahinguristlejad Gotlandi-Saaremaa vahel, kaitstes oma Riia lahes tegutsevaid kamraade Vene Balti laevastiku tülitamise eest. Kui see aga juhtuma peaks, loodeti venelaste peajõud merelahingus täielikult purustada.

Paraku ei õnnestunud sakslastel venelasi üllatada. Balti laevastik tugevdas oma meremiinitõkkeid Irbe väinas ja rajas uusi Kuramaa ranniku ja Ruhnu vahele, samuti Daugava suudme ette. Oma Riia lahes tegutsevate väheste merejõudude toeks otsustas Balti laevastiku juhataja admiral Kanin tuua kohale soomuslaeva Slava, mille kurb saatus oli kaks aastat hiljem hukkuda Papilaiu lähedal. Kuna Muhu väina süvendatud kanal ei olnud veel valmis, tuli soomuslaeval sõita ümber Hiiu- ja Saaremaa.

30./31. juuli öösel väljus Slava Tallinnast ja lipsas hommikul läbi Irbe väina. Merel julgestasid teda uued lahingulaevad Petropavlovsk ja Gangut, samuti koos venelastega tegutsenud Briti allveelaevad E 1 ja E 9. Saksa luurelennukid avastasid soomuslaeva alles siis, kui see juba Riia lahes oli.

Nii koosnesid venelaste jõud Riia lahes augusti algul peale Slava neljast suurtükipaadist, 26 hävitajast ja kolmest allveelaevast. Saaremaal Kuressaare lähedal baseerus 15 sõjalennukitki.

Sakslaste sissetung Riia lahte

Saksa laevastik alustas sõjategevust 8. augustil, vaatamata oma maajõududelt saadud teatele, et nende pealetung on edasi lükatud. Varahommikul alustasid Saksa miinitraalerid ristlejate Thetis ja Bremen ning hävitajate kaitse all Kuramaa ranniku lähedal Vene miinitõketesse läbipääsu rajamist.

Keskpäevaks olid Saksa miinitraalerid suutnud läbi pääseda kahest järjestikusest miinitõkkest. Seejärel sattuti kolmandale ja kell 14.45 uppus miiniplahvatusest traaler T 58. Seepeale veendus admiral Schmidt täpsele ajakavale ülesehitatud plaani täitmise võimatuses, loobus läbimurdest ning suundus tagasi Liepajasse ja Ventspilsi.

18. augusti hommikul jätkasid sakslased miinide traalimist. Slava ei suutnud seda segada, sest laeva laskekaugus jäi alla Nassau ja Poseni omale ning Saksa lahingulaevade intensiivne suurtükituli sundis ta pärast kolme mürsutabamuse saamist sakslaste laskeulatusest taganema.

Kell 14 andis Riia lahe merejõudude juht kontradmiral Maksimov Slavale käsu pöörduda tagasi Muhu väina, et sakslased soomuslaeva taganemisteed ära ei lõikaks. Juba kell 12 olid analoogilise käsu saanud Riia lahes Vene allveelaevad Makrel, Minoga ja Drakon.

Keskpäevaks lõpetati kolm päeva kestnud traalimistööd ja järgmise päeva, 19. augusti hommikul sisenes Saksa laevastik läbi Irbe väina Riia lahte. Kell 9.30 tulistasid ristlejad Kuressaaret (mürsud langesid põhiliselt Roomassaare sadamale) ja liikusid siis peajõududega Muhu väina poole.

Kuid pärast Vene miinitõkke avastamist pöördusid sakslased lõunasse ja võtsid suuna hoopis Kihnule.

Öölahing

Samal ajal tegutses Daugavgriva lähedal kaks Vene kahuripaati - Korejets ja Sivutš, mis tulistasid oma Riia rindel võitlevaid maavägesid, toetades sakslaste vasakut tiiba. Käsk taganeda kiiresti Muhu väina jõudis mingitel selgitamata põhjustel nendeni hilinemisega ja see tõi 19. augusti õhtul venelastele raskeid kaotusi.

Kell 20 avastas Pärnu lahes kahe hävitajaga luureretkel ristleja Augsburg Vene suurtükipaadid. Võtnud venelased prožektorikiire valgusse, avasid sakslased kolme kilomeetri kauguselt tule. Sivutš tulistas vastu ja tabas kohe prožektorit, peale selle sai mõni sakslane haavata.

Paraku järgnes ebavõrdne lahing, kus kohalesaabunud suured lahingulaevad Nassau ja Posen, pidades pimedas Sivutšit Slavaks, avasid kilomeetri kauguselt marutule. Suurekaliibrilistest mürskudest läbistatud ja lõõmav Vene kahuripaat kadus kiiresti meresügavustesse, viies endaga ligi 100 meest, sakslased korjasid veest välja ning võtsid sõjavangi kaks ohvitseri ja 48 madrust.

Lahingusegaduses lipsas Korejets minema. Paraku hukutas just seesama pimedus, mis ta esialgu põgenema aitas, laeva ikkagi. End Eesti ranna lähedale hoides sõitis Korejets Tõstamaa juures karidele. Balti laevastiku juhtkond teatas komandörile, et mingisugust abi nad laevale osutada ei saa, ja komandör otsustas laeva õhku lasta, et see vaenlase kätte ei satuks.

Paanika Pärnus

20. augusti hommikul suundus Riia lahes peremehetsev Saksa laevastik uuesti Muhu väina poole. Osa laevu - ristlejad Graudenz ja Augsburg kolme hävitajaga - sõitis Pärnu lahte, kus sakslastel oli kavas tõkestada sadam uputatud laevakeredega.

Kell 9 jäi Augsburg Pärnu lahesuusse vahipostile, Graudenz koos hävitajate ja branderlaevadega (need olid kividega lastitud aurikud, mis öösel läbi Irbe väina kohale olid toodud) liikus aeglaselt Pärnu poole.

Kell 10.47 jõudis esimene aurik Pärnu sadamamuuli otsani. Pardal lõhkamismeeskonnad suutsid venelaste ägeda suurtüki- ja püssitule all paigutada aurikud venelaste poolt sadamasuhu uputatud väiksemate laevade ette. Seejärel purustati sulgemislaevade põhjad lõhkepadrunitega ja paatidega lahkunud Saksa meremehed võttis pardale hävitaja V-108. Peale selle veeskas teine hävitaja V-183 veel 12 meremiini. Oma kamraadidele tegid suurtükitulekatet Graudenz ja hävitaja V-28.

Kell 11.40 sakslased taganesid, hävitades suurtükitulega veel kuus purjekat.

Kogu 40minutise aktsiooni vältel kaotasid sakslased venelaste ägedale tulistamisele vaatamata vaid kaks meest surnuna: kaldalt lastud mürsk tabas hävitaja V-183 raadioruhvi.

Pärnu komandant Rodzjanko kartis sakslaste dessanti, mis tundus olevat väga tõenäoline ja isegi vältimatu, ning andis käsu õhku lasta kõik olulised sõjalised objektid. Nii lendasidki vastu taevast Pärnu tööstuse sümbol, Venemaa suurim ja moodsaim tselluloosivabrik Waldhof, mis andis tööd 3000 inimesele, samuti elektrijaam.

Tol ajal Pärnus elanud 12aastane koolitüdruk Elss Järvi (dirigentide Neeme ja Vallo Järvi ema) kirjeldab linnas valitsenud paanikat oma suurepärases mälestusteraamatus “Lapsepõlvelood”:

“Riia pool aga kõmisesid suurtükid. Pärnut kindlustati vaenlase vastu. “Paadepark”, lossialune ja Tammiste mets kaevati kaevikuid täis. Muuli suu otsa uputati kaks vana aurikut, et sakslased jõe kaudu linna ei pääseks. Rodzjanko /Pärnusse toodud vägede ülem/ kindel käsk oli, et Waldhofi vabriku hooned tuleb õhku lasta, kui sakslased linna ähvardavad.

Ja see saatuslik päev saabus. Kulutulena levis linnas teade, et Saksa sõjalaevad on Pärnu lahes ja tulevad linna peale. Waldhofi vabriku jõeäärsed soolalaod olid soola täis, rahvale oli antud luba soola ilma tasuta ära vedada, niipalju kui keegi tahab. Seepärast oli sel päeval Pärnus ka palju vankrite ja hobustega maamehi soola saamas, mis üldist segadust veelgi suurendas. Sest Saksa sõjalaevad hakkasid Pärnut merelt pommitama. Ja Pärnu kaitsjad tulistasid muidugi vastu. Rahvas sattus paanikasse, püüti nii kiiresti kui võimalik linnast põgeneda/.../ Nüüd tühjendas ema kõigi voodite aluskottide sisu toapõrandale maha. Ja kotid topiti toitu ja riideid täis. Kellelgi ei tulnud meelde, et ta võiks veel tagasi tulla. Ikka ära ja igavesti./.../ ...anti igale lapsele ja vanale kott selga, ja üle silla metsa. Aga see oli meil nagu eesliinile minek, sest meie uut sõjaväesilda ju sakslane sihtiski! Õnneks ei tabanud, pommid lõhkesid ikka Rääma kaldal.”

Linnas juhtunust ja põgenemisest jutustab Elss Järvi nõnda:

“Sild oli põgenikke paksult täis, vahisoldateid polnud nähagi. Kõik jooksid ja kiirustasid, loopisid oma asju ähmiga maha ja jõkke. Keset silda kihutasid sõjaväe moonavoorid. Pidime vaatama, et hobustele jalgu ei jää. Äkki – tumedad paugud, suits ja tuli Waldhofi pool! Isa ütles: “Ja lendabki meie leivalaud õhku! Praegu tehakse seal lõpp Pärnu tööliste leivakannikale!”

Põlema pandi ka Waldhofi vabriku hiigelsuur papipuudelaoplats, mis lõõmas nädalapäevad. Imelik asi! Waldhofis oli tulekahju, aga kellelegi ei tulnud tulekahjukellasid meelde. Ka pritsumehed lidusid, kotid seljas, linnast välja. Igaühele oli oma elu armas.

Meie põgenesime Pikanõmme metsa. Isal oli seal tuttav töömees, kes lubas meid oma lakka magama. Taevas oli öösel veripunane. Pommitamist polnud enam kuulda. Aga me ei teadnud, kas sakslased said Pärnusse sisse või löödi tagasi.”

Õnneks jõudis see pere varsti elusalt ja tervelt koju tagasi.

Kogu sakslaste sadamasulgemisaktsioon oli sõjaliselt mõttetu, sest Vene laevastik - vastupidiselt sakslaste andmetele - Pärnu sadamat ei kasutanud.

Sakslased loobuvad üritusest

Kaotused muutsid sakslased ebakindlaks ja pärast seda, kui 20. augustil oli hävitaja V-182 teatanud admiral Schmidtile vaenlase allveelaeva avastamisest (see oli Minoga), jäeti Vene sõjalaevad Muhu väinas rahule ja anti käsk operatsioon lõpetada ning Riia lahest lahkuda. Otsustamisel lähtus Schmidt laevade kütusevaru nappusest, suurest miiniohust ja allveelaevarünnakute riskist.

Esialgu tekitas sakslaste taganemine hämmeldust, kuid hiljem tunnistati see õigustatuks. Maajõududeta oli laevastiku manööverdamine Riia lahes pidevas miini- ja allveelaevarünnakute ohus keeruline, pealegi polnud sakslastel lahes ühtki tugipunkti.

21. augusti õhtuks jõudiski Saksa laevastik oma baasidesse tagasi.

Kokkuvõttes lõppes operatsioon viigiga. Sakslastel õnnestus küll Riia lahte tungida, kuid neil ei õnnestunud täita ühtegi eesmärki: venelaste soomuslaeva Slava hävitamine, Muhu väina sulgemine miinitõkkega, merelt Daugavgriva ja Riia tulistamine. Sakslased lahkusid tühjade kätega.

Eesti- ja Liivimaa elanikele (eriti Pärnu ja Kihnu inimestele) oli see operatsioon esimene tõsisem kokkupuude maailmasõjaga.

Hanno Ojalo, Eesti akadeemiline sõjaajaloo selts