Pärnu villad sündisid tsaariajal

Maamõisa tüüpi villa Pikal tänaval, mille lasi 1870. aastail ehitada Uulu mõisa omanik parun Stael von Holstein. Foto: parnupostimees.ee

Pärnu villad kui mõiste, mis liitis ainult Pärnule omased teatud tüüpi ehitised ranna rajoonis, kinnistus kõnepruuki umbes sada aastat tagasi, 20. sajandi alul.

Sõna “villa” aga ilmus esimest korda Pärnu linnavalitsuse linnaplaanile 1898. aastal, kus praeguse ranna rajooni alal on tähistatud ulatuslikud kvartalid märkusega “villad”.

Villade piirkonnaks kavandati Tammsaare puiestee (tollal Promenaadi tänav), Kuuse, Kaarli, Lehe (tollal Lehise) ja Papli tänav. Teise alana Supeluse ja Tammsaare puiestee ristumiskoha ümbrus ja kolmandana Mere puiestee ja Suvituse tänava ristmiku krundid.

Varem asus seal vesine karjamaa, kus oli ainult Supeluse tänav, mis sidus kesklinna rannas asunud supelasutusega ja umbes 50 hektaril kasvatati 1882. aastal alustatud Rannaparki. Koos villade ala planeerimisega otsustati Rannaparkigi laiendada, selleks oli loodud linna puukool ja palgatud linnaaednik Carl Friedrich Hahn.

Miski polnud juhusest kantud

Pärnu villade ala kavandati kindla eesmärgiga luua siia muust linnaarhitektuurist uhkemad hooned ja siduda 1889. aastal linna omandiks saanud vana supelasutus kesklinnaga rohkem kui ainult Supeluse tänava kaudu.

Teisalt olid linnas tekkinud raskused suvitajate majutamisega, sest 19. sajandi lõpul oli Pärnu suvelinnana Haapsalu ja Kuressaare varjust välja pääsenud ja Pärnu lahe maine kasvanud. Seegi oli põhjus, miks linn hakkas eramuehitust soosima, müüs krunte ja kavandas ranna suunas uhkete kvartalite kerkimist.

Et tagada villade alale kerkivate majade ilu, funktsionaalsus ja ehitamise kiirus, nõuti kõnealuse piirkonna krundirentijailt rea tingimuste täitmist.

Villad tuli ehitada kolme aasta jooksul. Need pidid tulema nägusad. Neil pidid olema ilusad eesaiad. Neisse tuli ehitada vähemalt neli tuba, mis mõeldud suvitajatele üürimiseks. Üürimisnõue oli kohustuslik.

Krundid anti tähtajatule rendile ja nimetatud tingimustel ning etteantud aja jooksul suutsid sinna ehitada ainult jõukad inimesed. Samal ajal oli linnavalitsusel õigus maatükk rentijalt tagasi võtta, kui lepingu tingimusi ei täidetud, kusjuures krundi eraldamisel nõutud tagatisraha jäi sel juhul linnakassasse. Lõpetamata ehitus jäi sel juhul küll ebaõnnestunud villaehitajale, kuid see tuli kas müüa uuele üritajale või lammutada kolme kuu jooksul.

Kui villa sai kannatada näiteks tulekahjus või üleujutuses ja seda ei korrastatud etteantud tähtaja jooksul, tuli villaomanikul hakata igal aastal trahvi maksma, kuni hoone taas korras oli.

Villade alal eraldatud kruntidele ei tohtinud ehitada tööstus- ega ärihooneid, kui selleks polnud linnavalitsuse erandlikku luba.

Ettekirjutused villade suhtes jõudsid sinnamaani, et tänava poolt kästi krunt piirata värvitud lippidest aiaga ja omanik pidi hoidma ilusa ning korrastatuna eesaia. Samal ajal said villade püstitajad puu- ja põõsaistikud linnaaiandist tasuta.

Linnaaiand asus villadele üsna lähedal, Alevi kalmistu vastas, osaliselt seal, kuhu praegu kerkib järjekordne kaubamaja.

Tegelikult oli villade omanike elu veel raskem, sest isegi suvekülaliste üürimäära andis linnavalitsus neile ette. Kui keegi ei rentinud talt nõutud nelja üürituba, ootas teda taas soolane trahv.

Tänapäeva kinnisvaraarendajatele ajaks kümnendikki neist tingimustest hirmujudinad seljale, sest nüüd peetakse õigeks ehitada oma valitud tempos, omatahtsi ja elumaja sildi all kas või hotelle ja lõbumaju. Sealjuures lõigata krunte tükkideks või neid liites, mis tsaariajal oli Pärnus lubamatu.

Villad Eesti ja NSV Liidu ajal

Sõjaeelse Eesti ajal kerkis rida villasid Papli ja Kaarli tänava pikendustele ja Seedri tänavale. Linnaarhitekt Olav Siinmaa koostas selleks 1931. aastal ehitusprogrammigi.

Tänu funktsionalismi arengule ilmus linna üha rohkem nn valget arhitektuuri, sealhulgas villadena võetavaid härraselamuid. Ammu oli kadunud nõue omada Pärnu villades tube suvekülaliste tarvis.

Samal ajal olid muutunud suvitajategi nõudmised, eramute asemel nõuti privaatsust pakkuvaid hotellitube, mistõttu suvekülaliste majutamine villadesse vähenes. Ometi nõuti sõjaeelse Eesti ajalgi villade puhul korrastatud väljanägemist ning uusi maju projekteerisid eranditult tuntud arhitektid.

Nõukogude ajal villasid juurde ei tekkinud, olemasolevad natsionaliseeriti ja muudeti korterelamuteks või anti sanatooriumide hallata, mistõttu majades tehti ulatuslikke ümberehitusi ning rikuti fassaade.

Ometi säilitati peaaegu täielikult tänavavõrk ja ranna rajoonile iseloomulik hoonestik, ilma et sinna oleks märkimisväärselt ehitatud paneelkortermaju. Pargid jäid alles, ehkki raiuti hõredaks.

Tänu sellele olid Pärnus peaaegu kõik 1890-1912 ja 1930. aastatel ehitatud villad taasiseseisvumise ajaks kas paremal või halvemal kujul säilinud.