1837. aastal patenteerisid inglased Cooke ja Wheatstone samal põhimõttel, kuid vaid viit ühendusjuhet vajava telegraafiaparaadi, mis võeti Inglismaal kasutusele Paddingtoni ja West-Dreytoni raudteejaama vahel.
1837. aastal konstrueeris ameeriklane Samuel Morse elektromagnetilise telegraafiaparaadi, millega sai edastada punkte ja kriipse, mille vastasjaama vastuvõtuaparaat paberlindile kirjutas. Sõnumite edastamiseks koostas Morse erilise tähestiku, mis on tuntud Morse tähestiku nime all. See telegraafiaparaat leidis laialdast kasutamist paljudes riikides. Siitpeale algas telegraafi kiire areng ning laiaulatuslik telegraafijaamade ja -liinide ehitus.
Eestis võib telegraafside arengu alguseks lugeda 1855. aastat, kui ehitati esimene telegraafiliin, mis koosnes ühest juhtmest, Tallinnast Narva kaudu Peterburisse. Samal aastal pandi Tallinna telegraafijaamas tööle esimene Morse telegraafiaparaat. Teine pikem telegraafiliin ehitati 1857. aastal Tallinnast üle Pärnu Riiga. Pärnus avati telegraafijaam ja ehitati haruliin Haapsallu, mida mööda 1859. aastal hakati Tallinnaga telegramme vahetama.
1867. aastal ehitati telegraafiliin Pärnu-Viljandi vahele, 1872. aastal Tartust Võrru ja 1875. aastal Pärnust Kuressaarde. 1883. aastal paigaldati Tallinna ja Pärnu vahele uus juhe, mis ühendati ka Märjamaal avatud telegraafijaamaga.
Siitpeale jätkus uute telegraafijaamade avamine ka Eesti teistes linnades ja asulates. Jaanuaris 1900 avati Pärnus Waldhofi tselluloosivabrikus telegraafijaam, mis võimaldas saada ühendust paljude sise- ja välismaa telegraafiametitega. Selle ehitamise tingis vajadus luua operatiivne side vabriku kaubanduspartneritega
Esimene pikim telegraafi kaabelliin Eestis ehitati 1898. aastal Pärnu ja Kihnu saare vahel. Lao rannast kuni Kihnu saareni paigaldati spetsiaalne ühe juhtmega gutapertš-täidisega merekaabel. Selle ühendusliini ehituse tingis vajadus kindlustada ohutu laevasõit merel.