Kuidas telefon muutus inimeste lahutamatuks abiliseks

Need telefonimehed ühendasid 1920. aastal kõnetraadiga Pärnu ja Sindi, 1936. aastal oli abonente Pärnumaal koos Pärnuga 1750. Foto: parnupostimees.ee

Meie esivanematel oli juba ürgajast peale probleemiks info edastamine kaugemale, kui seda võimaldavad inimesele looduse poolt kaasa antud nõrk hääl ja vilets kuulmine. Erineval ajal on teadete edastamiseks kasutatud lõkkeid ja trummipõrinat, sarveheli ja suitsu, kullereid ja kiirkäijaid ja veel palju muid vahendeid.

Kroonik Läti Henrik on meie esivanemate kohta kirjutanud, et need olid pannud suuremate teede äärde välja vahid, kes sõjasarve puhumisega teatasid aegsasti vaenlase tulekust. Jüriöö ülestõusu ajal kasutati võitluse alustamise märguandena lõkkeid. Kuid kõik need sidevahendid olid puudulikud, sest nende abil sai edasi anda vaid varem kokkulepitud signaale.

Tänapäeval ei suuda me oma igapäevast elukorraldust telefoni, faksi ja teiste sidekommunikatsioonideta ette kujutada. Taskutelefonist on saanud iga koolipoisi ja -tüdruku sidevahend. Kuid arengutee kaasaegsete sidevahenditeni on olnud pikk ja vaevaline.

Enne telefoni oli telegraaf

18. sajandi lõpu poole võeti kasutusele semafortelegraaf. See kujutas endast kõrgendikele püstitatud semaforjaamade ahelikku, kus iga järgnev jaam oli eelmisest näha. Semaforjaama masti otsas olid horisontaalsed raad, mille küljes liikuvad “tiivad”. Neid sai liigutada plokisüsteemide abil ja moodustada neist 196 kujundit, mille abil edastati tähti, numbreid ja vajalikke käske.

Eestis ehitati esimene semaforliin Tallinna ja Tahkuna (Hiiumaal) vahele 1854. aastal. Selle ehitas tollane mereväevalitsus ja see oli ette nähtud mereväe vaatluspostide vahel side pidamiseks. Semaforliinide puuduseks oli selle teenindamise kallidus ja sõnumite edastamise aeglus. Ka polnud seda võimalik kasutada halva nähtavusega (vihm, udu, lumi) ilmade puhul.

Suure murrangu sõnumite edastamise ajalukku tõi elektri kasutuselevõtt. Esimese elektrivoolul töötava telegraafiaparaadi leiutas 1809. aastal saksa arst Thomas Samuel von Sömmering. Liigse keerukuse ja kalliduse tõttu ei leidnud aparaat praktilist kasutamist. Ka Tallinnas sündinud vene teadlase, elektrotehniku ja orientalisti P. L. Schillingu 1832. aastal konstrueeritud elektromagneti põhimõttel töötav telegraafiaparaat ei leidnud oma keerukuse (vajas töötamiseks kaheksat ühendusjuhet) ja konstruktori ootamatu surma tõttu rakendamist.

1837. aastal patenteerisid inglased Cooke ja Wheatstone samal põhimõttel, kuid vaid viit ühendusjuhet vajava telegraafiaparaadi, mis võeti Inglismaal kasutusele Paddingtoni ja West-Dreytoni raudteejaama vahel.

1837. aastal konstrueeris ameeriklane Samuel Morse elektromagnetilise telegraafiaparaadi, millega sai edastada punkte ja kriipse, mille vastasjaama vastuvõtuaparaat paberlindile kirjutas. Sõnumite edastamiseks koostas Morse erilise tähestiku, mis on tuntud Morse tähestiku nime all. See telegraafiaparaat leidis laialdast kasutamist paljudes riikides. Siitpeale algas telegraafi kiire areng ning laiaulatuslik telegraafijaamade ja -liinide ehitus.

Eestis võib telegraafside arengu alguseks lugeda 1855. aastat, kui ehitati esimene telegraafiliin, mis koosnes ühest juhtmest, Tallinnast Narva kaudu Peterburisse. Samal aastal pandi Tallinna telegraafijaamas tööle esimene Morse telegraafiaparaat. Teine pikem telegraafiliin ehitati 1857. aastal Tallinnast üle Pärnu Riiga. Pärnus avati telegraafijaam ja ehitati haruliin Haapsallu, mida mööda 1859. aastal hakati Tallinnaga telegramme vahetama.

1867. aastal ehitati telegraafiliin Pärnu-Viljandi vahele, 1872. aastal Tartust Võrru ja 1875. aastal Pärnust Kuressaarde. 1883. aastal paigaldati Tallinna ja Pärnu vahele uus juhe, mis ühendati ka Märjamaal avatud telegraafijaamaga.

Siitpeale jätkus uute telegraafijaamade avamine ka Eesti teistes linnades ja asulates. Jaanuaris 1900 avati Pärnus Waldhofi tselluloosivabrikus telegraafijaam, mis võimaldas saada ühendust paljude sise- ja välismaa telegraafiametitega. Selle ehitamise tingis vajadus luua operatiivne side vabriku kaubanduspartneritega

Esimene pikim telegraafi kaabelliin Eestis ehitati 1898. aastal Pärnu ja Kihnu saare vahel. Lao rannast kuni Kihnu saareni paigaldati spetsiaalne ühe juhtmega gutapertš-täidisega merekaabel. Selle ühendusliini ehituse tingis vajadus kindlustada ohutu laevasõit merel.

Belli juhuslik kõne

Telefonside on oma arengult telegraafist pool sajandit noorem. Et telegraaf vajas sidepidamiseks spetsiaalselt väljaõpetatud töötajaid ning samal ajal suurenes pidevalt edastamist vajava info maht, tingis see vajaduse sellise sidevahendi järele, mida saaksid kasutada ka väljaõppeta inimesed. Hakati otsima moodust, kuidas edastada inimese elavat kõnet.

Vaevalt võis füsioloogiks õppinud Alexander Graham Bell arvata, et tema 1876. aastal konstrueeritud inimhääle edastamise seade telephone kunagi kogu maailmas nii laia kasutamist leiab.

Bell sai oma seadmele patendi 14. veebruaril 1876, kuid esimene kõne edastati talle selle seadme abil alles sama aasta 10. märtsil. See toimus üsna juhuslikult. Professor Bellil olid läinud segi juhtmed tema käes olnud kõnetoru ja teises ruumis olnud vastuvõtja vahel ning ta hüüdis oma assistendile T. A. Watsonile: “Härra Watson, tule siia. Mul on sind vaja.” Ja Watson kuulis vastuvõtjas selgesti iga Belli lausutud sõna. Nii sai teoks esimene telefonikõne.

Hiljem täiustas Bell oma telefoni ameeriklase Hughesi leiutatud süsimikrofoniga ning insener Hillelandi konstrueeritud induktori ja induktiivkellaga. Belli telefon võeti kasutusele Ameerikas, kust ta levis üle kogu maailma.

Telefoni võidukäik

Eestisse jõudis telefon 1877. aasta lõpus. Sama aasta detsembris demonstreeris mehaanik P. Schulze Tartus Jaani kiriku juures Siemensi täiustatud Belli toruga telefoni ja tehti esimene kõne. Esimene eestlane, kes sellel demonstratsioonil telefoniga kõneles, oli Johann Woldemar Jannsen.

Olemasolevatel andmetel rajati esimesed telefoniühendused Eestis 1881. aastal. Selleks olid telefoniühendused Port-Kunda ja Kunda mõisa vahel ning Viljandi kaupmehe ja suurtöösturi Rosenbergi kontori ning tema Viljandi järve ääres asunud tellisetehase ja auruveski vahel.

Tallinnas ehitati esimene telefoniühendus 1882. aastal Tõnismäe veetorni ja Masina tänaval asunud pumbajaama vahel. Samal aastal ehitas otseliini oma Mere puiesteel asunud elamu ja tööstuse vahele suurtööstur C. B. Rotermann. 1883. aastal ehitas parun John Girard de Sucanto telefoniühenduse oma Rocca al Mare suvila ja Clayhillsi kaubamaja kontori vahele.

Tartus ehitati esimene telefoniühendus 1884. aastal kaupmehe Friedrichi elamu ja talle kuulunud õllevabriku vahele kesklinnas.

Pärnus rajas 1886. aastal esimese telefoniühenduse R. Vilms oma Riia maanteel olnud vabriku ja kesklinnas asunud kontori vahele.

Kõik tolle aja telefoniliinid olid ühejuhtmelised, kus teise juhtmena kasutati maad. Juhtmeks oli tavaline raudtraat, mis oli kinnitatud portselanist isolaatoritele. Linnas olid telefonijuhtmed riputatud maja seinte külge kinnitatud konsoolidele. Väljaspool asulaid riputati juhtmed postide otsa.

Pärnumaal oli 1900. aastaks ehitatud juba nii palju eratelefoniühendusi, et tekkis vajadus nende ühendamiseks keskjaama kaudu. Selleks moodustati eratelefoniühing, mille eesotsas seisis Audru parun A. von Pilar. Ehitatava telefonijaamaga liituda soovijaid oli esialgu 24. Ehitustööd anti Riias asunud firmale Dettmann. Tehnilistele ja organisatsioonilistele takistustele vaatamata avati Pärnu keskjaam 1900. aasta lõpuks. Jaama ehitusluba oli saadud tingimusel, et ehitatud seadmed lähevad tasuta üle riigile, kui see avab riikliku telefonivõrgu.

Seoses Pärnu telefonikeskjaama ja ühendusvõrgu ehitamisega kirjutas tolleaegne eestikeelne ajakiri Linda 1900. aastal järgmist: “Pärnumaa kõnetraadi sisseseadmisega oldakse hoolega töös. Postid on linnas ja muist ka maal püsti ning pea sünnib vist ka traadi külge panemine. Selle järel tuleb küll peagi tegevuse avamine. Nagu keskjaamade seadlusest näha, käib kõnetraadi ringkond ainult läänepoolse Pärnumaa kohta, kuna idapoolne sellest ühendusest väljas on (seal on aga meie teada, nimelt Hallistes, ju oma iseäraline kõnetraadi ühendus).”

1901. aastal ühendati Pärnu telefonikeskjaam Lihula kaudu Tallinnaga. Pärnu telefoniühingu 1902. aasta koosolekust võttis osa juba 54 liiget. Sellel koosolekul otsustati panna läbi Pärnu jõe 12juhtmeline telefonikaabel.

1919. aastal riigistas Eesti valitsus kõik eratelefonivõrgud ja neile kuulunud sideseadmed. Siitpeale toimus sidevõrgu hooldamine ja arendamine riigi kulul. Kõik ühejuhtmelised (juhe-maa) telefoniliinid ehitati ümber kahejuhtmelisteks. Sidevõrkude teenindamine pandi posti-telegraafi-telefoni peavalitsuse alluvuses olevaile maakondade telegraafi-telefonivõrkudele.

Struktuuriliselt koosnesid maakondade telegraafi-telefonivõrgud võrgu keskusest ja tehnilistest jaoskondadest. Võrgu eesotsas oli võrgu ülem, kes juhtis kogu võrku. Tehnilist jaoskonda juhtis jaoskonna juhataja, kellele allusid mehaanikud ja montöörid. Viimased ehitasid kõik sideliinid ja seadmed (keskjaamad ja abonentpunktid), remontisid ja hooldasid neid. Telefonivõrk koosnes põhiliselt õhkliinidest. Kaabelliine kasutati vaid vähesel määral linnavõrkudes. Kuni 1929. aastani olid telefonijaamadena kasutusel valdavalt käsikeskjaamad.

1936. aastal kirjutas Pärnu ajaleht Vaba Maa (nr 218): “Mõni päev tagasi avati Pärnu-Tallinna vahel uus vaskjuhtmestik. Telefoniabonente on Pärnumaa võrgu piires 1472 ja koos Pärnu linnaga 1750. Sooviavaldusi seisab 50, mida aga Postivalitsus oma kindla eelarve tõttu otseselt rahuldada ei saa.”

Kolmekümnendate lõpul monteeriti nimetatud vaskühendusele esimene kõrgsageduslik tihendusaparatuur, millega algas Eestis telefonside arengus uus etapp.