Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Käes sammalkarva vihmavari,
hoian kinni tema läikivmustast sangast,
jope seljas vaarik-maasik punakangast
- nii ma olen nagu pohlamari.
Vastu põrkavad indigopallid,
kuulan: üks piisk on siin ja teine sääl.
“Silhelidilin on meie langemishääl,”
laulavad mulle vihmakristallid.
Lehed maas kui väljakistud suled,
päevavalgus juba viimast valssi tantsib,
päiksekiirte kari lauda poole vantsib,
aknaruutudes süttivad tuled.
Ümberringi helkjas puudesalu,
keset vesihelveste mängu ja sadu
oma kirju tikin mööda salaradu,
hinge pesa punund sügisvalu.
Helen Hunt