Kui juhtute nägema maanteel poolt tosinat tandemjalgratast, võtke hoog maha, sest tõenäoliselt on tegemist vaegnägijate matkaga ning rataste tagaistmeil istuvad inimesed, kelle nägemine olematu või napp.
Rattamatk viis vaegnägijad talli ja seiklusrajale
28. september 2005, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnus tegutsev spordiklubi Helipall kutsub kord aastas Eesti vaegnägijaid tandemmatkale ja pakub neile pea igal nädalavahetusel võimalust kas ratsutada või bowling’ut mängida.
Matka korraldab juba mitmendat aastat Pärnu vaegnägijate spordiklubi eestvedaja Aire Bornschein. Nii läinud nädalavahetuselgi.
Pimedad seiklusrajal
“Oleme üritanud korra aastas ikka mitmepäevast matka teha. Siin on vaegnägijaid ning pimedaid koos kõikjalt Eestist, tuldi igalt poolt: Haapsalust, Tartust, Nuiast,” nimetas Bornschein.
Esmalt koguneti spordiklubisse mängima pimedate palli, kuid see läks igavaks. Siis võeti kavasse veel ratsutamine ja bowling. Sel matkal kujunesid vaegnägijatele täiesti uuteks aladeks golf ning Jõekääru kämpingu seiklusrada. Õieti algas retk tandemitel Pärnust.
Sealt suunduti Sassi talli, seejärel Audru golfirajale ja lõpuks Jõekääru kämpingusse, kus katsumuste raja ületamiseks seoti silmad kinni neilgi, kel vähene nägemisjääk. Ometi said kõik hakkama nii nöörilkõnni kui kettidel-trossidel turnimisega.
Pärnust Sassi talli on õige mitukümmend kilomeetrit. 15 matkajast oli 46aastane pärnakas Toivo Merirand ainuke, kes üldse ei näe.
Nägemise kaotas mees traagiliselt kaheksa-aastase poisina. Toivo on pimedate seas tuntud kiirujuja ning suusataja, ta kabetab ja maletab.
Mees tunnistas, et sõit tandemitel teda ei väsitanud, ta hoopis nautis seda ja teadmist, et järgmisel päeval sai minna kanuumatkale. “Nii palju sporti kui Aire spordilaagrites pole ma varem kusagil teinud,” lausus ta.
Tartust saabus matkale Lea Ott. Tema kaotas nägemise sünnitrauma järel, näeb pisut ühe silmaga.
45aastasena arvab ta, et elul pole viga, kui kehvemad ajad üle elatud.
Ametilt on naine massöör, sõidab paaril päeval nädalas Tartust Tallinna tööle. Lea rääkis, et on terve elu maalinud, see on ja jääb tema hinge suureks rõõmuks. Ta on üles kasvatanud kolm last ja loodab saada heaks vanaemaks. Lapsed on iseseisvad, sest ema on kehva nägemise tõttu palju traumasid üle elanud ja pikki perioode kipsis veetnud. “Pojad ja tütar kipuvad mulle ette-taha kõik ära tegema,” ütles ta.
Närvesööv tegevus
Massöörina töötav pärnakas Aire Bornschein on sünnist saati vaegnägija. Ta nentis, et ürituste korraldamine on üsna närvesööv tegevus.
Naine kirjutab usinasti projekte ning taotleb raha hasartmängumaksu nõukogust.
“Meile lubati, et raha laekub juba augustis, kuid seni pole tulnud sentigi. Korraldame üritusi sotsiaalministeeriumi garantiikirja põhiselt ja õnneks meid usaldatakse, sest me pole kunagi võlgu jäänud,” rääkis Aire. Tema sõnade kohaselt nõutakse ministeeriumist minuti pealt küll aruandeid, kuid oma lubadusi riik ei täida. Airet paneb riigi selline käitumine nördima.