Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2435279t1h976d.jpg)
Teatavasti katkesid 1918. aasta veebruaris keiserliku Saksamaa ja Nõukogude Venemaa rahukõnelused Brestis ning algas Saksa vägede pealetung. Eesti suunas tungis 8. armee, mis lähtus Põhja-Lätist ja Lääne-Eesti saartelt.
Lagunenud Venemaa väeüksused ja punakaartlaste salgad ei pidanud regulaarvägedele vastu ja taganesid. Eesti rahvuslikud ringkonnad otsustasid kasutada hetke ning kuulutada välja Eesti Vabariik.
Ajaloolised pidepunktid
23. veebruaril saabus Pärnusse Eestimaa Maapäeva Vanematekogu asjadevalitseja Jaan Soop, kes tõi kaasa “Iseseisvusmanifesti”. Pärnu Postimehe toimetaja Jaan Järve viis selle Aleksander Jürvetsoni trükikotta, kus sellest tehti tõmmiseid. Veel samal päeval kleebiti manifest linnas üles.
Pealelõunal otsustasid Pärnu linna ja maakonna juhtpoliitikud samal õhtul Eesti iseseisvuse välja kuulutada. Pidulik sündmus toimus kell 20 Endla teatri ees, kus Maapäeva liige Hugo Kuusner luges kokkutulnuile ja Eesti pataljoni sõduritele teatri rõdult ette “Iseseisvusmanifesti”. Lauldi Eesti hümni, järgnes saluut. Seejärel koguneti Pärnu raekotta, kus koostati sündmuse kohta akt.
24. veebruaril toimus Pärnus Eesti pataljoni paraad ja organisatsioonide rongkäik – esimene Eesti sõjaväeparaad. Rahvakoosoleku järel saadeti manifest kaaskirjaga laiali Pärnumaa kogudustele ettelugemiseks kirikutes.
25. veebruaril hõivasid Pärnu pealetungivad Saksa väed. Neile läksid vastu Maapäeva liikmed Kuusner ja Juhan Lasn ning Pärnu Eesti pataljoni staabikapten Feliks-Johannes Tannebaum, kes teatasid sakslastele Eesti iseseisvusest ja erapooletusest Vene-Saksa sõjas. Seega, just Pärnu oli esimene linn Eestis, kus Eesti Vabariik välja kuulutati.
Vastupidi levinud arvamusele ja üldtuntud maalile, mille reproduktsioon on ajalooõpikutes, ei toimunud Tallinnas 24. veebruaril 1918. aastal Eesti Vabariigi väljakuulutamist. Lihtsalt siin asus tegevusse kolmeliikmeline Eestimaa Päästmise Komitee (Päästekomitee).
23. veebruaril oli võim pealinnas üle võetud (v.a sadama piirkond). 24. veebruari hommikupoolikul trükiti manifest ja algas selle üleskleepimine. Päästekomitee nimetas ametisse Eesti Ajutise Valitsuse, mis avaldas viis päevakäsku: anti teada Eesti erapooletusest, omavalitsused pidid jätkama tööd, keelati varade väljavedamine jms.
25. veebruaril oli valitsuse koosolek, korraldati sõjaväeparaad ja tänujumalateenistus kirikutes, manifest loeti ette kirikutes ja koolides. 25. veebruari pealelõunal hõivasid Tallinna sakslased.
Riigi väljakuulutamine manifesti piduliku ettelugemise vormis toimus 24. veebruaril küll Viljandis, 25. veebruaril Paides ning 27. veebruaril Rakveres.
Kui jälgida ajakirjandust, kirjutati Eesti Vabariigi 10. iseseisvuspäeval 1928. aastal Eesti lehtedes üsna põhjalikult sündmusest Pärnus 1918. aasta 23. veebruaril.
Viis aastat hiljem, vabariigi 15 aasta juubelil (1933) ja 20 aasta juubelil (1938) meenutati neid sündmusi tuntavalt vähem, sest üldhinnangud olid muutunud Tallinna-kesksemaks.
Siiski ei ole leida kinnitust kuuldustele, et Tallinna esiletõus oleks kuidagi seotud Konstantin Pätsi eelistusega.
Koguni vastupidi: Pätsi sünnipäev oli 23. veebruaril ja selle tähistamine koos Eesti riigi sünnipäevaga andnuks häid propagandistlikke võimalusi.
Pigem oli asi selles, et 24. veebruar kui Eesti Vabariigi sünnipäev kinnistus kohe: 24. veebruar 1918 oli alus järgnevatele riigiõiguslikele deklaratsioonidele, sellest lähtuti Eesti Vabariigi tunnustamisel. Pealegi oli Tallinn ikkagi „riigi pealinn”, Pärnu aga „uimane provintsilinn”.
Lühidalt: 23. veebruaril 1918 kuulutati Pärnus esimesena välja Eesti Vabariik ja see toimus päev varem kui riiklust loovad sündmused Tallinnas. Siin asetleidnu oli sümboolse tähendusega akt, millel polnud riigiõiguslikke järelmeid.
Vabadussamba rajamise raskustest
Kuidagi on nii läinud, et Eesti riik ja rahvas pole hakkama saanud suurejoonelise Vabadussamba püstitamisega. Näiteks lätlaste sammas püstitati Riias 1935. aastal ning neil õnnestus seda säilitada isegi nõukogude aastakümnetel.
Tõsi, Eestis räägiti 1920ndatel ja eriti 1930. aastate teisel poolel Vabadussamba püstitamisest, asja arutati parlamendis ja riigivanem allkirjastas dekreedi, korraldati konkurss ja koguti raha. 1990. aastate keskel toimus Vabadussamba-etenduse teine vaatus: Riigikogust uus otsus, konkurss ja vastavasse fondi laekus mõni tuhat krooni.
Kolmas vaatus algas Lihula sündmuste järel: taas moodustati komisjon ja tänaseni arutatakse asja. Peale selle mõni vahepilt, näiteks president Arnold Rüütli initsiatiiv püstitada Vabadussammas Tallinna Lauluväljakule.
Sebimist jätkub ja nüüd on kõigel veel valimiseelne pitser: kui Tallinna respublikaanist meer kutsus maavanemad pealinna, arutamaks Vabadussamba küsimusi, keeldusid nood üksmeelselt kiirkorras pealinna sõitmast. Äraütlemise põhjuseks jäi päevane etteteatamine, ent talitati õigesti, sest on lootusetu otsustada selliseid asju ühe päevaga.
Tuleb nentida, et skeptilisus Vabadussamba püstitamise suhtes kasvab. Siin on kaks põhjust: Eestis algas mälestussammaste taastamine laulva revolutsiooni ajal 1988. aastal ning hiljem on neid arvukalt juurde rajatud.
Nii ongi näiteks represseeritutel, soomepoistel, metsavendadel juba „oma” sambad püstitatud, samuti on rajatud mälestusmärke kunagiste külade või koolide asukohtadel, seegi seondub iseolemisega.
Teisalt on vabadus üldine kategooria, mis on tähtis, aga selles puudub konkreetne „liikumapanev jõud”. Asi puudutab kõiki, aga keda konkreetselt? Kes hakkab vedama? Nii polegi tekkinud vajalikku „kriitilist massi” kunstnike ringkondades, ühendustes-organisatsioonides, poliitilistes ringkondades.
Lisagem väikerahvale omased personaalsed eelistused-solvumised, tahtmine teha ja „ära teha” ega olegi imestada, et tuumikut pole, liiati kui tegemist on abstraktse üleriikliku tähisega.
Samasugused probleemid võivad tekkida Pärnus. Õigemini: need on käes. Sest kui 48 inimest pidas vajalikuks vastata ankeetküsitlusele, on see volikogu läbikukkumine.
Viisakalt öeldes: pärnakate suhtumine oma linna vabadussamba problemaatikasse on leige. Kurioosne oleks lugu siis, kui vastajaid olnuks 33 või vähem, st allpool volikogu koosseisust.
Kaheldav on volikogule kahe koha esitamine. Volikogule küll meeldib valida, ent teinekord on otstarbekamad professionaalide otsused. Veel parem, kui olemasoleva hallolluse koondamisega õnnestub dramaatilisi valikuid tegemata jõuda sobivaima lahenduseni, sest rida küsimusi on spetsiifilised ja nii väga ei saagi valida.
Täiesti kaheldav on otsus kuulutada konkurss välja juba 1. oktoobril, sest selleks ajaks peavad olema vastused põhiküsimustele. Kas need on olemas? Kes oskab vastata?
Pärnu mälestusmärgi põhiküsimused
Põhiküsimused – nagu ikka sellisel juhul - on raha, samba rajamise ajakava ja asukoht. Kui võtta eesmärgiks avada sammas 2008. aasta 23. veebruaril, omariikluse 90. aastapäeval, saab läbi odavamalt ning au ja kuulsus jääb järgmisele volikogule.
Perspektiivitundega saab samba avamise kavandada 2018. aasta 23. veebruarile, Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale. Raha on küll keerukam plaanida, sest millised olid eelarvelised võimalused 13 aastat tagasi, 1992.-1993. aastal?
Samal ajal on siin plusse, sest sisulist tööd teeb mitu järgnevat volikogu ja linnavalitsust, ettevalmistustes pole poliitilisi tõmblusi ning jätkub aega. See, et tulemus peaks vastu järgnevad 100 aastat, nõuabki aega.
2008. aasta veebruari puhul oleks ligilähedane ajakava järgmine: aastail 2005-2006 algus (koha otsustamine, üldplaneerimistööd, konkursitingimuste väljatöötamine),
2006 - mälestussamba konkurss ja näitus, 2007 - samba valmistamine, ümbruskonna korrastamine ja ettevalmistamine, sest 2008. aasta jaanuaris (talveoludes) jääks viimaseks tööks skulptuuri paigutamine ja 23. veebruaril mälestussammas avataks.
Pikema perspektiivi puhul tuleb rehkendada Pärnu generaalarenguga: mis muutub liikluses, kui rajatakse Raba–Aia tänava sild, ja linna üldpildis, kui Pärnu hotell nõukogudeaegse ehitisena lammutatakse ja samasse tuleb hoopis suurem kompleks.
Kes peaks sambal olema?
Variandid: 1. Skulpturaalne sammas, kus teatud isikute valik (seotud kas Pärnu/Pärnu poeglaste gümnaasiumi, Eesti iseseisvuse väljakuulutamisega Pärnus).
2. Abstraktsem sammas, mis pühendatud iseseisvuse väljakuulutamisele Pärnus 23. veebruaril 1918.
Ilmsesti on küll mugavam jätta need variandid skulptoritele ette kirjutamata ning oodata, mida kunstiinimesed ise välja pakuvad. Sest kui teha põhimõtteline otsus, siis see ongi konkursi lähteülesanne.
Isikuteringiga seotud kaalutlused: 1. Seni on ajakirjanduses pakutud, et sambal oleksid Konstantin Päts, Jüri Vilms, Jüri Uluots ja Friedrich Akel. Kõik on õppinud Pärnu poeglaste gümnaasiumis. Ent Akel pole seda kooli lõpetanud ega oma mingit tähendust 1918. aasta sündmustes ning ta on suurusjärgu võrra eelnevatest väiksem: Akel oli riigivanem aastail 1923–1924.
2. Sambal oleksid Päts, Vilms, Uluots. Viimane oli Eesti Asutava Kogu (1918-1920) liige ja esimese (1920) ning kolmanda (1937) põhiseaduse põhiautoreid, EV viimane peaminister 1939-1940, seega persoonide tase on võrdne. Probleem: Uluotsal on väike seos Pärnuga ning kooli lõpetamise järel jäi see täiesti juhuslikuks.
3. Sambal oleksid Päts, Vilms ja Hugo Kuusner kui iseseisvuse väljakuulutaja ning Pärnu linnapea. Ilmselt sobivaim variant: tase on ühtlane ja põhjendatud, persoonid Pärnuga seotud ja sobivad kokku.
Igal juhul peab sambal olema minimaalne tekst: ees- ja perenimed, sünni- ja surmadaatum. Tavaliselt on nii, et töörühmades soovivad rahva esindajad pikki tekste, professionaalid on selle vastu.
Muule tekstile (kujutatud isikute lühielulugu, seosed Pärnuga, nende tähendus Eesti riigi loomisel, hilisem saatus) on vaja mitmekeelseid teabetahvleid mälestussamba kõrval. Teabetahvlitega tuleb arvestada juba samba projekteerimisel.
On juhtunud, et “ajutised” teabetahvlid püsivad pahatihti kaua ning tekivad lisaprobleemid tahvlite hooldusega, need on ahvatlus vandaalidele.
Mälestussamba konkurss olgu avalik ja seda võib teha etapiti, sest üldjuhul on tulemuslikum professionaalsete skulptorite tehtu. Küll maksab teada, et Eestis on tõetruude inimskulptuuride väga heade valmistajatega raskusi ja tipptegijaid mõni.
Kus peaks sammas asuma?
Asukoha valikul tuleb silmas pidada tulevast funktsiooni, st milleks tahetakse sammast kasutada: kas kaugelt vaatamiseks või käega katsumiseks, kas ja kus toimuvad tseremooniad, pärgade asetamine, auvahtkonnad ja lippude heiskamine, seos mõne rongkäigu või paraadiga. Samba lähedal peab olema kas või väike parkla (aukülalised, väga vanad inimesed).
Või on samba funktsioon olla ainult üks uus skulptuur linnas? Sest paaril volikogu liikmel tekkis selline idee ja teised tulid jooksujalu kaasa.
Siiski tuleks võtta võimalikult lai haare, mis läheb kalliks, ent arvestab arenguperspektiive ning seega saab rahulikult arutada kas 2013. või koguni 2018. aasta avamisväljavaateid. Igal juhul, 2008. aasta veebruar on esmane võimalus.
Oluline ei ole ainult samba asukoht, vaid kindlasti selle lähiümbruse väärtustamine, mis avardaks senist linnaelu ning ärindustki. Ideaal: Pärnu mälestussambaga tekib linnas hinnatud ja väärikas koht!
Võimalikud mälestussamba kohad: 1. Koht Pärnu poeglaste gümnaasiumi ees. Ei sobi, sest liiklus aina tiheneb, autojuht ei näe õieti sammast, sest tegeleb autojuhtimisega. Kõnniteelt ei näe, sest jääb kaugele.
Samba ees ei saa pidada tseremooniaid ja isegi sellele lähenemine üle tee on pisut ohtlik. Samba tekstiosa ei sobi sinna, kus seda ei saa hõlpsalt lugeda. Raske on korraldada samba pidevat hooldust, sest sügisel ja talvel on seal porine ja pritsib. Raske on viia sinna lilli, ei saa teha lähifotosid.
2. Koht teatri ees, lipuväljakust veel enam silla poole. Mälestussammas on kõigile külastajatele nähtav (tullakse üle silla) ja seos lipuväljakuga hea. Võimalused väärtustada seda praegu vähe kasutatavat pargiosa (pingid).
Miinus: liialt tihe liiklus ja heitgaasid, raske korraldada muud miljööväärtuslikku tegevust, sest liiklusmüra jääb paratamatult häirima. Ümberringi stalinismi- ja nõukogudeaegne arhitektuur.
3. Koht Endla vana hoone ees, lähedal Pärnu hotellile. Lähedal “Pärnu 750” tahvel ja sobiv seos kunagise Endla teatriga. Suhteliselt sobiv koht, aga ruumi vähevõitu.
Oleks igati loogiline koht. Võimalik pääseda lihtsalt ja odavalt, sest ruum on piiratud.
4. Koht Embecke restorani taga, parginurk, mis praegu on suhteliselt vähe kasutatav. Võimalused see koht väärtustada, mis nõuab suuremaid ümberehitusi ja planeerimist. Oht, et koht jääb üldistest põhimarsruutidest kõrvale, juhuslikke jalutajaid satub sinna vähe. See on variant 2018. aasta puhul: ilmselt selleks ajaks on linna tsentrum sinnapoole arenenud.
5. Koht praeguse Endla teatri taga. Võimalik lahendus: sulgeda autotee Rüütli tänavalt Vallikääru, kus praegugi on hõre liiklus. Säiliks mõtteline joon Endla teatriga. See annaks meile uue ruumi ja otsese seose kõrval asuva pargiga, kus praegu on August Jakobsoni mälestussammas.
Nii tekiks suhteliselt suur ja samal ajal pea igast küljest ühtlaselt suletud ruum: teater, postimaja ja suured majad Akadeemia tänaval, maavalitsuse hoonega piirnev tänavalõik, Vee tänava hoonestus. Häiriv on teatri tagahoov, mis nõuab suurt tööd hoone tagakülje korrastamisel. Võib tekkida vajadus arheoloogiliste uuringute järele, sest vististi on selle ala all varemed, vundamendid.
Häirib lähedus Jakobsoniga, kindlasti tuleks Jakobsoni mälestussammas selle otsuse puhul üldse teisaldada, kas Räämale kirjaniku sünnikohta või mujale. Liikluski on tihe, see nõuab lisahaljastust, et tekiks roheline vöönd, ent osa puid tuleb maha võtta.
Võimalused: tekitada ulatuslik suletud ruum - taust, kus sammas igati välja paistaks; tänavakohvikud - eeskätt teatrihoone taga, anda ala kas teatrikohvikutele või teistele ettevõtjatele; suviseks isetegevuseks saab kasutada pargi poolt. Visuaalselt on sammas nähtav pea kõikidele linnakülastajatele, olgu nad autoga või jalgsi.
See kõik eeldab suuremaid töid pargis, valgustuse planeerimist, väikese tänavalõigu täitmist. Kindlasti on see kõige kallim ja aeganõudvam variant ja samba saaks siin avada kas 2013. või koguni 2018. aastal.
Oluline ongi mälestussamba asukoha täpne määratlemine. Tallinna Vabadussamba konkursside põrumise üks põhjusi on ebamäärane jutt Vabaduse väljakust, mis haarab Harjumäe nõlvad jne. Kindlasti ei ole odavam variant parim.
Näiteks pole otstarbekas kasutada odavalt saadud (töötlemise tehnoloogiast tulenevalt) või kaugelt toodud graniiti, milles meie ilmadega tekivad üsna kiiresti mikropraod (hoolduskulud).
Kuigi põhitöö jääb professionaalidele, on vajalikud üldised arutelu etapid, et ettevõtmist ei hakataks kohalikul ega üleriigilisel tasemel naeruvääristama, stiilis ”näe, tegelevad järjekordse Vabadussambaga, nagu muid muresid Pärnus poleks”.
Kokkuvõte: Pärnusse on võimalik rajada Eesti iseseisvumise mälestusmärk, kujutades kas isikuid, kes olid sündmuse ja Pärnuga seotud, või raiudes sümboolsel moel kivisse 1918. aasta 23. veebruari tähenduse Pärnule ja Pärnumaale, aga see ei ole kerge ülesanne.
Võttes eestlust ja Eesti riiki igavikuliselt, hea tulemuse nimel pole mõtet ka selle mälestusmärgiga kiirustada.
Küllo Arjakas, ajaloolane