Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ingo Normet soovitab tegelda olulisega

FOTO: parnupostimees.ee

Mida tundis 18aastane Nõmme poiss 1964. aasta suvel, kuuldes, et ta on otse koolipingist Venemaa ühte kuulsamasse õppeasutusse, Moskva Riiklikku Teatriinstituuti (GITIS) vastu võetud?

Kummalisel kombel teadsin suhteliselt vara, kelleks ma tahaksin saada. Viiendas klassis hakkasin käima Tallinnas Pioneeride palee näiteringis, kaheksandas klassis lavastasin loo laste reisist kosmosesse.

Sain üsna varsti aru, et minust näitlejat ei tule. Klassiõde Mari Lill on ju väga hea näitleja ja tänapäevani Eesti Draamateatris. Aga lavastamine mulle meeldis.

Pärast 10. klassi sattusin Moskvasse. Otsisin üles Lunatšarski-nimelise Moskva Riikliku Teatriinstituudi (GITIS) režiikateedri juhataja Maria Knebeli.

Ütlesin, et aasta pärast lõpetan kooli ja tahaksin tulla lavastajaks õppima. Tema ütles, et eestlasi õpib niigi juba kolm – Kaarin Raid, Rein Olmaru, Madis Ojamaa – ja et mina olen ikka väga noor.

Soovisin siiski saada sisseastumiseks vajaliku kirjanduse loetelu. Mulle anti väga pikk nimekiri ja seda ma siis suvel ja lõpuklassis lugesin.

Pärast 11. klassi sõitsin Moskvasse eksamitele. Mäletan, et minu käest küsiti üht Stanislavski terminit. Olin Stanislavskit lugenud küll, aga see termin ei tulnud meelde. Hakkasin komisjoni ees tuletama: “See lähtub sellest, ilmselt on see nüüd nii.” Tagantjärele mõistan, et just selline avalik mõtlemine meeldis neile.

Imestama selle üle, et ma sisse sain, hakkasin tunduvalt hiljem.

Kui suur teie kursus oli ja kes seal õppisid?

Kursus oli 20 inimese ringis. Kõik tulevased lavastajad. Enamik juba näitlejakooli läbinud. Baltimailt olid veel leedulanna ja kolm lätlast, Kaukaasiast tšetšeen (mis tast küll on saanud?), dagestanlane, kumõkk, Aasiast tadžikk, kaks afgaani (ja mis neist on saanud?), liibanonlane, bulgaarlane. Puhas vene keel oli ilmses vähemuses.

Kuivõrd GITISe lõpetajad tunnetavad end ühtse koolkonnana, kui palju nad omavahel lävivad? Või on oma maa kõige määravam?

Väga määrav on igasuguses loomingulisi alasid õpetavas kõrgkoolis õppejõu isiksus - millist energiat ta kiirgab, millele tähelepanu pöörab, millal ta vaikib, millal midagi ütleb

Meie juhendajaks tuli toonase vene teatri üks huvitavamaid lavastajaid Anatoli Efros. Olime kõrvust tõstetud, käisime tema proovidel, lavastusi vaatamas. Tema etendustele oli pea võimatu pääseda, aga Efros seisis ukse peal ja tõmbas oma tudengeid sisse.

Mida noorem inimene on, seda rohkem ta tahab millelegi vastanduda. Siis me pahatihti vastandasime endid teistele kursustele: meie õpetaja on ikkagi avangardist!

Olin ilmselt üks esimesi Nõukogude Liidus, kes lavastas Becketti “Godot’d”. 1966. aastal lavastasin esimese vaatuse ja sellest tuli rektoraadi poolt tohutu pahandus.

Oma kursusega ei ole me hiljem kokku saanud. Juba viiendal kursusel olime kõik lavastamas mööda maailma. Efros käis 1973. aastal ka Pärnus, vaatas minu lavastatud “Suvekooli”. Kümmekond kursusekaaslast kogunes tema matustele Moskvas 1987. aastal.

Soovitate abiturientidel nüüdki võõrkeelsesse keskkonda minna? Kujutate ette vanemate traagikat, kelle mõlemad lapsed töötavad pärast kõrgkooli lõpetamist Ameerikas ja kes tõenäoliselt jäävadki sinna?

Me võime sinatada, olime ju Tammsaare puiesteel majanaabrid.

Üliõpilastel soovitan kindlasti. Ja üldse kõigil noortel ja mitte enam väga noortel inimestel.

Selleks, et Eesti kultuuri ja tema omapära mõista, tuleks seda vaadata kõrvalt. Kindlasti käib hariduse juurde mingisugunegi stažeerimine, kogemuste omandamine välismaal.

Ma ei näe ka selles ohtu, et mingiks ajaks välismaale jäädakse. Millalgi tullakse ju tagasi. Ja kui ei tulda, siis ega maakera nii suur olegi.

Kui välismaale jäämine on seotud palju suuremate palkadega, no mis teha. Ilmselt jõuavad Eesti palgad kunagi võrreldavale tasemele. Võrreldes meie praegusi palku ajaga, kui kroon kehtestati, näeme, et vahe on vähenenud.

Varem või hiljem tuleb enamik meie inimestest tagasi Eestisse, tuues kaasa maailmast saadud kogemusi. Jaapan ja Hiina lausa saadavadki selleks inimesi välja.

Kahjulik ei ole see mitte mingil juhul. Vahest mõnel konkreetsel juhul asjaosalistele kurb.

Miks sa pärast kõrgkooli lõpetamist Pärnu tulid? Mis oli ühes väikelinna teatris nii armsat, et sa siia lõpuks 23 aastaks jäid?

Olin vahepeal ka ühe aasta sõjaväes ja ühe aasta filmi juures. Aga põhimõtteliselt jah: alates 1968. aastast, kui lavastasin siin Arbusovi “Pihtimuste öö”, kuni 1991. aastal teleteatri pearežissööriks minekuni olin seotud Pärnu teatriga.

Mu toonane abikaasa Kaarin Raid töötas siin lavastajana. Olin 22aastane, teater kutsus ja pakkus tööd. Mul ei tulnud pähegi, et võiksin end mujale pakkuda.

Teatri geograafiline asukoht ei määra väga palju. Oluline on, et siin töötades oleks sinul ja su kolleegidel tunne, et tegelete oluliste asjadega, mis teid endid huvitavad. Siis ei ole tähtis, kas teater asub Tallinnas, Pärnus või Viljandis. Kuigi Pärnu linn sobis mulle väga.

Töötasin niikaua, kuni see pakkus mulle huvi. Lahkusin siit juba sisuliselt aastal 1990, kui võtsin vastu oma esimese kursuse kõrgemas lavakunstikoolis.

Juba siis oli selge, et minu energia hakkas raugema. Vajasin ise muutust, muutust vajas kindlasti ka teater.

Kui sageli pidid EKP Pärnu linnakomitee esimeselt sekretärilt Kersti Reilt ja teistelt parteijuhtidelt kuulama manitsusi: seltsimees Normet, kuidas te talute Lydia Koidula nimelises draamateatris Jüri Vlassovi ja Mihkel Smeljanski mõtteviisiga inimesi?

Ma ei ütleks, et Kuldse Trioga oli liiga palju pahandusi. Oli ütlemist küll, aga ma praegu ei tahaks isegi nimetada neid, kes tollal valmistasid ideoloogia poole pealt peavalu.

Kersti Rei kõige ägedam ei olnud, olid hoopis teised inimesed, kes püüdsid üle, kes nägid hoolega vaeva, et teatris ei pandaks jõulukuuske üles enne 25. detsembrit.

Mäletan, kui vaevaliselt läks teatrile Endla nime ennistamine. Mäletan lahinguid Ott Kooli “Musta kassi öösel ei näe”, Valter Udami “Vastutuse”, Horvathi “Lood Viini metsadest” ümber. Mäletan Heino Kiige “Tondiöömaja” ja Fjodor Abramovi “Vennad ja õed” ärakeelamist.

Pärnus leidus 1980. aastatel ideoloogiatöötajaid, kes olid paavstlikumad kui paavst ise ja kelle üle isegi Tallinna ülemused irvitasid.

Kus sündisid 70.-80. aastatel Pärnu kultuurielu ärksamad ideed? Teatri kohvikus, muuseumis?

Koguneti teatrikohvikus, palju käis külalisi. Üks oluline kohtumispaik oli Jüri Tensoni mereuurimise laboratooriumis. Olime palju seotud Tartu rahvaga. Pärnus käisid Vaino Vahing, Evald Hermaküla, Jaan Tooming, Mati Unt, Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Madis Kõiv, Igor Cernov, Linnart Mäll, Peeter Tulviste ja paljud teised nii Tartust kui Tallinnast.

1980. aastatel hakkas teatri direktori Olaf Esna kabinetis koos käima kultuuriklubi, kus toimusid olulised arutelud Pärnu linna elu üle. Peale teatrirahva osalesid veel muinsuskaitse inimesed, arhitektid, Jaak Rähesoo, Matti Vaga, Omar Volmer jt. Ka ajakirjandus ja linnavalitsus olid esindatud. Selle klubi tegevus vajaks küll pikemat kirjutist, uurimust.

Milles peitus omaaegse Pärnu teatri fenomen? Mati Undi “Doktor Noormanni kirjasõprade kokkutulek”, Ott Kooli “Musta kassi öösel ei näe”, Vaino Vahingu “Suvekool”, Valter Udami “Vastutus”. Miks nüüd Pärnus ükski Eesti algupärand üleriigiliseks sündmuseks ei kujune?

1980. aastatel oli teatris vabam õhk kui mujal. Kuigi tekstid olid tsenseeritud, oli võimalik näitlejaintonatsioonide, muusikalise kujunduse jt vahenditega ignoreerida tol ajal valitsenud nõukogulikke mõttemalle. Sellise ignoreerimisega tegeles kogu eesti kirjandus, kunst, muusika.

Kõigis nimetatud lavastustes oli aktiivne sotsiaalne protest. Publik luges selle välja ja need said väga hea vastuvõtu osaliseks. Tänapäeval on väga raske meelitada 600 inimest saali sotsiaalset teatrit nautima.

Ma saan aru, et püüad juttu viia viisakale rajale. Mina olen ebaviisakam. Pärnu teater oli tookord teiste Eesti teatritega mingis kontekstis ja on ka praegu. Paraku on Tallinna teatrites sotsiaalsust ja algupärandeid tunduvalt rohkem.

Ma ei oska öelda. Ilmselt ei ole leitud oma autoreid, valupunkte, lähtenurka, mis inimesi huvitaks. Aga ma ei oska siin eriti palju kaasa rääkida, ma pole kõike näinud.

Nägime omal ajal küllalt palju vaeva, et saada endale oma autoreid ja näidendeid. Töötasime koos trupiga neid näidendeid nii Ott Kooli kui Valter Udami puhul läbi, seal oli ikka terve kollektiivi töö taga. Mitte nii, et üks kirjutas, teine lavastas, kolmas mängis.

Kas Pärnu on provints? Mida peab üks linn, kus on Tartu ülikooli kolledž, teater, kontserdimaja, raamatukogu ja hulk näitusesaale, sellisest halvamaigulisest sildist vabanemiseks tegema?

Minu jaoks ei ole provints geograafiline, vaid mentaalne mõiste. Kui inimene ise peab ennast teisejärguliseks, ei päästa teda miski. Vaimset laiskust ei ole Tallinnas või Tartus protsentuaalselt vähem kui Pärnus.

Pärnus toimub ju väga palju. Aktiivne kontserdielu nii suvel kui talvel. Töötab teater. Ammende villa korraldab näitusi ja üritusi, uue kunsti muuseumi ei saa kuidagi unustada.

Linna viimisel maailmakaardile on suured teened Mark Soosaarel. Juba 20. korda korraldada maailmatasemel dokumentaalfilmifestivali on väga tõsine tegu.

Kuulsust lisavad ka peata Lenin ning selle ümber toimunud halenaljakas kemplemine.

Eestimaa distantsid on nii pisikesed, autoga saab paari-kolme tunniga ühest linnast teise. Ma ei usu, et alaväärsuskompleksi põdevad inimesed on kõik kogunenud Pärnusse. Neid jagub igasse linna.

Olid 1990. aastate alguses Pärnu linnavolikogus. Millised paistavad linna probleemid nüüd, 14 aasta pärast? Mis on sama, mis muutunud?

Kultuurieriala esindajana oleks mul patt millegi üle nuriseda. Mõne aastaga on teatrile tehtud juurdeehitus, avatud uus raamatukogu, ehitatud suur kontserdimaja, kus regulaarselt toimuvad kontserdid, uue kunsti muuseum sai laienduse.

Kultuuri mõttes on linn saanud väga palju. Ma ei tea, missugune linn Eestis on veel nii edukas olnud.

Kindlasti on siin auklikke tänavaid ja kanalisatsiooniprobleeme, ma pole sellega kursis, aga pargid on väga heas korras. Puud kasvavad pöetud murul. See tuletab meelde Hyde Parki Londonis.

Kaheksakümnendatel tegelesime väga konkreetsete asjadega. Istusime Tensoni juures, ta rääkis mulle järjekordselt midagi koliindeksist. Siis mul kihvatas, et kurat, paneme selle ranna kinni. Kõik inimesed ujuvad, aga koliindeks on kümme korda üle selle, mis võib olla. Ja puhastusseadmed olid sellised, et mingi saapa pidasid kinni, aga muud küll mitte.

Rääkisime linnavalitsejatega, rääkisin loomeliitude pleenumil, üritasime lehtedesse panna. Loomulikult oli linn kategooriliselt selle vastu, et rand sulgeda. Aga meie põhieesmärgiks oli lõpetada varjamine ja valetamine. Selleks et teavitada üldsust – asi on hull.

Rand pandigi kinni, üheks või kaheks suveks. Sildid olid väljas, et ujumine on ebasoovitav.

Aitas see?

Puhastusseadmed on ju praegu korras ja meri ujumiseks sobiv.

Tänapäeva Pärnu probleeme ma ei tea. Näen, et ehitatakse, korrastatakse, värvitakse. Võib-olla võiks veel rohkem ehitada, korrastada ja värvida.

Jalutasime 1980. aastate keskel abikaasa Tiiaga mööda randa. Oli ilus õhtu, kaheksa paiku. Tekkis mõte: miks ei võiks siin olla koht, kus jooks tassi kohvi või klaasi veini. No mitte kuskil mitte midagi. Ainuke võimalus oli kuidagi rannahoonesse trügida ja hakata seal valget viina jooma. Ilmselt ei vaja see meenutus kommentaare.

Nüüd on Pärnust saanud linn, mille tänavatel soomlased võõrastega soome keeles juttu alustavad. Oma raamatus “Teatrist” kirjutad sa american estonians’ist, järsku peaks ka kadakasoomlusest rääkima?

Olen kuulnud, et Egiptuses ja Türgis kõnelevad mitmed poemüüjad eesti keelt. Nad tahavad midagi müüa ja õpivad ära selle keele, kust tuleb turist. Kuni soomlased käivad siin eestlastelt teenuseid ja kaupa ostmas, on loomulik, et eestlased tulevad neile vastu.

Käituda tuleb sisetunde järgi. Kui sa ei oska soome keelt või ei taha seda rääkida, võib külalisele tänaval inglise, saksa, vene või eesti keeles vastata.

Et niivõrd palju soomlasi siin käib, on Pärnu linnale õnnistuseks. Ma ei usu, et see kultuuriliselt enesega midagi halba kaasa toob. On ka soomlasi, kes siin töötavad ja on eesti keele ära õppinud.

Loomulikult tuleb teada maailma keeli, eeskätt inglise keelt. Aga selle taustal ei tasuks oma keelt hakata risustama. Taasiseseisvumise alguses oli iga pudupood ikka shop, nüüd on ka pood juba olemas.

Siiamaani mõtlen, miks rannahoone peab Sunset Club olema. Vahest siis juba Aurinkolasku või Klub Zakat. Miks Olev Siinmaa kavandatud ilus hoone kannab nii inetut nime?

Kus sa Pärnus mõtteid koguda armastad? Mis sind selle kohaga veel seob?

Pärnus on meil naisega kokku neli lapselast. Siin elab Tiia poeg Rasmus oma perega, minu pojatütar Janely on siin. Käime Pärnus alati jõulude ajal, aga ka muul ajal.

See, miks ma praegu Pärnus peaaegu kaks kuud olen olnud, on seotud “Martini ja Mary” lavastamisega. Muidu olen tavaliselt päev-kaks.

Mul ei ole ühte lemmikkohta, kus istuksin ja oleksin. Käisin küll ühte puud vaatamas. See asub üle Tammsaare puiestee, kõrkjates, seal lähedal, kus ma kunagi elasin. Nüüd on ta päris suureks kasvanud.

Kuulasin 14aastase poja pleierist eestikeelset laulu “Kapitalist”, milles peegeldub uue põlvkonna maailmavalu: head töökohad on täidetud, kõike saab tutvuste ja raha abil, minge te üldse Oled 1995. aastast juhtinud kõrgemat lavakunstikooli. Millistena tudengid tänapäeva Eestit näevad?

Kunstnikud, lauljad ja muusikud on traditsiooniliselt vasakpoolsed. Taasiseseisvunud Eesti on niivõrd noor, aga 14aastased võivad juba sõdida rikaste vastu, nõudes võrdõiguslikkust ja mida iganes. Samal ajal mina, kes ma olen valdava osa elust elanud unifitseerivas nõukogude süsteemis, ei saa olla vasakpoolne.

Kõik, mida Eesti viimase paariteistkümne aastaga on saavutanud, on tulnud konkurentsi, eraettevõtluse tõttu. Noorel põlvkonnal on muidugi õigus seda mitte mõista.

Milline oli 25-, 40- ja 55aastane Ingo Normet? Mida tahad elus veel saavutada, millele joone alla tõmmata?

Kui ma olin 25aastane, oli aasta 1971. Tulin sõjaväest, lugesin Tartu ülikooli raamatukogus Eesti noorema põlvkonna kirjanike teoseid ja viisin end kurssi, kes kuidas millest kirjutab. Tutvusin Vaino Vahinguga, kes tollal oli üle 30 ja kirjutas mulle “Suvekooli”.

Olin noor, uudishimulik, kõigele uuele väga aldis. Veetsin väga palju aega Tartus, vaadates lavastusi, vesteldes kirjanike ja teatrirahvaga.

Kui olin 40aastane, oli aasta 1986. Juhtisin Eesti kõige edukamat teatrit, kus oli väga hea ja mitmekülgne repertuaar, mis oli populaarne kogu Eestis ja ka väljaspool.

Näitlejate palgad olid Eesti teatrite kõrgeimad. Siin käis palju lätlasi ja venelasi, olime musternäide üleliiduliselt hästi toimivast teatriorganisatsioonist.

Ühiskondlikus elus oli lootus, et hakkavad toimuma mingid muudatused. Loomulikult oli võimatu ette näha, et mõne aasta pärast Eesti iseseisvub. See oli suurte ootuste aeg.

Kui olin 55aastane, oli aasta 2001. Olin ja olen praegugi kõrgema lavakunstikooli juhataja. Ilmselt oskan nüüd palju enam hinnata inimeste erinevusi, vastu võtta nende pakutavat.

Lapsed on iseseisvad, elame abikaasa Tiiaga kahekesi. Olen palju akadeemilisem, aga loodetavasti siiski uutele ideedele vastuvõtlik.

Mul on kavandatud õige mitu raamatut teatrist. Ja ka lavastamine on narkootiline tegevus, mis imeb üdini endasse. Endla “Martinile ja Maryle” järgnevad detsembris Eesti draamateatris Arthur Milleri “Müügimehe surm” ja kevadel Tallinna vene teatris Tammsaare “Kuningal on külm”.

Tagasi üles
Back