K, 5.10.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

“Malevas” on eestlased pigem need head tegelased

Kaupo Meiel
“Malevas” on eestlased pigem need head tegelased
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Nii sündis mängufilm “Malev”. Filmivõitlust harjutavad Üllar Saaremäe (vasakul) ja Ott Sepp.
Nii sündis mängufilm “Malev”. Filmivõitlust harjutavad Üllar Saaremäe (vasakul) ja Ott Sepp. Foto: parnupostimees.ee

Pärnu Mai kinos linastuva kodumaise komöödiafilmi "Malev" loonud Õ-Fraktsiooni Pärnust pärit liige Lauri Lippmaa tunnistab, et seda filmi naudib nii koolijüts kui ülikooliprofessor, kes leiab filmi mitmest kihist omaenda alltekstid üles.

Õ-Fraktsiooni sünd jääb aastasse 1998, kui Tartus said oktoobrikuus kokku Eesti erinevatest paikadest pärit kuus noormeest. Tegu oli verivärskete politoloogiaüliõpilastega, kes otsustasid, et võiks luua mingi kooslusevormi, mis oleks pisut enam kui lihtsalt kooskäimine ja kesvamärjukese libistamine.

Õ-Fraktsioon on sõpruskond ning loomegrupeering, kuhu kuuluvad Kilingi-Nõmme poiss Raul Allikivi, Andres Korberg ja Kaaren Kaer Tallinnast, Tõnis Leht Tartust, Erik Moora Viljandist ning põline pärnakas Lauri Lippmaa.

Lauri Lippmaa, millega Õ-Fraktsioon enne "Malevat" hakkama on saanud?

Algusest peale on Õ-Fraktsioonis olnud pisik midagi teha ja korraldada. Aastate rüppe on jäänud terve müriaad ürituste korraldamisi, politoloogia humoristliku ajalehe Võimu Võnked väljaandmine, taidluskavad, ise väljamõeldud laulud, etendused ja filmikesed.

Filmi juurde sattusime 2000. aastal, kui tudengipäevade raames otsustasime kätt proovida meile täiesti tundmatul alal. Esimene linnuke läks teadupärast aia taha, sest esilinastuse päeval Tudengifilmi festivalil puudus meie filmil mitmes kohtas heli: tehnika sisse pugenud kratt nimelt ei mängitanud ette ühte heliriba.

Mõtlesime nördinult, et sellise fiasko järel tuleb ainult edasi rügada ning mitte alla anda. Praeguseks oleme teinud kolm lühimängufilmi, kolm dokumentaalfilmi ETV Eesti Lugude tarbeks, ühe reklaamklipikese ja nüüd siis täispika "Maleva".

Miks valisite oma väljendusviisiks audiovisuaalse kunsti?

"Filmikunst on kõrgeim kunstivorm," ütles Lenin. Olgu sellega, kuidas on, aga meie valiku taga on pigem suur armastus filmi kui sellise vastu, tema võimaluste ja piirangute kiuste.

Kui lihtsamalt väljendada, siis tundub, et meie senise huumori tarbeks on film olnud parim võimalik vahend. Pilt, heli, muusika, olematu näitlejatöö ja enda väljamõeldud tegelased ekraanil vilkumas on üks vahva tunne. Kogu selle protsessi läbimine, ideest ja stsenaariumi kirjutamisest alates, võtteperioodis jätkates ning järeltöötlusega lõpetades, on üks suur nauding, hoolimata sellest, et seal vahepeal on vägagi frustreerivaid momente.

Kuid töötamine lõpptulemuse nimel on see magus rosin, mis meid võib-olla enim lummab. Miks üldse hõbedane ekraan inimesi lummab? Sellest küsimusest on kirjutatud palju raamatuid ning võimalik, et seda lumma ei saagi seletada. See lihtsalt on.

Kuidas "Malev" sündis?

Idee ajaloolist filmi teha on meil olnud juba esimestest filmikatsetustest peale. Kuid selge on see, et ajaloofilm nõuab väga palju rahalisi vahendeid. Absurdihuumori võtmes aga on võimalik minimalistlike vahenditega ära teha.

2002. aasta detsembri lõpus võttis meiega ühendust Ilmar Raag ja küsis, kas me ei võiks koos ühte filmi teha. Loomulikult oli see väljakutse, millest ei saanud keelduda. Nii hakkasimegi stsenaariumi kirjutama ning esialgselt pidime minema võttesse juba 2003. aasta suvel. Ent kevadel, kui võtteni oli jäänud mõni nädal, vaatasime, et me pole sisuliselt veel valmis.

Näitlejate ring ning tehnilised võimalusedki olid ahtakesed. Siis võtsime tagantjärele vaadates ainuõige otsuse vastu filmitegemine aasta võrra edasi lükata, vahepeal stsenaariumi täiendada ja püüda leida näitlejaid. Süües kasvab isu ning loominguline isu kasvas meil kõvasti.

Stsenaarium arenes aastaga väga palju, eelkõige tänu Ilmar Raagi näpunäidetele. Ja kui me suvel võtetega alustasime, oli natuke tummisem tunne küll. Kuigi nüüd, aasta hiljem, oleks mitu asja, mida teeks pisut teisiti.

Millest see film kõneleb?

Filmi sisu on Euroopas kristlikult haritud eesti noormehe püüdlus oma rahva eest võidelda. Kõlab pateetiliselt, ent seigad ja takistused, mis teda ees ootavad, on veidrad, kummalised ja kentsakad.

Tema sisemine võitlus euroopaliku ja eestlasliku vahel ja suhestumine eestlastega tekitab terve rea koomilisi olukordi. Sellele sekundeerivad paljud liinid, alustades Prantsuse Templiorduga ning Saksa Teutooni orduga. Loost ei puudu armastuski, sõprus, isamaalised tunded ning eelkõige muhe muigamine iseenda aadressil.

Pärnakatest mängivad filmis Feliks Kark, Elmar Trink, Ago Anderson ning Prantsuse Templiordu meistrile andis oma hääle Sepo Seeman.

Mis film on "Malev" elik kuidas seda ikkagi määratleda?

Just see alternatiivse lähenemise kaudu ajaloo muhedalt vaatamine on meie filmi üks põhiolemus. Ajalugu on asi, mis on olnud. Kuidas see täpselt oli, ei tea keegi. Eriti hull on asi siis, kui püütakse pähe suruda mõtet, et nii see oli, ei kuidagi muud moodi.

Paralleele võib tuua nõukogudeaegse pealesurumisega, aga samamoodi ka Eesti vanema ajaloo liigse heroiseerimisega. Meie eesmärk on alati allikakriitiliselt mõtelda ja küsida. Oleme mõtelnud sellele, et "Malev" tuleks kohustuslikus korras viia ajalooõpetajate lauale ning selle filmi kaudu püüda noori inimesi, aga juba vanemaidki asjade seoste üle mõtlema panna. Mitte ainult selle ajalooperioodi üle, vaid kõige üle mõtlema. Hakkama esitama küsimusi.

Kui nüüd vähe vabamalt hingata ja vastata, mis imeloom see "Malev" on ja kuidas seda määratleda, siis on see eelkõige muhe naljafilm, mis ei pretendeeri iseenesest millelegi. See on film, kus paralleele tõmmates saab naerda tänapäeva Eesti ja Euroopa poliitika üle, inimtüüpide ja igapäevaste olukordade üle, milleni inimesi viib sagedasti rumalus või mõtlematus. Siit võib ära tunda tänapäeva peegeldust nii mitmestki kohast ja aspektist.

Kriitikud on filmile ette heitnud žanripiiridest väljumist. Kuid meie püüe on näidata asju, mis on ühest küljest traagilised, kuid samal ajal täiesti koomilised. Ühe ja sama asja üle saab samal ajahetkel nii naerda kui ka tõsiselt mõtelda. Nii et film on mitmekihiline ja sisaldab alltekste.

Kas Eesti rahva kangelaslik ajalugu on asi, mille üle sobib naerda?

Kindlasti. Ja tulebki! Miks ei peaks sobima heas mõttes muheldes naerda ükskõik mille üle. Eriti iseenda ja oma rahva üle. Parafraseerides peategelase Uru sõnu, saame vaid kuuluda valgustatud rahvaste hulka! Nii oleme terve ja tugev rahvas.

Mida Läti Henrik valetas?

Läti Henrik oli inimene, kes ei näinud selgesti asju, mida ta kirja pani. Ehk siis sama paralleel, et ajalugu on subjektiivne ning selle üle peab küsimusi esitama. Ühte tõde ei saa ega tohigi võtta tõena. Mida siis Henrik täpsemalt kirja pani ja valesti mõistis, seda saab näha juba filmist endast.

Kes on filmis hea ja kes halb tegelane?

Nagu elus, nii leidub filmiski tegelasi, kes pole üdini head või üdini halvad. Paljuski on tegu mõtestamisega, kelle vaatenurgast lähtuda. Piiskop Albert ja sakslased on meie vaatenurgast halvad, kuid nende endi omast ajavad nad õiget rida.

Samuti on prantslastega, kes on ühest küljest halvad, kuid samal ajal on nende käitumismotiivide taga hoopis teised ja nende jaoks üllad mõtted. Eestlased tervikuna on samuti mitmetasandilised. Kas omavahelist nääklemist pidada heaks või halvaks? Pigem on eestlased siiski head.

Seda küll ei tasu karta, et me kuidagi pilastaksime eestlasi ja ülistaksime võõraid rahvaid. Pigem tögame kõiki. Kuigi esmapilgul võib jääda mulje, et eestlased saavad kõige raskemalt läbi võetud, on võõrrahvaste tögamisele ka omajagu palju rõhku pandud. Paralleelide tabamiseks peab filmi tähelepanelikult jälgima ehk veidigi nende kombeid ja traditsioone silmas pidama.

Kuid filmi naudib kindlasti nii koolijüts kui ka ülikooliprofessor, kes leiab filmi mitmest kihist omaenda alltekstid üles, mida meie sinna sisse pole teadlikult pannudki.

Kuidas leidsite filmivõtete tarvis Soontagana maalinna?

Käisime läbi mitu maalinnuse kohta üle Eesti. Soontagana oli meie kolmepäevase kohaotsingu viimane punkt. Üdini märjalt vihma käes jõudsime kolmanda päeva õhtul Soontaganasse.

Kes seal käinud, teab, et parklast ootab üle kilomeetrine jalgsimatk sellele "õigele platsile". Olime tüdinud ja väsinud, kuid mõtlesime, et tühja kah, käime ikkagi ära ja vaatame. Kui kohale jõudsime ja platsi keskel asuvasse vaatlustorni jõudsime, oli selge: ainult see saab olla meie filmi põhiline tegevuspaik. See tundus nii perfektne.

Edasine oli juba bürokraatia, kuidas looduskaitseala ja muinsuskaitseala territooriumile saada luba meie sõgedaks avantüüriks eestlaste ajaloo mõtestamisel.

Kuidas on kriitika "Maleva" vastu võtnud?

Mõneti ootasime, et kriitika tuleb seinast seina. Näiteks "Maleva" Tartu esilinastus oli vist iga filmitegija unistus. Rahvas röökis naerda, filmi jooksul oli üksteist või kaksteist korda aplausiga ovatsioone ning lõputiitrite ajal rahvas seisis aplodeerides püsti. Neile see meeldis.

Samal ajal on olnud vanema põlvkonna kriitikuid, kes filmi on päris kõvasti oma väikese labida või suurema kuvaldaga materdanud. Mõneti on meile tundunud, et kriitikud pole filmi vaatama läinud selles "õiges võtmes".

Tooksin paralleeli heliteosega, mida vales helistikus mängides ei saagi heaks pidada, sest siin ja seal tekib kakofoonia. Tundub, et sama on olnud meiegi filmi puhul. Siiski vastukaja põhjal, mis meieni on jõudnud, võib üldjoontes öelda, et on väga suur hulk inimesi, kellele film on meeldinud.

Teise seina ääres on ka neid, kes filmi mitte mingi hinna eest ei soovita vaadata. Keskpäraseid on olnud vähe. Nii et maitse küsimus. Eks tuleb ikka vanarahva tarkuste järele abikäsi sirutada ja öelda, et "oma silm on kuningas".

Keda ootate filmi vaatama?

Kõiki inimesi.

Millised on Õ-Fraktsiooni edasised plaanid?

Käimas on humoorika telesarja "Lõimerusikas" monteerimisperiood. See on katsetus ühendada reisi- ja huumorisaadet. Sarja iva on Euroopa Komisjoni ülesanne ühendada vananev Euroopa tõusva Aasiaga ühiseks Euraasia Liiduks.

Kogu protsessi saadetakse ette valmistama Eesti tublid ametnikud kui parimad idasuunalised eksperdid. Või vähemalt nad ise arvavad nii.

Suvel kahekuulisel Aasia-reisil olles talletatu jõuab televaatajani kuueosalise telesarjana juba oktoobri lõpust alates ETV ekraanil.

Kuid kalevi alla on lükatud nii mõnigi idee, mis pakitseb juba sealt välja saada. Õige pea. Kindlasti on lähiaastatel soov teha filmi, mis ei kuuluks komöödia žanrisse. Kuid see on alles küpsemisjärgus idee.

Tagasi üles