Kakskümmend kala, seitse olümpialast ja üks lammas

Eno-Gerrit Link
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olümpial kulla ja hõbeda võitnud Jaan Talts leidis, et sõudjatest on ainus tema masti mees sloveen Iztok Cop, kelle olümpiakollektsioonis on nii kuld, hõbe kui pronks. Tervitust jälgib tütre Gretaga Ateena olümpiahõbe Jüri Jaanson.
Olümpial kulla ja hõbeda võitnud Jaan Talts leidis, et sõudjatest on ainus tema masti mees sloveen Iztok Cop, kelle olümpiakollektsioonis on nii kuld, hõbe kui pronks. Tervitust jälgib tütre Gretaga Ateena olümpiahõbe Jüri Jaanson. Foto: parnupostimees.ee

Kas see just reegel on, aga kui suurem hulk olümpialasi ja maailmameistreid ühes kandis liikvel, saavad nad varem või hiljem ninapidi kokku.

Niimoodi läks Pärnu kandiski, kui sõudmises maailma eliitseltskonda kuuluvad sõudjad juhtusid Varblasse, kus elab mitukümmend aastat tagasi tõsteareenil mehetegusid teinud Jaan Talts.

Pärast Jaapanis Gifus jagatud maailmameistrivõistluste medaleid õnnestus meie kuulsamail sõudjal Jüri Jaansonil ja sõudeliidu presidendil Rein Kilgil kutsuda Eestisse puhkama ning väikestviisi võistlemagi kanged konkurendid ja sõbrad Olaf Tufte, Iztok Cop ja Vaclav Chalupa.

“Tere, kõvad mehed!” pistab tõstelegend Talts oma maakodu väraval autodest väljaroninud Jaansonile, Tuftele ja Chalupale ning paarisaerulise neljase pärnakaist liikmeile Tõnu Endreksonile ja Andrei Jämsäle käe pihku.

Lammas läks rändama

Olümpiamängudel igat värvi medaleid võitnud Cop saab aga tunda eesti rammumehe erilist käepigistust. “See on juba minu masti mees,” tunnustab Talts, kes on võitnud hõbemedali Mexico olümpial ja kulla Münchenis.

Pikki kõnesid tõstemees siiski ei pea, vaid astub oma laia seljaga eest suurel pannitäiel äsja ahjust võetud suitsulestadelt. “Minu kodu on teie kõigi kodu!” kutsub ta seltskonna õuele.

Sõudemeestele ei pea seda kaks korda ütlema. “Julge mees, kes oma kodu kõigi koduks kuulutab,” itsitavad Cop ja Tufte. “Ta ilmselt ei tea, et sõudjatele ei maksa sellist asja kunagi lubada.”

Suitsulestad kaovad pannilt nagu kerisele. Talts vaid muheleb, kui maailma sõudeparemik tema prepareeritud kala kahe suupoolega tunnustavalt mõmisedes vitsutab.

Vaid Kilk vaatab murelikult ringi ja teeb aeg-ajalt lühikese telefonikõne. Tema nägu läheb naerusemaks, kui aia tagant hakkab paistma hele pick-up-auto, kust tõstetakse välja suur termoskast.

See on sõudeliidu külakost, mille president Reiu risti ootama kamandas. “Ma teadsin kogu aeg, et Jaan elab Pärnust allapoole, mitte ülespoole,” selgitab Tartu mees Kilk.

Kastist tuleb välja hunnik fooliumisse keeratud ja traadiga kinnitatud kamakaid. “Võtame lahti ja paneme aga lauale!” kamandab sõudeliidu pealik.

Hõbedase ümbrise seest ilmuvad välja hõrgult lõhnavad lihatükid. Kilk seletab, et tegemist on lambaga ja mitte niisama, vaid maa sees küpsetatud loomaga.

Kuna meeste kõhud on kala juba täis, lõikavad kõik endale piraka lihakamaka küljest tükikesi. Sõudeliidu juht palub olla vähem tagasihoidlik ja looma rohkem haugata.

Spordimehed võtavad tema nõu kuulda, sest liha maitseb hästi. Tõstetšempion Taltski pole koka tunnustamisega kitsi.

“No kui Taltsi suust kiidusõnu kuulda, siis peab hea asi olema,” muheleb Kilk. “Tavaliselt pole sa ju millegagi rahul,” aasib Kilk Taltsi kallal.

Otsekohese ja vahel teravagi ütlemisega tõstja tunnistab, et kui kiitmiseks on põhjust, ta seda ka teeb. Selle peale ei jää Kilgil muud üle kui nõustuda, et lamba koha pealt on Taltsil kindlasti õigus.

Norra sõudeäss Tufte, kes mullu Ateenas oli ainuke mees, kes Jüri Jaansonile tuule alla tegi, noogutab samuti tunnustavalt lammast nosides. “Eestis on väga head toidud,” lausub ta.

Rammusale suutäiele keelekastet otsides takseerib norralane Saku Heleda pudelit ja küsib, kas õlu on alkoholivaba. Kuuldes, et alkoholi mahult jääb humalavesi viie protsendi lähedale, ohkab ta, kuid nööbib pudeli lahti.

“Äkki läheb hoopis klaasike punaveini?” pakub Talts talle lahkelt. “Ei, veini ma seekord ei võta, see teeb mu liiga lõbusaks,” keeldub sõudja otsustavalt.

Seepeale peab Talts loengu, et kunagi ta oli tal kindel põhimõte, et spordimees ei tohiks endale piiskagi alkoholi lubada, kuid nüüd on ta meelt muutnud ja arvab, et mõõdukalt võib endale kõike lubada.

Vahepeal on sõudjate seltskond end laua ümbert püsti ajanud, et teha ringläik Taltsi hoolitsetud maakodu valdustes, mida tegelikult võib korralikuks puhkekompleksiks nimetada.

Õue peal on kuulitõukesektor, kus Jaan Taltsi poeg on teinud 15meetrisi raudmunakaari, kõrval asub korvpallikonstruktsioon, veidi kaugemal tenniseväljak.

Elevust tekitab skulptor Tauno Kangro valmistatud metseakuju, mida külalised õhinal pildistama asuvad.

“Kui ma kümme aastat tagasi selle koha ostsin, jooksid nad tihtilugu siit maja tagant läbi. Olen neid siin lasknud kümnete kaupa. See on nende mälestuseks,” kommenteerib Talts metalset metsanotsut patsutades.

Järgmisena näitab tõstmiskorüfee sõudjatele garaaži ehitatud pisikest jõusaali, mille seinu kaunistavad medalid, mida Talts Nõukogude Liidu meistrivõistlustelt, spartakiaadidelt ja muudelt võistlustelt koju toonud.

“Kas katsume rammu kah?” ärgitab 43 maailmarekordit püstitanud raskekaalutõstja.

“Kui palju sa rinnalt surud?” pärib Jaanson.

“200 kilo,” väidab Talts.

Sellise jutu peale vangutavad sõudjad vaid pead. Cop ütleb, et tema saab hakkama 100 kiloga, Endrekson ja Chalupa suudavad enda jutu järgi suruda 120.

Edasi juhatab Talts mehed kartulikeldrisse. Mugulaid ei ole tal siiski ette näidata, sest kartuleid ei hoia ta seal enam ammu. Betoonpunkris asub hoopis istumiskoht, kus viletsa ilmaga saab aega veeta.

Seinal peegli ees särab paela otsas Müncheni olümpial 1972. aastal raskekaalus võidetud kuldmedal.

“Aga kus Mexico hõbe on?” uurib sõudeliidu president.

“Ma ei teagi, eks ta kusagil nurgas vedeleb,” seletab Talts tõsise näoga.

“Ilus medal,” arvab sloveen Cop kuldset pildistades. “Peaks selle oma treenerile kaasa viima.”

Ässad ütlesid saunast ära

Ringkäigu lõppedes kamandab Talts kõik kohalolijad sooja sauna. Jaansonile, Endreksonile ja Jämsäle pole vaja seda teist korda öelda, kribinal-krabinal tõttavad nad lavale.

Kaugemad külalised ei oska saunamõnudest palju pidada, sest nende kodumaal polevat saunaskäimine kuigi populaarne. “Me pole erilised saunaskäijad,” põhjendavad sõudjad äraütlemist.

Järgmisel päeval Tartus Emajõel 200meetrise distantsiga show-võistlusel näitab Endrekson oma võiduga, et saun on kõva doping.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles