Tillukese purjeka Tea kapten Janno Simm on veendunud, et päikeseloojang merel paistab mitu miljonit maksval jahil niisama kaunis kui sada korda odavamal laevukesel.
Janno Simm loobub rõõmuga maistest lõbudest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Olen kuulnud jutte, et purjetamine on vaid miljonäride lõbu ja tavalisel kodanikul ei tasu jahtlaevast unistadagi,” räägib Janno klubikaaslasest lehemehele Pärnu Jahisadama kõrtsis kohvi rüübates. “Kui jahiomanikuks sain, hakkas mõnigi semu mind esimese hooga kröösuseks tituleerima. Miljonäride lõbude asjus pole ma spetsialist, aga seda väidan küll, et kui purjetaja eluviis on südamelähedaseks saanud, võib ka tagasihoidliku sissetulekuga inimene täiel rinnal merd nautida.”
Tea ostmiseks moodustati kolhoos
Janno sõnu võib puhta kullana võtta. Kui mees on hirmkalli ümbermaailmapurjeka Lennuki pardal Austraaliast Belgiani seilanud ja viimase paari suvega Eesti kõige väiksema jahi pardal Väinamere ning Liivi lahe risti-põiki läbi seilanud, teab ta, mida räägib.
Jahiomanikuks sai Janno tänu soodsate asjaolude kokkusattumisele. Kuigi veel Leningradi laevaehitajate kätetööna 15 aastat tagasi valminud Tea oli juba mõnda hooaega regattidel võistelnud ja meeskonnale medaleid võitnud, otsustasid reederitest vennad ühel päeval jahi müüki panna ja suurema aluse peale kolida.
“Olime sõpradega sobivat jahti otsides juba mõnda aega ringi vaadanud, tingimusteks olid taskukohasus ja võimalus võistupurjetamistel osaleda,” meenutab Janno. “Et Tea oli meie konkurendina Muhu Väina regatil sõitnud, teadsime ta käiguomadusi. Jahi ostmiseks moodustasime „kolhoosi“, kuhu kuulusid kaks ametnikku, ohvitser ja muuseumitöötaja ning kamba peale saimegi jahi, mille hinda võiks võrrelda paarkümmend aastat vana sõiduauto omaga.”
Maised lõbud jäävad kaldale
Küsimuse peale, kas rahutu hingega reisimees Janno nimetab purjetamist hobiks, kortsutab ta kulmu, kolistab veidi lusikaga kohvitassi põhjas ja kostab siis:
“Hobi on jõudeelu elava härrasmehe vaba aja surnukslöömine. Õigele purjetajale on merelkäimine elamise-olemise viis, millega tegelemiseks tuleb tal mõnestki maisemast lõbust loobuda.”
Merekaru seletab usutlejale, et väikese laeva pardal on vesi lähemal, soote ja muid otsi tõmmatakse sageli vintsivänta kasutamata ning kontakt loodusjõududega on vahetum. Kas või selleni, et vesi krae vahel ja kois on sagedasem nähtus kui suurematel alustel ning kapten ei saa olla tähtis kuldkarralise mütsiga härra, vaid peab kõigis toimingutes käed külge lööma.
“Lennuki kapten Mart Saarso armastas ikka öelda, et oma laev on nagu oma naine - ehk küll mitte viimase peal kaunitar, siit-sealt logisev, aga oma - ja kui tema eest hoolt kanda, siis toob oma meeskonna läbi tormide, udu ja muude ettetulevate raskuste kenasti kodusadamasse,” tuletab Tea kapten meelde viis aastat tagasi kuuldud tarkuseiva ja viib jutu koduklubis valitsevale vaimule.
“Pärnus on mõnus purjetada” väidab Janno. “Kui Tallinnas nimetatakse väiksemate jahtide võistlusgruppi vaesteliigaks, siis meil on nii jahtklubi tegelaste kui kaaspurjetajate suhtumine sõbralik. Suvel pärast Muhu Väina regatti tormiga Roomassaarest Pärnusse sõites helises mu telefon üsna sageli, sest Pärnu jahtkaptenid tundsid meie käekäigu vastu huvi, toetasid hüva nõuga ja andsid ilma kohta infot. Säärased hetked teevad elamise väärtuslikuks.”