Eile sai neljakümneseks sõudelegend Jüri Jaanson. Vastupidi loogilisele järeldusele, et mees hommikust peale frakis kõnnib või siis vähemalt lammast küpsetab, tegeles ta hoopis proosaliste asjadega.
Jüri Jaanson tegi sünnipäeval sohvrieksamit ja arutles linnapeaga
15. oktoober 2005, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hommikul Jaanson telefoni ei võtnud. Ja kui lõpuks võttis, ütles - uhh, läbi sain.
“Vajasin niisugust autojuhiluba, mis võimaldaks mul haagissuvila või muu raskema järelkäruga sõita. Ühel tuttaval sellist luba polnud, ta pandi tee äärde seisma ja ma ei taha, et minuga nii juhtuks.”
Jaanson ütles, et eksamineerija oli eriti nõudlikus tujus, jälgides platsieksamil iga kriipsu ja fikseeris talle ühe vea ka linnasõidul, aga eksam sai siiski tehtud ja uus luba tasku.
Spordiga Jaanson enda sõnul praegu üldse ei tegele. Just selles mõttes, et taas trenni rabaks.
“Väike kõhuke hakkab ette kasvama,” muigas septembri alguses Jaapanis MM-võistlustel neljapaadis pronksi saanu. “Eks ma varsti ikka hakkan liigutama, aga tean, et enda käima saamisega tuleb tükk tegemist. Kui trennid juba lähevad, on kõik korras, aga enda sundimine minna niiskele ja külmale veele sõudma või jõusaali rauda sikutama on esialgu raske.”
Jaanson ütles, et puhkamist, perega olemist ja kas või raamatu lugemist kergendab ka sensitiivist nõuandja soovitus end kauem laadida.
“Ateena olümpia järel tegin selle vea, et ei puhanud korralikult välja. Ja tänavune hooaeg, mil me abikaasa Tatjanaga seda neljapaa-diprojekti vedasime, oli ikka väga raske ning väsitav,” rääkis Jaanson.
On veel üks põhjus, miks Eesti kõigi aegade edukaim sõudja ja Pärnu viimase 15 aasta parim sportlane pikemalt pausi peab.
“Ootan Eesti sõudeliidult otsust ja tegevuskava, kuidas edasi minnakse ja otsustan siis, kas jätkan,” ütles Jaanson. “Kui püstitatakse eesmärk, et Pekingi olümpialt kuld, siis peavad senisest tõhusamalt paigas olema nii taustajõud kui rahastamine. Mul on küll ikka raskem leida motivatsiooni rasketeks treeninguteks, aga ausalt öeldes oli tänavune õnnestunud ühistöö noorte meestega, kellest järgmine minust 14 aastat noorem, väga põnev.”
Hetkel, kui Jaanson niimoodi arutas, helistas talle linnapea Ahti Kõo ja kutsus enda juurde. Sportlast ootasid seal lilled ja õnnesoovid, aga rohkem siiski asjalik jutt Pärnu sõudmise tulevikust. Jõuti järeldusele, et kui Pärnu linn ja spordiselts Põhjakotkas ka vahendaja abiga spordisõbraliku lahenduseni ei jõua, ei jää pärnakatel üle muud, kui oma ühele kuulsamale spordialale uut kodu ehitama hakata.