/nginx/o/2013/10/04/2435573t1h60f9.jpg)
Martna Läänemaal veidi enne Haapsalut. Veel neli versta ja siis paistab puude vahelt Suure-Lähtru mõis. Kahekordse häärberi ees koristavad üks naine ja mees lehti. Vastupidiselt ootustele, et mõisahärra Mart Helme seisab trepil ja laksutab ratsapiitsaga vastu nahksaabast, on üks koristajaist just tema ja teine mõisaproua Monika.
“Mul on siin lähedal teine mõis veel,” räägib kümmet seinast seinani ametit pidanud Helme ja teeb külalistele väikese ekskursiooni. “Kui üheksa aastat tagasi Suure-Lähtru ostsime, oli siin räämalastud ja koli täis maja ning võsastunud park. Eks tõsisemad tööd ole lastud tõsistel firmadel teha, aga füüsiline töö mulle meeldib ja palju olen oma kätega teinud. Kivid lähevad kasutusse, võsast teen kütteks hagu, nii edenen tunduvalt odavamalt.”
Mõisapargis on juba aimata põlispuude alleesid, mis päikesekiirtena kunagi olnud ja mõisniku väitel taas tuleva paviljoni juurde koonduvad. Härrastemaja üks teise korruse tiib võtab oma söögisaalide, raamatukogu ja niinimetatud hiina toaga külalisel suu lahti.
“Arvan, et siia ma jään,” ütleb Helme. “Olen küll Pärnust pärit ja Pärnu fänn, aga nüüd on kodumaja Sääse tänaval müüdud, isa mullas ja ema Tallinnas minu juures ning vaevalt minust enam pärnakat saab. Tunnistan, nostalgiat ei ole. Muide, ma õppisin Tartus ja elan Tallinnas, aga nende linnade fänn ma ka ei ole.”
Vahetevahel ekskursioone juhtivale Helmele Pärnu võõraks jäänud ei ole, aga tuttavaid nägusid tuleb talle siin harva vastu.
“Kõige sagedamini suhtlen klassivend Ott Soolaga,“ räägib Helme. “Õige Pärnu elu on minu arvates sügisel ja talvel, suvel jääb Pärnu külaliste ehk toote varju.”
Koolis käia Mart ei tahtnud
“Mäletan selgelt 1957. aasta 31. augustit,” meenutab Helme. „Minus tekkis sügav masendus, et homme tuleb minna esimesse klassi ja lapsepõlv on läbi. Ma olen suur individualist, mulle ei istu kollektivism, vastumeelsus kooli vastu püsis kõik 11 aastat. Kui tegin viimase eksami, valdas mind uskumatu kergendus, et lõpuks ometi olen oma elu peremees, lõpeb see lips-sussid-koolimüts.”
See-eest ülikoolis õppimist Helme nautis. Ta õppis tõsiselt ja huviga, istus palju Toomemäel raamatukogus. Aga kelleks õppida, oli esialgu küsimus. Sisse tuli saada, sest Helme on seniajani veendunud, et Vene sõjaväkke sattumine võinuks tema eluküünla kustutada.
“Variante oli kolm ja ajalugu valides läksin kergema vastupanu teed, sest seal ei olnud sisseastumisel vastikut keemia eksamit. Üks variant oli õppida arstiks, täpsemalt kirurgiks. Ma olen küllalt julm inimene, verd ei karda, näiteks farmerina tapsin kõik oma sead ise, võib-olla see tee sobinukski. Teine mõte oli õppida juristiks, aga käisid jutud, et need värvatakse kõik KGB-sse, ja ma olin juba väga noorena veendunud antikommunist. Eks see viimane vaade tulnud kodunt kaasa.”
Sirge poliitiline selg põhjustas pahandusigi. Nii põrutas erepunane õppejõud Feliks Kinkar Helme ülikooli parteiajaloo eksamil halastamatult läbi.
Mart Helme vanaisa sai Vabadussõja eest risti rinda ja Paadremal talu. Mardi isa oli Omakaitsega Teenuse lahingus ja edasi Saksa sõjaväes.
“Venelased võtsid ta kinni ja viisid Järvakanti jaotuslaagrisse,” jutustab isalt natsionalismi ja patriotismi pisikud pärinud Helme. “Aga sealt sai putku panna. Isa varjas end kuuris, nikerdas puukottasid, mida ema turul müüs. Nad kogusid raha ja ostsid isale Nõukogude passi. Kujutate ette – minna tollal hirmsasse Pagari tänava majja, patakas raha taskus, ja teada vaid üks nimi, kes justkui peaks aitama!”
Mardi isa, keda veel praegugi paljud pärnakad kui suurepärast kellasseppa mäletavad, viis teismelised pojad Narva alla kunagistesse lahingupaikadesse ja jutustas kõigest. Sealt siis meelsus, sealt ajaloohuvi.
Mart Helme oli üks Fixi asutajaist
“Mitte küll absoluutselt, aga musikaalne olen ma küll,” väidab Helme. “Muusikakooliski olen käinud. Kuni solfedžotunnis Herbert Pulgaga konflikti sattusin ja koju jõudes emale teatasin, et enam ma sellesse kooli ei lähe. Ei läinudki. Põikpäine olen ma alati olnud.”
1964. aastal tegid Jüri ja Andres Valkonen, Peeter Väljak, Väino Saareoja, Einar Keskpaik ja Mart Helme Pärnus kitarristide ansambli Viking.
“Ülikooli alguses elasin Kvissentali ühikas koos eesti filoloogi Mait Eelrannaga, kes oli mänginud Tallinnas Robinsonides. Sindi Vibros alustanud Väino Land tuli ükskord ja ütles, et rajooni kultuurimajas on korralikud pillid ootamas, hakkame bändi tegema. Nii see Fix sündis. Tõsi, Fixi kuldajad saabusid hiljem, aga vundamendi tegime meie. Ma kirjutasin koguni mitu laulu, mida Fix mängis. Õppimist pillimäng ei seganud, aga kolm rubla tantsuõhtu, viis rubla väljasõit ja kümme rutsi haltuuraõhtu oli 35rublasele stipile tõhus lisa. Aga seda, et minust elukutselist muusikut ei saa, teadsin ma kogu aeg.”
Helme mängis erinevates bändides (Hallo, Vitamiin, Hübriid) kuni 1986. aastani ja riputas siis oma truu basskitarri lõplikult varna.
Ajakirjanikuks, siis farmeriks
Kui Helmet TRÜ lõpetamise eel õpetajaks suunamine ähvardas, jooksis ta Tallinnas tööd otsides jalad rakku. Ja sattus vihma käest räästa alla – kirjastuse Eesti Raamat marksismi-leninismi osakonda
“Kaks aastat tegin pika hambaga seda tööd, siis sain sõber Eelranna kaudu Harju Elu korrespondendiks. Polnud ka just vaimustav töö. Kuna aga luuletasin ja kirjutasin, siis sõbrunesin Rudolf Rimmeliga ja kuulsin peagi, et Pioneeris on vaba koht. Olin seal üheksa aastat ja see töö meeldis mulle.”
Helme ütleb, et on hakataja ja kui miski kas juba käib või on end tema jaoks ammendanud, siis teda enam ei huvita. Ning ta teeb nostalgiat tundmata kannapöörde.
“Kaheksakümnendate keskel läks lahti pulli-, peedi- ja kurgikasvatamine. Hakkasin mittekoosseisuliseks kirjutajaks ja läksin oma Matsiranna suvilasse kolmeks aastaks farmeriks. Linnapoisina alustasin teadmiste koha pealt nullist, aga sain hakkama,” meenutab Helme. “Pean seda aega enda jaoks väga oluliseks. Need pikad õhtud seal metsas puhastasid mind, usutavasti tulin tagasi paremana, kui läksin. Huvitav seegi, et kui 1986. aastal farmeriks läksin, oli veel stagnaaeg, kui 1989. aastal leidsin, et metsa ma ennast ei mata, ja välja tulin, puhusid juba hoopis teised tuuled.”
Kui küsida, kas farmerielu ka rikkaks tegi, ütles Helme, et peedipõld andis kümme toonast kuupalka, sead, haned ja kasvuhooned veel lisa. Aga rikkaks Igatahes ostis ta farmiga lõpetades uue Žiguli.
“Mina suhtun rikkusesse nii, et esiteks on igaühel oma mõõdupuu ja teiseks võib rikkus väga kiiresti tulla ja väga kiiresti kaduda,” jätab Helme otsad vette.
Juhuste jada tegi diplomaadiks
Tegelikult küll vist rohkem poliitikahuvi, aga laskem sündmustel oma rada käia. Metsast tagasi, hakkas Mart Helme kirjastajaks. Varsti tehti Eesti kirjastuste liit ning fookusesse tõusnud Helme oli 1993. aastani selle direktor.
Peagi kutsuti poliitikast kirjutama hakanud Helme esialgu poole, siis täiskohaga Päevalehte. “Moolok sõi mu ära, sest tasu oli hea ja väljakutse huvitav,” kommenteerib ta. Ning siis
“Harri Tiido kutsus mu Kuku raadiosse poliitikast rääkima. Seal kohtusin tollase välisministri Jüri Luigega, kes ütles, et tule välisministeeriumi tööle.”
Helme ei kujutanud ette, mis teda komplekteerimisjärgus ministeeriumis ootab, aga läks.
“Luik pakkus kas Aasia ja Aafrika maade või siis Kesk- ja Ida-Euroopa maade büroo juhataja kohta. Valisin esimese, aga sain seal vaid paar kuud olla, kui mind pandi Venemaa bürood juhtima. Annab jumal ameti, annab ka mõistuse, mõtlesin ja tegelesin vägede väljaviimise, sõjaväepensionäride ning muu sarnasega,” räägib Helme.
“Väga heal diplomaadil Raul Mälgul kui pehme loomuga inimesel oli hea, et minusugune riigi ja rahvuse koha pealt karmiks minev antikommunist, natsionalist ja šovinist kõrval oli,” lisab Helme.
Tollal käis kõik äkki. Helmele öeldi, et nüüd tuleb Moskvasse minna, Meri andis talle suursaadiku auastme ja oligi Pärnu poiss erakorraline ning täievoliline.
“Meri ja Jeltsini lepingule eelnevad viis viimast tundi kaklesid venelastega Mälk ja Luik, aga lõunasöögile käskis Meri adjutandina minul tulla,” meenutab Helme üht diplomaaditöö episoodi. Kes sellest ajast, olust ja inimestest rohkem teada tahab, võiks lugeda tema raamatut “Kremli tähtede all”.
Helme arvab, et jäi oma kindlameelsuse ja põikpäisusega Moskvas väga mõjukatele inimestele jalgu.
“Ning sain selle eest,” resümeerib Helme. “Meie oma ärimehed olid seda meelt, et anname aga venelastele, mida nad tahavad, peaasi, et saaks äri ajada. Mina pidin Eesti riigi ja rahva eest seisma ning osutusin vaenlaseks. See tegi Moskvas töötamise kohutavalt raskeks, et mitte venelastega polnud probleeme, vaid meie oma karjeristid ja ärikad ootasid mul noaga selja taga.”
Üht suurt viga Helme siiski tunnistab.
“Tegin lolluse ja palkasin 1997. aastal oma vastostetud mõisa remontima sama firma, mis renoveeris Moskvas Eesti saatkonda. Sellest tõusis kohe tolm, et Helme ehitab riigi rahaga mõisa,” kahetseb Helme.
Ägeda loomuga ja paindumatu
Mart Helme arvab, et ta pole sugugi paha inimene, aga tunnistab, et on ägeda loomuga ja oma põhimõtetes paindumatu. Konflikte ta ei otsivat, aga oma põhimõtetest ei tagane ja enda peal kunagi ega kusagil tallata ei lase.
“Moskvasse ma tagasi ei läheks. Kui kusagile mujale saadikuks, siis ehk, aga midagi tähtsat tegema, mitte tropiks. Aga ma ei usu, et sellise valitsemisstiili juures üldse välisministeeriumi tagasi lähen,” arvab Helme. “Mina olen sõjamees, politruk, kakleja, mina kokkuleplust ei kannata.”
Koos poeg Martin Helmega on suure otseütlejana tuntud Mart Helme ka üks Eesti Euroopa Liitu kuulumise vastaseid.
“Olen Euroopa koostöö ja vabakaubanduse pooldaja, aga föderatiivse Euroopa vastane,” täpsustab Helme. “Me ei kasuta oma unikaalset geopoliitilist positsiooni, oleme kuulekalt igale poole alla kirjutades ja püüdes olla õigeusklikumad kui paavst ise, muutnud end täiesti kaitsetuks.
Eesti on teinud suure vea, delegeerides oma majanduse ja julgeoleku Euroopa Liidule ning NATO-le. Seal ei aeta Eesti asja, seal seistakse vanade Euroopa riikide eest. Ise olles saaksime paremini hakkama, oleksime konkurentsis kõvemad.”
Moskvast naastes oli Mart Helme kaks aastat põllumajandusministeeriumis nõunik. Nüüd enam ei ole. Ta kuulus Rahvaliitu. Nüüd enam ei kuulu.
“Erakonnas tundsin, et mul on suu kinni pandud. Ja lõpuks, kui Lihula samba alla jäin, ütlesin otse välja, et limukatega mul ühist teed ei ole. Rahvaliit tahtis, et ma välja astuksin, aga seda rõõmu ma neile ei teinud. Ma lasin end välja visata.”
Niipalju siis isemõtlemisest, otseütlemisest, paindumatusest ja ägedast meelest. Mille taga peidab end üks mitmekülgselt haritud, tõeliselt rahvusliku meelega kunagine Sääse tänava ja Koidula-kooli poiss. Kes silitab oma Suure-Lähtru mõisa raamatukogutoas kummutit ja ütleb, et see on kallis mälestus isast.
Kummutil on pilt, millel hirmuvärinal Pagari tänavale althõlma Nõukogude passi ostma läinud Saksa sõduri poeg seisab Eesti riigi esindajana Kremlis president Boris Jeltsini ja välisminister Andrei Kozõrevi vahel. Issanda teed on ikka imelikud küll. Aga kuhu nad Mart Helme veel viivad, ei tea keegi. Vaevalt ta isegi.
“Ma ei põe nostalgiat, ma ei vaata selja taha ega vae,” ütleb Helme. “Mul on siin mõisas suured ja huvitavad plaanid, aga ma ei välista, et kui tuleb põnev väljakutse, kui on vaja taas mõõk haarata, et mul silm jälle põlema ei lähe.”
Hetk tagasi pere pisimal võsul kakast peput kasinud mõisaproua Monika ohkab selle peale.