Mees nuttis: “Ära jäta meid üksi, Ariina!”

Pime mees Mati Press oma truu kaaslasega. Foto: parnupostimees.ee

Viis aastat on Pärnu-Jaagupi pimeda mehe Mati Pressi (60) parim sõber ja abistaja olnud juhtkoer Ariina. “Kui ta oli surmasuus, nutsin: Ära jäta meid üksi, Ariina,” tunnistas mees.

Kohutav katsumus tabas Mati Pressi kaks aastat tagasi.

Hingepiin näris neli päeva

Juhtkoer on pimedale pisut rohkem kui pereliige: ta on silmade eest ja seega pidevalt oma peremehe kõrval. Sellist rolli ei saa üheltki pereliikmelt nõuda, sest igal inimesel leidub toimetusi, mis nõuavad ärakäimisi.

Ehkki Matil on elukaaslane Saima, kellel nägemispuue laseb natuke maailma näha, on Ariina peres mõlemale asendamatu. Mati on Pärnu-Jaagupi mees, aga sõidab tihti Ariinaga Saaremaa vahet, sest Saima on saare naine. Ja Saaremaal see õnnetus juhtuski. Mati jutustab.

“Ariina on labradori retriiver. Koeratõug, mis on võimeline ära õppima 80 käsku. Ariina oskab 40. Et ta on haruldaselt tark ja ustav, tahtsid aretajad temalt kutsikaid - koer on emane. Peab ütlema, et innaaeg on üks hirmus asi, Ariina kavaldas meid üle ja pani kodunt plehku. Eks siis “saaremaa poisid” tegid selle töö ära, mida aretajad silmas pidasid.

Koer aga hakkas end tiinuse ajal väga halvasti tundma. Lõpuks oksendas isegi verd. Otsisin veterinaaride abi. Oli tunne, et võin abilise kaotada. Kui Ariinat tuldi loomakliinikusse viima, kallistasin teda kõvasti, endal pisarad silmas: “Ära jäta meid üksi, Ariina!”

Järgnevad päevad olid üksainus hingepiin.

Jõulu esimesel pühal helistati kliinikust: Ariinale on tehtud keisrilõige, kõhus oli 12 kutsikat, üks neist veel risti. Seepärast ta vist verd oksendaski. Arst lisas: “Nüüd, Mati, tee endale 100 grammi, Ariinaga on kõik hästi, kutsikatest küll eluloomi ei saanud!”

See oli tõepoolest niisugune pingelangus, et tegingi ”

Mati meenutab värinaga hääles, kuidas käitus Ariina, kui ta koju toodi. Pani oma käpad kükakil ja teda kallistava peremehe õlgadele ning häälitses: auu, auu. Saimaga käitus Ariina samamoodi. Justkui oleks omas keeles üle rääkinud, mis temaga juhtus.

Tundis hambavalu ära

Mida enam Mati oma juhtkoerast jutustab, seda usutavamana tunduvad mehe mure ja pisaradki.

Saaremaal Kõrkvere külas, kus Saima kodu, ütleb Mati Ariinale: “Piima järele!” Ja koer, rakmed ümber, viib Mati piimamüüja juurde. Sel sügisel aitas loom isegi kokkuriisutud puulehti metsa alla viia.

“Panin lehed käru peale, Ariina vedas käru metsa alla. Kartulivõtul oli ta samamoodi abiks: aitas mugulaid vedada. Jõudu tal on, kaalub 35 kilo. Kui vahel jalutama läheme ja tahan tagasi, ütlen: “Otsi kodutee!” Ja viibki mu koju,” räägib Mati.

Peremees on veendunud, et kui midagi üldse valesti läheb, on käsklusega eksinud tema, mitte koer. Ariina taipab õhust, mida vaja.

Aasta eest Pärnu-Jaagupis lauluväljakul hakkas Matil keset laulupidu hammas valutama. Mees pani koerale rakmed peale ja Ariina asus teda rahva hulgast välja tirima. Mati elukaaslane Saima oli kaasas ja ütles tasakesi Matile: “Vaatame, kuhu ta sind nüüd viib.” Ja Ariina viis peremehe käskluseta haigla ukse juurde.

Sel loomal on väga hea mälu. Isegi pärast aastast Saaremaal olekut mäletab ta Pärnu-Jaagupis kõiki kohti, kuhu Matil minna tarvis, olgu see siis haigla või vallamaja või juuksur.

“Sõidame Ariinaga kahekesi Saaremaalt Pärnusse, ka Tartusse oleme sõitnud. Pärnus bussist maha tulles ütlen: “Paremale!” Ja Ariina teab, et tuleb minna Rüütli tänavale,” märgib Mati. Kui kõlab käsklus: “Otsi sebra!”, viib koer mehe üle tee. Varitseb mingi oht, näksab loom peremeest põlveõndlast.

“Mängin akordioni. Ja teate, siis tuleb Ariina solistiks. Istub mu kõrvale ja laulab: auu, auu. Kui raadio mängib, ei tee ta väljagi. Saaremaal ütles mulle üks laps: “Kui sa, Mati, väga vaeseks jääd, võta koer kaasa ja mine raha teenima!”,” meenutab vestluskaaslane, hääles värahtus.

Kui külaline majja tuleb, toob Ariina talle kohe ühe sussi. Teise peab külaline ise võtma. Kui Ariina uriseb, on külaline kas kuri inimene või alkoholi tarbinud.

“Aga kui mina olen napsu võtnud, siis minu peale ei urise,” naerab Mati.

Ariina käib Saaremaal pererahvaga saunaski. Seda peab aga meeles pidama, et koera pead ei ole lubatud pesta. Kui juhtkoer puhas ja kammitud, tatsab ta ligi ja paneb nina peremehe põlvele – märk sellest, et tal on hea olla.

Voodisse ei roni see koer kunagi, ainult kušetile kipub, peremehe-perenaise kõrvale. Mängida armastab ka. Ariinal on oma pall ja kepike. Kui Mati kepi eemale viskab, toob koer selle taas tema kätte. Kui peremees kellegagi juttu ajab, hoiab koer kõrvale, pidades peremeest siiski silmas.

Mati meenutab: “Kord bussis oli selline lugu. Üks proua nõudis: nii suur koer, tal peab suukorv olema. Ei viitsinud temaga vaielda. Viskasin oma kepi maha. Ariina tõstis kohe üles ja andis minu kätte. Siis küsisin proualt: “Kuidas saab juhtkoer mind aidata ja kepi üles tõsta, kui tal suukorv peas on?”“

Hall elu viiendat aastat

Mati peksti pimedaks 1977. aastal. 22 aastat nägi ta pisut varje, siluette. Siis tõusis rõhk silmas ja pilt silme ees on sestsaadik ühtlane hall. Niimoodi on ta elanud viis aastat, abimeheks Ariina.

Koera sai mees sotsiaalministeeriumi abiga, kes looma eest 35 000 krooni maksis. Praegu maksvat labradori retriiverid nagu Ariina juhtkoeraks koolitatuna 65 000 krooni.

Ariinat koolitas Tartus juht- ja abikoerte koolis treener Veronika Malm. Pärast viiekuulist trenni kaasati õppetöösse Matigi. “Õppetöö koos minuga kestis kuu aega,” meenutas mees.

Mati ei unusta 8. aprilli aastal 1977. Ta töötas siis Eesti Televisiooni kanalitehnikuna. “Mulle tungisid kallale mingid nolgid, nii 15-16aastased, ja peksid nukkidega silmi, nägu, rindkeret. See oli hirmus, mis nad minuga tegid. Hea, et eluvaim sisse jäi. Kaks aastat käisin pidevalt mööda arste,” räägib ta.

Mati häälest ei kosta ühtki nooti, mis reedaks end õnnetuna tundvat inimest. Pigem vastupidi: ta naerab tihti, hääl on selge ja rõõmus.