Tiit Palu dramatiseeritud-lavastatud “Mis värvi on vabadus” Mati Undi romaani “Mõrv hotellis” pinnalt on üsna otseselt Palu tehtud “Raimundi” järg nii sisult kui vormilt.
Lugemisteater kultuuripalees
16. november 2005, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui “Raimund” näitas rongiootajate lugusid ja sisemonolooge Raimond Valgre muusikas, siis Mati Undi teksti ettelugemine 1960ndate muusika ning harvade teatraliseeritud stseenidega pikituna on veel pikaldasem. Süvenemist nõudev filoloogilis-sotsiaalne psühho-sürreaalne meelisklus või midagi sellist.
Samal ajal pole tulemus talumatult elitaarne. Elitaarne kipub olema selline nähtus, kus edukalt mainstream’i viljelev artist või kollektiiv teatab, et nüüd teeb midagi nii vaimset, nagu teha tahaks. Ja tulemus on talumatult steriilne soig, mis paneb pealtnägija karjudes põgenema või ajaraisku leinates haigutama.
Polnud “Raimund” nii hullusti elitaarne ega ole “Mis värvi on vabadus”.
Risk ja riskimatus
Palu on näitlejatel lasknud Undi teksti kordamööda linti lugeda ja laseb salvestisel tulla Silver Vahtre läbipaistva lavakujunduse eri tasandeil moodustuvate figuraalkompositsioonide taustal.
Vahtre tekitatud lavaruum meenutab Pariisi kultuuripaleed - Pompidou katedraali, kus torustik-juhtmestik on fassaadil avatud. Vahtre avalavagi näitab karmilt kätte, kui lähestikku asuvad ja ladusalt segunevad võimalused, mida suletud ruum ja kinnised koridorid osavalt varjavad.
Näilisest turvaseisust lõhkiseks rümbaks ja sealt edasi hakklihaks on vaevalt üks samm, normaalsest rutiinist abielukriisini ning sealt võõrasse voodisse veel pool sammu.
Läbipaistvas ruumis pole vahet, kes on tapetu, kes tapja, kes tema tagaajaja. Ühest karmist rollist teise minek käib märkamatult ja kõige absurdsemal kombel osatäitja tahtest olenemata.
Romaani ettelugemine muutub elavamaks tänu sellele, et ajastuomast muusikat kantakse selles tasku-Pompidous või mini-Kafka-“Lossis” ette elava muusikaga reanimeeritult.
Feliks Küti sõpradest instrumentalistid pole Ivar Põlluta küll Genialistid, ent teatud osale publikust mõjub see väike reklaam-vale magnetina. Mitte-genialistidki on pöörlevas ruumis, kus asendeid võtvad näitlejad mõistetamatult sebivad-kulgevad nagu inimesed tavaliselt - hinnalisust lisav osis.
Samal ajal ei korva seda mugavusest-ohutusest tulenevat mööndust, et tekst lindis on. Kui juba lugemisteater, võiks olla kohapeal ette loetud. Tapetu või tagaajaja, jõude iluleja või hämaraid asju ajava tegelase paralleeltegevusena loetult oleks tekst mitmetasandilisem, sürrim ja koomim. Riskantsem ja keerukamgi, aga sel juhul täispank.
Kui riskida ei tahtnud, võinuks lauludki fonogrammiks kaanetada. Saanuks nad sämpleritega ära siluda. Ent silumata on nad oma inimlikus kohmakuses hinnaliselt inimlikud. Teatud piirini muidugi.
Carmen Mikiveri esitatud laulud on ebaprofessionaalsele intoneerimisele vaatamata äärmiselt sarmikad, mitmeplaanilised ja kütkestavad. Igaüks neist iseseisev viimase peal vaatemäng.
Näitlejana (stiilselt) kuiv ja (taotluslikult) ilmetu Tambet Seling laulab nagu noor jumal. Nagu tulnukas 60ndatest. Vapustavalt hea!
Nagu ka Ireen Kennik, kes ühtlasi ühendab kaks näitemängu, mille Palu on püüdnud korraga lavale mahutada, kuni aega ja võimalust antakse.
Sulni tämbriga lauljanna Kennik on ühtlasi hipist unelmatenaine Kristiina, muusikat, vaimsust ja kõike ajastulist ühendav koondkuju.
Kui Kaili Närep ei mängiks vuntsistatud noormeest nii vaimukalt ja õhuliselt, ei vabandaks tema lauluoskamatust miski. Aga soololaulu ei peaks talle ometi andma, et vaataja võiks piinlikkusest niheledes rõõmustada, et tema laulab oluliselt paremini.
Hea näitleja ei peagi briljantselt laulma, ta võib just tänu möödapanekute väljamängimisele olla liigutavalt kodune.
Nagu Jüri Vlassov, keda oleme harjunud Kuldse Trio fonogrammidelt Sven Kullerkupu või Glen Pilvre tasandatud-puhastatud produktina pruukima, ent ehtsa ja elusana on Vlassov palju parem. Seda enam, et välise sarnasuse pealt Einsteini etendamine viitab kõige suhtelisusele ja seotusele.
Omavahel seotud on tänapäev ja kuldsed kuuekümnendad. Meie sisu ja vorm on ehitatud toonaste vaimsete kataklüsmide, okupatsioonipaine ja hingevabaduse peale. Isegi ei kui me olnut ei mäleta või tookord ei mõistnud.
Undi kuulamine
Undi teksti ülekuulamine tekitab uued ja omad assotsiatsioonid. Marju Lauristinile pühendatud novaatorlikku mahedat sürri nüüd (pärast kaht eri aegadel lugemist) tunnetades tabas mind üllatus, kui peatamatult siiski vabaduse värvid neil aegadel läbi trellide imbusid ning kui vangistamatu on vaimsus.
Undi lugemisega – olgu mängimisega, kuidas on – pani Palu kümnesse, sest hiljuti lahkunud Meistri tekstiga tekkivad uudsed assotsiatsioonid pälvivad üldise huvi.
Sellest lavastusest hakatakse kindlasti palju rääkima ja kirjutama, nii palju teatrit tegevaid-armastavaid ja temast kirjutavaid inimesi kui sel esietendusel ei ole Endlas ammu korraga uidanud.
Ilmselt heidetakse lavastusele ette esimese vaatuse venivust, draamanäitlejate nigelat lauluoskust ja kahe eri lavastuse üheaegset, vahelduvat edukat sooritust.
Mis siin ikka heita: karm rahvasuu on juba ammu olnud palju halastamatum kui filoloogia ja teatri püüdliku, aga lootusrikka ühitamise võimalikkuse asjus on ametlikult sõna võetud.
Üks rahvasuu väiteist on selline, et meesfiloloog pole mees, aga naisfiloloog pole filoloog.