Kabli külas paindub vineer kottideks

Kunstiakadeemias tootedisaineriks koolitatud Eva Tuuling näitab oma kätetööd, U-Puu kaubamärgiga vineerist ja tekstiilist õlakotti. Foto: parnupostimees.ee

Väikeses Kabli külas paistab sügishall Liivi laht otse kätte aknast, mille taga suures elutoas võiks korraldada vineerist vormitud mänguasjade ja kottide näituse.

Loodussõbralikust materjalist ja pealejoonistatud värvikirevate liblikatega lelud pakuvad elavat huvi pere pesamunale, aasta ja seitsme kuu vanusele Ekkele.

Soojal laudpõrandal paljajalu vurrkannina keerlev põnn tõstab kaane pealt ümaravormilisel istmel ja uurib selle “kõhus” kotti peitunud lelusid. Üritab siis ronida jänest meenutavale kiigele, millel pikkadest kõrvadest kinni hoides võib hoogu tehes tuge leida. Ja nagu välk on poiss juba pehme vildiga kaetud laial kiigel. Kui see teistpidi pöörata, põhi ülespoole, saab sealt justkui ümaralt pingilt ümbrust uudistada.

Tootedisaineri valikud

“Kui oled tootedisainer ja tahad Eestis elada, siis peab hakkama ise leiba teenima,” leiab põnni jälgides tema ema Eva Tuuling, kunstiakadeemia diplomiga naine.

Mereäärsesse külla sattus Võrumaa kuppelmaastikul kasvanud Eva elama seepärast, et saatus viis ta kokku siitsamast Kablist pärit tollimaakleri Egoniga, ja ka sellepärast, et pealinna elu on loomeinimesele liiga närviline ja kulukas.

Mehe vanematekodu katuse all noored nüüd elavadki ja nende mõttelooming vormub enda tehtud vineertoodeteks kodunt vastu mäge minnes poole kilomeetri kaugusel renditud tööruumis. Internet muudab vahemaad olematuks, sellegi paarsada kilomeetrit, mis siit Tallinnani jääb.

Aga kes näiteks pealinnas Stockmanni kaubamaja lastenurka juhtub, ei vaata kindlasti mööda Eva Tuulingu kujundatud Fredi mängumaa teemalise lastenurga seinamaalingutest. Samuti võib minna Tartu Lõunakeskuse jäähalli lastenurka ja sellegi seintelt vaatab Mängudžungli teemakäsitlusega vastu Eva käekiri. Pärnus tarvitseb aga minna toidupoodi ja sirutada käsi Jeti kohukese või jäätise järele, sest nende pakendi lõbus elukas on Eva kujundatud.

Oma kaubamärgi U-Puu alla rühib Tuulingute paar vineerist ja tekstiilist kottidega. Vääris- või kohalikust puidust spooni liimivad meistrid mitmekihiliseks vineeriks, muudavad toorikutel sõnakuulelikuks ja vuristavad töökojas kokku.

“Mõte sai alguse kunstiakadeemia moe-show’lt, millel ma esinesin vineerist seljakottide kollektsiooniga,” räägib Eva ja pöörab kummutisahtlist albumit otsima.

“Õppisin kolmandal kursusel vineeri töötlemise tehnoloogiat ja mõtlesin Lutheri vabriku portfellide peale, mis kunagi olid,” leiab ta pildid tollelt moeetenduselt ja kõneleb edasi sellest, et spoon sai alguse Ameerikast, Eestis aga leiutati veekindel liim. “Tänu sellele liimile on vineer arenenud,” suundub Eva albumiga laua juurde, millel on Kablis valminud õlakottide näidised.

Mardilaat ja raekoda

Ekkel on rahmeldamisest jõud otsas ja ta poeb isa sülle.

“Kotte ja muidki asju teeme kahekesi, aga neid välja mõtleb rohkem Eva,” seletab Egon ja astub riiuli juurde, kus on kasutatava materjali näidised. Spooni ostavad nad Tallinna poodidest, tekstiil käib sammu hooajaga ja vastu talve on see eelkõige villane kangas, mis õlakotte täiendab.

“Vineer on üsna kapriisne materjal, seda ei ole harjutud kasutama kotina,” ütleb Egon, kes Helsingis mardilaadal suutis U-Puu kätetööga huvi tekitada.

“Tarbija ei ole harjunud nägema sellist asja, see jääb nišikaubaks,” lisab Eva. “Aga nagu ma rääkisin, mõte niisuguseid vineerist-kangast kotte teha oli mul juba ammu, siin arenes see väga loogiliselt, suve algusest.”

Kotid on eri mõõdus, kuid valmistatud sama mõtte järgi: nad langevad nagu iseenesest kinni, ei mingit jändamist paeltega. Ja kotti võib kanda, nagu olukord nõuab, kas vööle kinnitatuna, üle õla, kaelas või põiki. Väikeste ja suurte kottide hind on erinev ning Egon mainib, et Tallinna poodides on neil suur juurdehindlus.

Peagi jääb Ekke mõneks päevaks vanaema hoida, sest ema-isa ütlesid Tallinna advendilaada korraldajatele jah-sõna ja suhtlevad huvilistega raekoja keldris meistrite töökojas. Vineeri ning tekstiili ühendavad mürarikkad õmblusmasinad jätavad nad koju, et kellelgi kõrvad lukku ei lööks.

“Meil ei ole plaanis jääda käsitöölisteks, praegune tehnoloogia on natukene aeglane, otsime võimalusi ja turgu,” arendab Eva vabakutselisena eneseteostuse võimalusi. Kiidab siis kaasat, kes Eesti Euroopa Liitu astumise järel ametita jäi ja on nüüd Eva sõnade järgi “osutunud hämmastavalt andekaks tegijaks”.

Kümme aastat pealinnas elanuna räägib Eva sellestki, et seal kaob inimene nagu ära, ent siin, väikeses piki rannikut rajatud külas on võimalik iseennastki paremini tundma õppida.

Vahepeal jälle jalad alla saanud Ekke on tülli läinud kiikjänesega ja ema astub paar sammu, et põnni tähelepanu teisale suunata.