Pärast Teise maailmasõja lõppemist seisid sõja võitnud lääneriigid täiesti uuelaadse probleemi ees, mis sellisel kujul esines sõdade ajaloos esimest korda.
Eestlastest sõjamehed USA vahi- ja tööpataljonides
/nginx/o/2016/12/06/6150543t1hbd53.jpg)
29. november 2005, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lääne-Euroopasse oli kogunenud paljudest rahvustest koosnev mitmemiljoniline tsiviilisikutest sõjapõgenike mass, kes polnud sinna põgenenud mitte lahingute, vaid sõja võitjariikide ühe liitlase - Nõukogude Liidu poliitiliste tagakiusamiste ja vägivalla eest. Peale nende veel kümned tuhanded Ida-Euroopa rahvustest sõjavangid, kes olid võidelnud Punaarmee vastu.
Eesti sõjamehed Euroopas
Vahetult pärast sõja lõppu oli lääneliitlaste suhtumine Balti riikide sõjameestesse erinev, sest riikide valitsused polnud seda küsimust veel reguleerinud (USA valitsus otsustas alles 1950. aastal, et Balti Waffen SS üksused, kaasa arvatud Balti leegionid, erinesid Saksa SSist nii oma otstarbe kui ideoloogia poolest ning polnud ohtlikud USA valitsusele). Seetõttu esines juhtumeid, kus Balti riikide sõjamehi hakati NSV Liidule välja andma. Eriti agaralt tegid seda prantslased, aga ka mõni inglaste sõjaväejuht.
Balti rahvastele tegi olukorra raskeks veel see, et neil puudus Saksamaal oma diplomaatiline esindus, kes neid oleks kaitsnud ja nende võitluse eesmärke ning põgenemise põhjusi lääneliitlastele selgitanud.
Briti, Ameerika ja Prantsuse ning hiljem ka Belgia sõjavangilaagrites olnud Eesti sõjameeste esimene eesmärk oli teha kõik, et hoiduda väljaandmisest Eesti okupeerinud NSV Liidule. Pärast laagritest vabanemist tuli leida elamisvõimalus, otsida üles omaksed ja seejärel emigreeruda mõnda ohutusse riiki. Nende eesmärkide saavutamine oli aastatel 1945-1946 Saksamaal üsnagi lootusetu.
Eestlastest sõjavangide vabastamise küsimustega hakkas tegelema Geislingi põgenikelaagris olnud kaptenmajor Verner Puurand, Eesti allveelaeva Kalev viimane komandör.
Puurand käis läbi kõik Saksamaal USA tsoonis teadaolevad sõjavangide laagrid, kus teadis olevat eestlasi. Suureks kasuks tulid talle sealjuures tema perfektne inglise keele oskus ja Eesti mereväelase vorm.
Puurand pöördus eestlastest sõjavangide vabastamise küsimuses ka Eesti Vabariigi saadiku A. Torma poole, kes soovitas tal USA tsooni sõjavangide osas astuda kontakti Eesti Vabariigi saadiku ülesannetes olnud peakonsul J. Kaiviga New Yorgis.
Kuid diplomaatilisel teel ei saavutanud Puurand mitte mingisugust positiivset tulemust. Otse vastupidi: Eesti poliitikud soovitasid tal selles küsimuses lääneliitlasi mitte ärritada.
Kuid vaatamata paljudele takistustele ja majanduslikele raskustele ning tegutsemisvabaduse puudumisele, kroonis tema tegutsemist lõpuks edu ja esimesed 22 eestlasest sõjavangi vabanesid juba juulis 1945.
Kuid kohe tekkis küsimus, kuhu need vangid panna. USA tsoonis tegutsenud UNRRA (United Nations Relief Rehabilitation Administration - Ühinenud Rahvaste Rehabiliteerimise Administratsioon, mille juhtkonnas oli, muide, palju kommuniste) keeldus neile DP (displaced person - ümberasustatud isiku) staatust andmast, mistõttu ümberasujate laagrite uksed jäid neile suletuks.
Lahendus leiti nende kasutamisega USA armee juurde loodud valve- ja tööteenistustes.
Taas võõras mundris
Varsti pärast sõja lõppu alustas USA oma vägede äraviimist Euroopast ja Saksamaal olnud sõjaliste objektide ning Nürnbergi tribunalis süüdi mõistetud sõjakurjategijate valvamiseks formeeriti USA armee abiüksustena Baltimaadest pärit sõjameestest töö- ja vahipataljonid.
Esimene eestlastest USA armee rühm formeeriti leitnant Artur Tammaru juhtimisel suvel 1946 Fürthis Saksamaal, kus eestlased hakkasid valvama USA sõjaväeposti ladusid. Teise rühma formeeris sama aasta oktoobris kapten Vaido Wiitre Kaeferthalis USA kütuseladude valveks.
24. novembril 1946 sai Verner Puurand kutse: võtta kaasa kolm Eesti ohvitseri ja ilmuda Heidelbergi lähedale Weinheimi linna kindral White’i juurde. Nende jutuajamine oli lühike. Kindral seletas, et USA üksuste demobiliseerimise tõttu on valveta jäänud sõjavarustuse valvamiseks vaja luua vahikompaniid, ja määras Puuranna formeerima Mannheimi-Kaeferthali piirkonnas Poola kindrali Filipkowski alluvuses eestlastest väeosi.
Kindrali korraldusel loodi USA peastaabi alluvusse Eesti sidestaap koosseisus mereväekapten Verner Puurand, tema adjutant leitnant Paul Juttus, värbaja leitnant Juhan Laanes ja Puuranna abi Juhan Madise – kõik endised Saksa poolel võidelnud Eesti väeosade ohvitserid. Staap majutati Mannheimis-Kaferthalis olnud kasarmusse ja nende käsutusse anti uus džiip.
Esimene grupp, mis koosnes seitsmest eestlasest ja seitsmest lätlasest, lülitati USA kapteni Moxley korraldusel tööle Ameerika sõjaväepolitsei juurde 28. juunil 1946, see hakkas valvama sõjalisi objekte Nürnbergis.
Ametliku nõusoleku saamine Balti vahiüksuste formeerimiseks aga venis. Selle saamisele aitasid igati kaasa kindral Watson, kolonel Martin ja kapten Moxley. 1946. aasta detsembris jõuti niikaugele, et balti rahvusest DPd võisid legaliseeritud korras Ameerika abiüksustesse astuda.
Kõik formeeritud üksused said väljaõppe ja need paigutati seejärel töö- ja valveteenistustesse Nürnbergis, Stuttgardis, Würzburgis, Bambergis ning mujal.
Vahikompaniide sõdurid kandsid Civilian Guardi (USA rahvuskaardiväe) musta värvi sõjaväevormi, mille vasakul varrukal olid auastme tunnused ja rahvusvärvides vapp. Kõigil üksustel olid võrdlemisi head elamistingimused ja neid toitlustati hästi.
USA baasis Mannheimis loodi õppekeskus (Estonian Guard Training Center). 27. detsembril 1946 formeeris United States Army Military Labor Service Eesti vahikompanii nr 4221, mis hakkas täitma vastutusrikkaid ülesandeid, valvates Nürnbergis sõjasüüdlaste vanglas sõjakurjategijaid.
Et enamik mehi oli Eesti 20. diviisist ja lennuväe abiteenistusest ning oli lahingukogemustega, läks õppus kiiresti.
Esimesena loodi 4221. Eesti vahikompanii (Estonian Guard Co 4221), mida juhtis kapten Wiitre. Kompanii saadeti Nürnbergi. Eesti formeerimisstaap kolis USA peakorterisse Saksamaal Frankfurti.
Kokku formeeriti eestlastest neli vahikompaniid (nr 4221, 4027, 4228 ja 4229), igaühes 240 meest.
Nende ülemate järgi hakati üksusi nimetama Vainsalu, Edori, Wiitre ja Tammaru kompaniideks. Riie, toit ja elamine oli prii, palk lihtsõdurile 5 dollarit ja 250 marka kuus.
Peale vahikompaniide loodi 7127. transpordikompanii (Estonian Truck Co) nr 7127 ja kolm ehituspioneeride kompaniid (Estonian Construction Engineering Co) nr 8090, 8745 ja 8747. Frankfurdis formeeris kapten Peeter Animäe Geilingeni sõjavangilaagrist vabanenud eestlastest töökompanii nr 8716.
Formeeritud kompaniidest toimisid kõige kauem 4221. vahikompanii, mis likvideeriti 1964. aastal Pirmaseinis, ja 8745. ehituspioneeride kompanii, mis kaotati samal aastal Ettlingenis. Üldse käis Eesti väeosadest USA armees läbi umbes 5000 Eesti sõjameest.
Kokku moodustati Balti rahvusest sõjavangidest 22 töö- ja vahikompaniid, kus teenis ühtekokku umbes 20 000 eestlast, lätlast ja leedulast.
Mehed Inglise vahipataljonis
Inglise tsoonis moodustati idarahvastest vahipataljon 1947. aastal. Selle väljaõpe toimus Osnabrücki väljaõppelaagris. Inglise vahipataljoni kuulusid peale Saksa poolel teeninud eestlaste, lätlaste ja leedulaste veel poolakad ja jugoslaavlased. Mehed kandsid siniseks värvitud Inglise sõjaväevormi. Üksuse ametlik nimetus oli MSO-Mixed-Servis-Organisation by British Army on Rhein (BAOR).
Eestlastest oli selles vahipataljonis moodustatud kolm rühma, igas rühmas 27 meest. Kaks neist asusid Waldroodes ja üks Reinimaa sellistes paikades nagu M-Gladbach, Waldniel ja Bracht ning Hollandi piiri ääres olnud Kevelaeris.
Eesti rühmade komandörid olid ohvitserid E. Palk, J. Estam ja K. Siniveer, rühmavanemad Vainomäe, Fuks, Koesalu, Maripuu ja Keerak. Rühmas oli ka oma vahikoerte meeskond.
Meeste väljaõpe toimus Inglise sõjaväe-eeskirjade järgi. Palka maksti meestele algul Inglise naelades.
Hiljem, kui vahiüksuste varustamine toidu ja kõige muuga anti üle sakslastele, hakati palka maksma Saksa markades.
Inglise vahipataljon desarmeeriti pärast külma sõja puhkemist NSV Liidu ja lääneriikide vahel.