Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnu spaahotelli Strand üks omanikke Egon Elstein käis koos 17aastase poja Hendrikuga Kuubat avastamas omal käel, juhtus sinna ühel ajal orkaan Wilmaga ja nägi Vabaduse saare tõelist elu.
Varemgi kahekesi seigelnud isa ja poeg soovisid eksootilist reisi, ja just selline tundus olevat Kuuba. Lennureis kulges marsruudil Tallinn-Helsingi-München-Varadero, tagasisõit Varaderost Düsseldorfi ja sealt Helsingisse. Oktoobri lõpuks tehtud reisiplaan oli juba paigas, kui levis uudis peagi selles kandis möllama hakkavast orkaanist.
Wilma tulek oli teada
Et orkaani kohta tuli uudiseid tükk aega, oli minejail enne reisi natuke kõhe, siiski otsustati, et katki sõit ei jää. Saksamaal Kuubasse suunduvat lennukit oodates andis orkaanihirm end tugevamini tunda, sest lend Münchenist Varaderosse viibis. Ometi oli lennuk reisijaist tulvil.
Kuubal maandudes ei olnud orkaanist jälgegi, Wilma lihtsalt polnud veel kohale jõudnud. Isa ja poeg rentisid lennujaamast auto ja sõitsid Varadero poole, kus leidsid ööbimispaiga. Õhtul televiisorit vaadates said reisilised teada, et orkaan on Mehhikos palju pahandust teinud ja Kuuba poole teel.
“Hommikul arutasime, kas liikuda lääne või ida poole. Otsustasime itta minna, et orkaanil eest ära liikuda. Nagunii oli meil plaanis saarele ring peale teha, niisiis polnud vahet. Samuti polnud mõtet loodusega vägikaigast vedada,” rääkis Egon Elstein.
Reisimeestel vedas. Läänerannikul möllanud orkaani tegemisi vaatasid nad televiisorist, olles ise parasjagu sisemaal. Vaid pool päeva pärast orkaani kohale jõudnud, nägid Elsteinid oma silmaga, mida Wilma Havannas korda oli saatnud.
Sealsel promenaadil oli liiklus seisatud, nii et autoga edasi ei pääsenud, vesi oli majadesse tunginud ja inimesi evakueeriti. Juba olid kohal supiköögid ja rahvale jagati süüa. Et meri alles hirmsasti möllas, ei lastud kedagi rannaala lähedalegi.
Havannasse oli jõutud õhtul ja alles hommikul nähti, millist laastamistööd orkaan oli teinud. Rand nägi välja umbes selline kui meil pärast jaanuaritormi, ainult et liiv oli sealt minema uhutud ja ehitistelt katused ära lennanud.
Kokku olid Elsteinid Kuubal 12 päeva. Läänerannikul nägid nad Wilma palju suuremat laastamistööd, kui see oli olnud Havannas. Kuurordid olid maatasa tehtud ja igale poole ei lubanud sõjaväelased ligi.
Vahetult pärast reisi rääkisid Elsteinid, et Kuubale tagasi küll ei kipu, kuid käimist ei kahetse. Tegemist oli täiesti erineva paigaga, võrreldes mis tahes muu kohaga, kus varem käidud.
“Lonely Planetis oli kirjas, et Kuubal pead sa kogu aeg olema valmis kasutama plaani B - täpselt nii läks meie reis. Kõik alguses plaanitu kujunes absoluutselt teisiti ja rohkem kui paar tundi ei julgenudki ette planeerida,” rääkisid isa ja poeg. Üldiselt aga oli Lonely Planetist Kuubas reisides Elsteinide hinnangul väga vähe kasu, kuigi varasematel reisidel on see olnud asendamatu abimees.
Kuigi Kuuba on sotsialistlik riik, oli ootamatu, et bensiinijaamas ei pruukinud bensiini olla. Või et osas bensiinijaamadest oli kütust vaid miilitsale või kohalikele.
Kes omapäi Kuubal seigelda soovib, sellel soovitavad reisimehed end hispaania keelega kurssi viia, sest inglise keelt osatakse seal vähe. Nii tuli näiteks Elsteinidel politseile trahvi maksta, teadmata, mille eest see oli määratud. Kui suurt summat küsiti, suudeti küll selgeks teha. Nende ingliskeelse küsimuse peale kordas võmm ainult trahvisummat ega üritanudki asja selgitada.
Varem Kuuba kohta loetu ja kuuldu ei vastanud suures osas tõele, esmajoones jutt õnnelikult sotsialismi tingimustes elavatest lahketest ja rõõmsatest inimestest.
Kiruvad sotsialismi
Hääletajaid autole võtnud reisijad kogesid inimestega suheldes vastupidist. Riigis puudub ühistranspordiliiklus ja sealsed teed on hääletajaist tulvil. Politseinike töö seisneb valdavalt selles, et nad peatavad autosid ja vaatavad, et kõik kohad oleksid täis ja inimesed edasi pääseksid.
Nii sattuski pärnakate autosse arst, kes, valge kittel seljas, üldises hääletajate massis seisis. “See arst kirus ja vandus kogu seda korda ja Castrot mis hirmus. Ütles, et sureks see Castro ometi ära, läheks asi ehk paremaks,” meenutas Egon Elstein arsti, kellel tuleb iga päev hääletades 60 kilomeetri kaugusel tööl käia. Arst nimetanud oma töötingimusi allpool arvestust olevaks, palka aga saavat ta 24 eurot kuus.
Analoogset juttu rääkisid reisijaile nii öömajapidajad kui kelnerid, kellega jutule saadi. Nende kui teenindajate lahkus aga tähendas vaid jootraha lootust. Kui seda oodatud määral ei tulnud, oli lahkus kadunud.
Veel ei mõista pärnakad, kust on Eestisse jõudnud jutud, et Kuubas puudub kuritegevus.
Kohalikud hoiatasid neid paljude paikade eest, kuhu pole üldse mõtet minna, kui paljaks varastatud ei taha saada. Kellad kaduvat käe pealt ja ketid kaelast, käekottidest rääkimata.
Varaste nahaalset tegutsemist said Elsteinid tunda omal nahal. Kella poole kaheksa paiku Havannas jalutades haaras keegi jalgrattal liikunud nooruk Hendrik Elsteinilt fotoaparaadi. Vaatamata sellele, et poeg vargale järele jooksis ja selle jalgratta ümber lükkas, olid vargal juba abimehed kohal, kes fotoaparaadi haarasid ja minema jooksid.
Nii läksid kaotsi Kuubal tehtud pildid. Õnneks oli isal-pojal kaasas videokaamera, mis varaste saagiks ei langenud. Nii saavad Elsteinid reisimälestusi piltidega illustreerida.