Palju head eesti kunsti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Detsembrikuine kunstikalender on Pärnus sel aastal äärmiselt põnev, ja just seetõttu, et on võimalus näha päris palju head eesti kunsti.
Pärnu uue kunsti muuseumis saab vaadata vanameister Evald Okase juubelinäitust, kus välja pandud ka tema pereliikmete - tütarde, tütretütarde ja väimehe - looming.
Eesti litograafiakeskus jätkab kunsti rahvani toomist, seal on üleval keskuse oma kunstniku Viljar Kõivu väljapanek “Ise”.
Ammende villas on ainulaadne võimalus tutvuda väliseestlase, Pallases õppinud ja sõjakeerises Rootsi siirdunud kunstniku Gustav Mägi sürrealistlike-abstraktsete maalidega.
Okas ja perekond
Mida me teame Evald Okasest? Et ta on Eesti üks tuntumaid aktimaalijaid. Meelde tulevad veel Nõukogude ajal tema tehtud tööstusmaastike ja suurlinnade pildid nii maalis kui graafikas, Orlovi lossi saali seinamaaling kosmonautide, uusehitiste ning eesti rahvariides neidude ja punalippudega. Ja muidugi portreed.
Milline on vaatajale pakutav Evald Okase maailm aastal 2005? Seekord on teemad kunstniku lähedased ja tema perekond, Eesti kunstnikkond ja Eesti muinasaeg. Vanim pilt näitusel on “Autoportree” aastast 1934 ja viimane sel aastal maalitud “Lõpetamata maal”.
Inimene on Okast alati huvitanud. Portree annab selleks ammendamatuid võimalusi. Kunstnik on jäädvustanud lähedasi (“Jüri Okase portree”, “Ema portree”, “Maria Okas”, “Meie perekond”) ja kaasaegseid (“Kunstnikud”). Okase kasutatav pisut süngevõitu koloriit, tumedad toonid koos erksamate punaste ja siniste toonidega annavad ühtekokku väga jõulise ja ekspressiivse mulje. Tugev on Okas kompositsioonis.
Pildid on kui osa mingist jutustusest, mida vaadates tekib soov näha pakutud versiooni järge. Värvivalik ja pildi ülesehitus annavad vihjeid portreteeritava kohta ning toetavad lõpptulemust, mida kunstnik on soovinud edasi anda.
Peale Evald Okase loomingu on vaadata Üla, Mara ja Kai Koppeli ning Mari ja Uno Roosvalti töid.
Mari Roosvalti Veneetsia-teemalised ning ajast ja kohast või mingist hetkest-muljest inspireeritud tööd on mitmeplaanilised ja nüansirohked.
Uno Roosvalti sürrealismi sugemetega impressionistlikud maastikupildid on selle näituse pärl. Aga märkimata ei saa jätta ka Kai Koppeli värvilisest klaasist skulptuure, Mara Koppeli maalisarja “Side” ja Üla Koppeli ühtlast ja tugevat fotoseeriat “Läbi maastike”.
Kahtlus progressi hüvedes
Tasuta kunsti saab aga vaadata veel Eesti litograafiakeskuses. Seekord eksponeerib Viljar Kõiv oma suureformaadilist valguse, heli ja litotehnikas vormistatud tööd “Ise”. Litokeskuse kõledalt külmas näitusesaalis väljapandu on mõjus.
Saali keskel pilt mänguautot nööri otsas vedava lapsega, mille ümber seintel pildid kihutavast autost. Graafikat on toetamas vilkuv galeriivalgustus ning helikandjalt kostvad linnulaul ja lapsekilked, mis lähevad üle pööraselt kihutavate autode mürinaks ja trummipõrinaks.
See on sotsiaalse alatooniga väljapanek, kus vastanduvad helge, süütu ja ilus lapsepõlv ning tänapäeva ükskõikne, kalk ja külm tehnitsistlik kiirustav ja pealiskaudne maailm. Pildid kihutavast autost meenutavad kunagiste futuristide katseid jäädvustada kiirust, liikumist, müra ja lärmi. Kõiv näikse progressi hüvedes kahtlevat.
Võtke aeg maha ja minge vaadake seda eksponaati – selles kiirustamise ja tormamise tuhinas oleme unustamas ja kaotamas midagi väga olulist, mis seal saalis Kõivu tööd vaadates võib meile veel ehk meenuda.
Kõige huvitavam näitus on praegu Ammende villas. E-kunstisalongi korraldatud Gustav Mägi sürrealistlike maalide müüginäitus annab võimaluse tutvuda selle huvitava kunstniku loominguga. Sürrealismist ja kubismist mõjutatuna on Gustav Mägi oma otsingutes ja katsetustes leidnud temale omase väljenduslaadi.
Mägi tööde puhul jäävad eelkõige silma pastelne koloriit, korduvad abstraheeritud sümbolid ja kujundid (päike, kuu, tähed). Piltidel kujutatu on tänu maalimistehnikale ja värvikasutusele nähtav nagu läbi uduloori.
Õhukesed läbipaistvad värvikihid, juugendlikud kumerad voogavad kujundid, mida lõikavad ja poolitavad sirgjooned, lisades pildile pinget, kunstniku loodud irratsionaalne maailm - kõik see süvendab piltidest õhkuvat üldmuljet.
Need tunded ja assotsiatsioonid, see sürreaalne ja sünteetiline maailm kõrvuti tuttavate, reaalsusest pärit kujunditega - selle kõik on kunstnik edasi andnud oma maalimistehnikaga, mida toetab väga tugev kompositsioonitaju.
Mägi on olnud ilmselt katsetaja, kellele polnud võõrad avangardi ja kubismi mõjutused. Teda on paelunud lõikuvad tasapinnad, mis annavad omamoodi visuaalse efekti ruumilisusest või perspektiivist, samuti värvide koloriidi valikuga on saavutatud omapärane rütmilisus ja valguse-varju efektsed üleminekud.
Kahju on vaid sellest, et Ammende villas pole kunsti eksponeerimiseks piisavat ja vajalikku valgustust.
Neid pastelseid, mitme õhukese laseeringuga maale oleks tahtnud näha pisut parema valguse käes, sest kardan, et nüansid lähevad halva valgustuse tõttu kaduma.