Eesti õhuväe sünnilugu Vabadussõjas

Eesti õhuväe algusaastatel lõppes mõnigi õhulend lennuaparaadi täieliku purunemisega. Ometi tegid õhujõud oma arengus arvestatavaid edusamme. Foto: parnupostimees.ee

Meil on jälle oma, Eesti riik. Meil on taas oma kaitsevägi. Meil on isegi oma õhuvägi, sest vähemalt ülemusi näidatakse aeg-ajalt televiisoris. Alluvaid vist kuigipalju ei ole, sest neid avalikkusele ei näidata. Kohe kindlasti pole meie õhuväel lennukeid, on Robinson-tüüpi kopterid.

Sellest, kuidas oli lugu õhuväega Eesti riigi loomisel, saab teavet minu kätte sattunud käsikirjast, mille autorist on teada vaid initsiaalid G. S.

Milline oli esimene Eesti lennuk?

Juttu on sellest olnud mitmel pool ja kõikjal on esimeseks otsustatud nimetada Narva langemisel meie kätte sattunud punaväe lennukit HF nr 30. Vaidlusi on vaid lennuki võitnud väeosa kindlakstegemisel.

Juriidiliselt asjale vaadates tuleks esimesi lennukeid küll mujalt otsida, nimelt Eesti Vabariigi väljakuulutamisel 24. veebruaril 1918 automaatselt kunagiselt Vene riigilt meie omandisse tulnud varanduse hulgast.

Tol ajal ei suudetud ülevoolavate sündmuste keerises ning ajanappusel venelastelt meile langenud vara (nende hulgas aeroplaane) registreerida ega üle võtta. Saksa riik tunnistas kogu varanduse omaks ja saatis kõik vähegi võimaliku Saksamaale.

Lennukeid võime vahest uuesti otsima hakata 1918. aasta lõpust, mil okupatsiooniväed meilt lahkusid ja puhkes Vabadussõda. Siin langeb juba meie varanduse hulka mitmesugust lennuvarustust. Tartus võttis Eesti Ajutise Valitsuse volinik Parts sakslastelt üle kaks lennukit, suurtükke ja muud varustust, mis kõik 20. detsembril 1918 Tartu langemisega kohalike ja 22. detsembril Vene enamlaste kätte läksid (huvitav fakt, et kõigepealt langes Tartu Eesti ja alles siis Vene bolševike kätte – O. E.). Sakslastest jäi maha Tallinnas Koplis suurtes lennukuurides tarvitamiseks kõlbmatuid vesilennukeid ning mitmesugust lennuvarustust nii seal kui Lasnamäel.

Pärast Tartu lennukeid olekski meie järgmine lennuk eelnimetatud kurikuulus Narva aeroplaan. Nagu teada, pretendeerisid lennuki võtja aule Narva koolipoisid, kes 18. jaanuaril kella 18 paiku koos soomlastega põhjast ja loodest Narva tulid, siis 5. jalaväepolk, mis 19. jaanuari hämaras loodest ning läänest Narva saabus, ja seejärel 1. ratsapolk, mis 19. jaanuari varahommikul edelast ja läänest Kreenholmi (Narva) jõudis.

Tähelepanuväärne on aga, et soomlased oma Vabadussõja-aegsetes Narva võtmise ettekannetes lennukit ei maini, kuid 5. jalaväe- ja 1. ratsapolgu ülemad oma teadaannetes lennuki võtmist rõhutavad (vt A. Vaga ”Viru väerind Vabadussõjas“, lk 153: “Saagina langes suurtükke, kuulipildujaid ja palju sõjamoona, pääle selle lennumasin täiesti lendamisvalmis, mis minu 3. eskadroni kiire ning julge tegevuse läbi veel viimasel silmapilgul ära võeti.”).

G. S. kirjutab: ”Et mul isiklikult ka selle lennukiga tegemist oli, siis jutustaksin siin, mis mina selle lennuki võtmisest tean ja arvan. 19. jaanuari hommikul hämaruses jõudsin 5. j. polgu alamkapten Munneri kolonniga üle Soldina Narva–Tallinna maanteele. Tulles seda maanteed mööda Narva linna servale, jäi kolonn seisatama Pähklimäe mõisa ja Narva linna vahelise välja kohale. Kuna eelosadel Narva linna serval oli olnud mingi väike arusaamatus, siis seisime sellel kohal paarkümmend minutit.

Vasakule tee kõrvale minnes ja ümbrust uurides paistis mulle ilma valgenedes väljalt silma kahtlane kogu. Ei olnud aega lähemale minna, sest kolonn hakkas liikuma, kuid siiski otsustasin, et väljal on aeroplaan, ja teatasin sellest roodu ülemale leitn Lemvaldile, paludes teda mehi välja saata asja selgitamiseks ja tarviduse korral aparaadi valve alla võtmiseks.

Leitn Lemvald ei olnud selle ettepanekuga nõus ja saatis mind alamkapten Munneri juurde. Viimane käskis kohe leitn Lemvaldil mehed välja saata minult ettepandud ülesandega. Nagu pärast kuulsin, olid sõdurid tõepoolest leidnud tuuleveski lähedalt väljalt valveta lennukorras vaenlase lennuki. See oligi see kurikuulus Narva lennuk, mille enamlased olid suure rutuga maha jätnud.“

Paistab kindel olevat, et ei Narva koolipoisid ega soomlased näinud õhtul pimedas Narva tulles aeroplaani, sest muidu oleks valve juures olnud. Andestamatu kuritegu olnuks jätta lennuvalmis aparaat hommikuni väljale, kust halbki vaenlase lendur selle suurema hädaohuta võinuks valge tulekul ära viia.

Samuti on võimatu, et ratsapolk aeroplaaniga kokku oleks puutunud, sest polgu üksused liikusid Narva lõuna pool raudteed, lennuk oli aga kaugel põhja pool raudteed.

Eesti “kotka” esimene lend

Hõivas selle aparaadi, kes hõivas, see pole praegugi tähtis, kuid kindel on, et see lennuk oli vääriline esimese Eesti lennuki nime kandma.

Lennuk oli Fahrmani tüüpi biplaan ja kandis märki HF nr 30. 24. jaanuaril sõitsid Tallinnast Narva lennuki juurde sõjaväelendur Haas, lendurvaatleja lipnik Tillo ning motoristid Kelk, Arak ja Laane. Viie päevaga seati Pähklimäe mõisa põllul lumes seisnud lennuk täiesti korda ja 30. jaanuaril tõusis Haas aparaadi proovimiseks sellega esimest korda õhku.

See oli esimene oma “kotka” lend: eesti mees tõusis Eesti aparaadil vabal Eesti pinnal õhku. Lennuks tarvitati seejuures aparaati jäänud bensiini.

Järgmine lend oli 15. veebruaril 5. jalaväepolgu ülema ülesandel. Haas ja Tillo said ülesande pilduda pomme ning lendlehti vaenlase seisukohtadele Dubrovka, Kobõljaki ja Komarovka küla rajoonis. Selle ülesande täitmisega lõppesidki seekord lennuki sõidud, sest puudus möödapääsmatult tarvilik aine – bensiin.

Aparaat viidi hobustega Vaivarasse ja saadeti sealt rongil Tallinna, kuhu see jäi seisma juuni alguseni, mil Inglismaalt saadi bensiini. Hiljem anti see lennuk Põhja-Lääne (Loode) armeele üle, kuid masin kukkus alla ja purunes esimesel lennul.

Lennuväe loomine sõjakeerises

Järgmine lennuk, mis vaenlaselt saadi, võeti 1. veebruaril Räpina rajoonis. See vaenlase lennuk tiirles luureülesandega 2. jalaväepolgu rajoonis ja pärast Paide kaitsepataljoni rajoonis, kuni jõudis pataljoni 2. roodu piirkonda. Vahipostid avasid lennuki pihta tule, mille järel see hakkas langema. Küüdihobustega maandumise suunas järele sõites saadi teada (sõitis 2. roodu ülem leitnant Maurer, kes 1920. aasta sügisel Irboska juures punaste poole üle läks – taas huvitav fakt Eesti kaitseväelase ülejooksmisest – O. E.), et aparaat oli langenud Mäsovitši küla juures heinamaale. Lendurid olid ühes kahe kuulipildujaga põgenenud.

Aparaat toodi kiiresti heinamaalt ära Kolpino saarele, sest punased asusid Mäsovitšist kõigest paari kilomeetri kaugusel. Kolpinos lasti aparaat lahti võtta külasepal, kes oma asjatundmatusega selle täiesti ära rikkus. Sel puhul andis ülemjuhataja staabiülem 11. veebruaril telegraafilise korralduse, et edaspidi võtmisest kohe operatiivstaapi teatataks, et võiks lennukite juurde saata asjatundjad.

Vahepeal ilmus juba 29. jaanuaril ootamatult Narva kohale vesilennuk. Selgus, et see oli Soomest meie teenistusse hangitud hüdroplaan. Lennuroodu ülem staabikapten Ots sõitis 23. detsembril lennuvarustuse hankimiseks Soome ja jõudis 30. jaanuaril Tallinna tagasi.

Nii hakkas sõjakeerises kasvama meie lennuvägi. 18. juunil oli lennukite nimekirjas juba kümme aparaati: kaks hüdroplaani NT 2 B (õppelennukid), aeroplaan HF 30 – Narvas, aeroplaan Sopwith Camel leitnant Emery käes lennata, teine Sopwith Camel enamlastelt saadud, kolm aeroplaani Albatros Aviatik, mis olid rikkis ja nõudsid pikemat parandamist. Ülejäänud kaks BE aparaati kukkusid sel päeval maha: üks lasti lendur lipnik Underiga Valgas oma väeosade poolt alla (nelja püssilasuga – O. E.) ja teine langes Inglise lenduri Palmeri ja õpilasega Tallinna sadamas vette.

Nimekirjas olnud kolm Albatros Aviatikut olid näidatud kui 8. ja 9. juunil Narva all sakslastelt saadud lennukid.

19. augustil oli nimekirjas juba 19 aparaati, neist seekord kolm korras ja kuus kokkupanemisel.

Meie lennuväe meeskond oli Vabadussõja algul koondatud inseneriväe pataljoni juurde ja moodustas seal nn lennujaoskonna. 1918. aasta detsembri keskel nimetati jaoskond ümber lennurooduks ja selle koosseisu suurendati vastavalt.

8. jaanuaril 1919 muudeti lennurood insenerivalitsuse käsul iseseisvaks üksuseks ja kinnitati inseneriväe pataljoni päevakäsuga isikkoosseis ametikohtadele.

19. veebruaril kinnitas ülemjuhataja lennuväesalga ajutise koosseisu, kus oli 18 ohvitseri-ametnikku ja 121 rahvaväelast. Aparaate oli ette nähtud neli: Fahrman nr 30, Sopwith ja M 16. Üks lennuk koosseisust arvatavasti puudus.

Sellega sai lennuvägi täiesti iseseisvaks väeosaks ja võis välja kujuneda, arvestades meie riigi kandejõudu ja pindala, arvestatavaks väeliigiks, nagu meie seda oleme mitmel puhul näha võinud.