Isikunimedega ristitud tänavad on haavatavad

Vana-Tallinna tänav oli Tallinna uulits, aga sai uue nime, kui Jänesselja tänav Tallinna tänavaks nimetati.

FOTO: parnupostimees.ee

Pärnu linnavolikogu tegi linnavalitsusele ülesandeks hakata ette valmistama Hospidali tänava Esplanaadi ja Ringi tänava vahelise lõigu nimetamist Adamsoni tänavaks ning Hospidali tänava Kuninga ja Pika tänava vahelise lõigu nimetamist Koidula tänavaks.

Ehkki linnavolikogu tegi ametnikele ülesandeks nimemuutuste eelnõu volikogule esitada veel läinud aastal, seda teha ei jõutud. Peamiselt kahel põhjusel: volikogu püstitatud ülesanne läks vastuollu riigis kehtestatud pühendusnimede määramise korraga, olles seega raskesti täidetav, ning vahepeal vahetus volikogu koosseis, mis pole oma arvamust nimemuutuste vajalikkusest avaldada jõudnud.

Pühendusnime korra suhtes seisneb viga nõudes, et isikute austuseks määratav pühendusnimi peab sisaldama isiku eesnime või eesnimesid ja perekonnanime või isiku täielikku varjunime. Nimekujud Koidula ja Adamson eesnimesid ei sisalda, ka varjunimi Koidula oli kasutusel koos eesnimega Lydia.

Liiatigi on Pärnus L. Koidula park ning Amandus Adamsoni tänav, mille pikendamine Adamsoni-nimelisena oleks pentsik.

See võib tunduda norimisena, aga kui vaadelda Pärnu tänavatele pühendusnimede andmist või nende äravõtmist möödunud sajandil kas või ainult vanalinnas, näeme, kui haavatavad on isikute auks antud tänavanimed ajalookeerises ja kui tõsise asjaga on tegemist.

Pole vist vaja lisada, et tänavanime muutus toob kaasa aadressi muutmise kõikvõimalikes dokumentides, registrites ning aadressi- ja telefoniraamatutes, tänavasiltide vahetamisest rääkimata.

Tänavanimedest vanalinnas on põhjust rääkida sellepärastki, et juba 1980. aastatel, kui perestroika lubas kultuurimaastikul vabamalt orienteeruma hakata, töötati tollases Pärnu täitevkomitees välja vanalinna tänavate muutmise peamised postulaadid, mis peagi ellu viidi: vanalinna tänavate nimed viidi ühele ajateljele. Selle tulemusena said Pärnu vanalinna tänavad oma ajaloolised nimed tagasi. Nüüd on hakatud taas kõnelema tänavanime muutmise vajadusest, kusjuures küsitakse näiteks, miks pidi Kalevi tänava alandlikult tagasi nimetama Rüütli tänavaks. Mis eeposlikul Kalevil viga oli? Või miks muudeti L. Koidula tänav tagasi Hospidali tänavaks, kas poetessi nimi pole austust väärt?

Vastus peitub vanalinna tänavanimede nihutamises ühele ajateljele, linna arengut arvestades osalt keskaega ja osalt uusaega.

Pühendusnimede virvarr

Uusajal Pärnu peatänavaks kujunenud Rüütli tänav nimetati esimest korda Kalevi tänavaks 1936. aastal, ilmselt 1933 alanud nimede eestistamise laineharjal, sest tänav püsis mälupildis saksakeelse Ritterstrassena.

Aga kohe nõukogulaste võimuletulekul 25. juunil 1940 nimetati Kalevi tänav ümber eesti kommunistide esimärtri V. Kingissepa nimeliseks. Kalevi nime sai tänav tagasi Saksa okupatsiooni usaldusvalitsuselt ja jäi selleks kuni 1989. aastani, kui uulitsale ennistati ajalooline nimi - Rüütli. Võib-olla siin tulnuks tõesti teha üks ja ainus erand ning armsaks saanud Kalevi nimi tänavale jätta, aga tollal otsustati teisiti.

V. Kingissepa nimi Pärnu linnapildist siiski ei kadunud, vaid ilmus nõukogulaste naastes välja ajaloolise Kuninga tänava V. Kingissepa tänavaks ümbernimetamisega 1948. aastal, olles seda kuni 1989. aastani, kui kahte ajaloolist linnaväravat ühendanud tänav Kuninga nime tagasi sai.

Keskaegne Pika tänava nimi likvideeriti alles 2. juunil 1961 ja nimetati osaliselt Lenini alleeks, mida juba rajati. Leninile mindi hiljem kallale kui V. Kingissepale, sest Lenini nimi kadus linnapildist 1990, Kingissepast aasta hiljem.

Pika ja Rüütli tänava vahel kulgev keskajast pärit Uus tänav nimetati 1932. aastal Gustav Adolfi tänavaks - mine võta kinni, miks või kelle auks.

Gustav Adolfi nimelisi Rootsi kuningaid oli selleks ajaks valitsenud vähemalt kaks. Ilmselt oli tegu siiski Gustav II Adolfi mälestamisega, kes hukkus 1632. aastal Lützeni lahinguväljal, millest möödus tänava ümbernimetamise ajal 300 aastat. Niisama vanaks sai ka Tartu ülikool, mille asutamise ürikule Gustav II Adolf enne hukkumist alla jõudis kirjutada.

Rootsi kuninga nimi ei sobinud nõukogulastele, kes nimetasid tänava 1948. aastal ümber südamelähedaseks Nõukogude tänavaks, aga mitte kauaks. 1950 nimetati uulits Vanaks tänavaks ja Nõukogude tänavaks muutus hoopis Supeluse tänav. Oma keskaegse nime Uus tänav sai see Gustav Adolfi, Nõukogude ja Vana tänava nime kandnud uulits tagasi 1989. aastal.

Supeluse tänavalt pühiti Nõukogude nimi samuti 1989. aastal, Pärnu kesklinna tänavanimede suurema korrastamise käigus.

Virvarr muutub lausa vurriks

Esplanaadi tänav nimetati 1928. aastal Jaan Poska tänavaks. Poska (1866-1920) oli olnud Tallinna linnapea, Eesti esimene välisminister, tegev Pariisi rahukonverentsil ja Tartu rahu läbirääkimistel.

Tarvitses vaid nõukogulastel võimule tulla, kui nad 25. juulil 1940 nimetasid tänava mahalastud kommunisti Jaan Kreuksi nimega, mis omakorda muudeti tagasi Saksa okupatsiooni ajal. 1945. aastal anti sellele ilusale tänavale inetu Komsomoli nimi, mis kadus linnapildist alles 1990. aastal, kui tänav sai tagasi oma esialgse nime - Esplanaadi.

Nikolai tänav sai oma nime keskaegse Nikolausele pühendatud kiriku järgi, mis Nikolai ja Pika tänava ristil asus. 1928. aastal seoses Eesti Vabariigi 10. aastapäevaga nimetati see tänav Jüri Vilmsi nimeliseks. Vilms (1889-1918) õppis Pärnu poeglaste gümnaasiumis, siirdus noorelt poliitikasse, oli esimese Eesti Ajutise valitsuse peaministri asetäitja ja kohtuminister, kuid hukkus Eesti riigi eest missioonil olles 1918. aastal Soomes.

Muidugi nimetati Jüri Vilmsi tänav nõukogulaste tulles ümber, aga mitte tagasi Nikolai tänavaks, vaid Jaan Tombi nimeliseks. Tompi hilisemast “Eesti entsüklopeediast” enam ei leia, aga ENE andmetel oli tegu töölisliikumise tegelasega, kes 1924. aastal Tallinnas hukati. Kuigi tal Pärnuga suuremat pistmist vist polnudki, leiti ta sobivat Vilmsi kaliibriga Eesti riigitegelast tänava nimesiltidel asendama. Sakslaste meelest ta aga ei sobinud ja J. Tombi tänav nimetati Saksa okupatsiooni ajal uuesti J. Vilmsi tänavaks.

Kui sõda lõppes, anti tänavale hoopis Võidu nimi, mis 1989. aastal omakorda tagasi Nikolai tänavaks muudeti.

Ajalooliste isikute nimesid leiab Pärnu tänavate nimetamiste loos veel teisigi. Nii kandis Vee tänav 1936-1940 Johannes Laidoneri nime. Tänapäeva arusaama kohaselt poleks Laidoner, kes oli tollal elu ja tervise juures, oma edevust tänavatele nime andmisega rahuldada saanud, sest praegu Eestis kehtiva pühendusnimede määramise korra järgi ei lubata isikunime kohale pühendusnimeks määrata isiku eluajal.

Ringi tänav kandis algselt Brackmanni nime ja nimetati Ringi tänavaks alles 1945. aastal. Oskar Brackmann (1841-1927) oli Pärnu linnapea aastatel 1879-1915 ja 1918.

Pühavaimu tänav kandis 1948-1989 Johannes Vares-Barbaruse nime.

Parajat tantsu on löödud ka Lõuna tänava ümber, mis 25. juulil 1940 nimetati 21. juuni tänavaks (21. juunil 1940 anastasid nõukogulased Eestis võimu). Sakslased muutsid nime tagasi ja see püsis 1967. aastani, kui linna täitevkomitee otsusega nimetati see tänav Eestis küüditamisi juhtinud kommunisti Boris Kummi nimeliseks. Kumm oli esimesi tippkommuniste, kelle nimi Pärnus tänavasiltidelt kadus, sellega saadi hakkama juba 1988. aastal, kui tänavale ennistati vana nimi - Lõuna.

Munga tänav nimetati 1940. aastal ümber A. Andreeseni tänavaks. Andreesen oli samuti üks 1924. aastal hukatud eesti riigikukutajatest. Saksa okupatsiooni ajal nimetati tänav Lastepargi tänavaks ning 1989. aastal tagasi Munga tänavaks.

Kuninga tänav kandis 1948-1989 Eesti kommunistide esimärtri Viktor Kingissepa nime.

Praegune Vanapargi tänav oli varemalt Revolutsiooni tänav ja veelgi varem Aleksandri tänav - küllap kahel korral Pärnut külastanud Vene keisri Aleksander I auks.

Hospidali tänav nimetati 1930. aastatel Martna tänavaks (Eesti poliitiku Mihkel Martna järgi) ja 1948. aastal Lydia Koidula tänavaks ning siis jälle, nimede ühele ajateljele viimise ajal, Hospidali tänavaks.

Ja saimegi vanalinnale enam-vähem tiiru peale.

Brackmanni tänavat, Lydia Koidula tänavat meil enam pole, aga on O. Brackmanni ja L. Koidula park. Ja meil on Amandus Adamsoni tänav.

Nii et ruumi tänavaid nimetada veel on. Aga teha tuleks seda isikuid ja tänavaid ettevaatlikult valides. Parim aeg tänavat nimetada on muidugi tema tekkimise aegu. Ja alati ei pea see ju tänav olema, millele pühendusnime taotleda. Just taotleda, sest pühendusnimed kinnitab riigi kohanimede komisjon ja seejärel regionaalminister.

Tagasi üles