Riina Müürsepp: Tahan, et kolleegid julgeksid mulle rääkida oma muredest

Foto: Andres G. Adamson

Pärnumaa kutsehariduskeskuse direktor Riina Müürsepp on olnud tegus oma kõikides ametites. Seda kinnitavad autasud ja tiitlid – Valgetähe orden, Pärnu aasta naise ja Pärnumaa aasta haridusasutuse juhi tiitel. Tööalaselt peab ta suurimaks saavutuseks Tartu ülikooli Pärnu kolledþi asutamist 1996. aastal. Ja kui kutsehariduskeskus on välja ehitatud täies mahus, lisandub ka see.

Jaanuari alguses võttis Pärnumaa kutsehariduskeskus vastu Eesti kvaliteediühingu tiitli “Edasipürgiv organisatsioon”. Ürituse piduliku osa oma laululastega sisustanud Toomas Voll märkis 114 inimese ees, et kutsehariduskeskus on saanud hea juhi. Saal aplodeeris Riina Müürsepale.

Mida te kui direktor tundsite?

Olin sel hetkel pabinas: ürituse vastutusrikkam osa oli alles ees. Tunneme Toomasega teineteist Räämal töötamise ajast ja tundsin heameelt, et ta on märganud, et midagi on hästi. Töökaaslaste tähelepanu ja tänu üle olen alati rõõmus.

Miks koolil seda tunnustust vaja oli? Konkureerisite 16 ettevõtte ja organisatsiooniga ja tiitlile ju rahasüsti ei järgnenud?

Koolile nagu ülejäänud organisatsioonidele kulub tunnustamine alati ära. Pärnumaa kutsehariduskeskus on eri kvaliteediprojektides osalenud ligemale viis aastat. Olen ise läbinud Tallinna tehnikaülikooli juures “Kutseõppeasutuse kvaliteedijuhi pädevuskoolituse”, sama on teinud veel viis meie maja töötajat.

Lühema koolituse läbis kümme inimest. See on võimaldanud asutuse juhtimisse kaasata meeskonna, kes mõistab protsessi põhialuseid ja olemust ühtemoodi. Kasu ei väljendu rahas, vaid paremaks muutunud koolis. Samal ajal saame avaliku tähelepanu kaudu teavitada tulevasi õppijaid, et Pärnumaa kutsehariduskeskuses teeb jõupingutusi riigi kutseõppeasutuste paremikku jõudmiseks.

Koolivaheajal sõitsite Lätti, kas taas mõne projekti asjus?

Käisime oma Tihemetsas asuva Voltveti koolituskeskuse töötajatega Ogres. Tegemist oli meie kooli ja kahe Läti kutsekooli esindajate kohtumisega, et veebruaris esitada Interregi projektide konkursile piiriülene arenduskoostöö projekt metsandusõppe ja aiandusõppe taseme tõstmiseks ja materiaalse baasi parendamiseks. Lätist oli tegemist samu erialasid õpetavate koolidega. Tundus, et nad olid meile tänulikud valmisoleku eest juhtpartnerina projekti vedada.

Meedias on vilksatanud koostöölepingute sõlmimine, olgu selleks siis Kiilto Eesti OÜ või Tallinna tehnikakõrgkool. Kui palju teil niisuguseid lepinguid on?

Meil on lepinguid paarkümmend, laias laastus võib need jagada kolmeks: koostöölepingud kõrgkoolidega oma lõpetajatele edasiõppimiseks soodsate tingimuste loomiseks (õppekavade võrdlemine, ainete ülekandmine, soodustused sisseastumisel), lepingud ettevõtetega õpilaste praktika korraldamiseks ning õpetamiseks vajalike vahendite ja materjalide soetamiseks. Loomulikult on koostööpartnereid meil tunduvalt rohkem kui lepingutega fikseeritud.

Kutse andmiseks on peale õpetaja, klassiruumi ja masinate tarvis materjali, millest toota. Tänu heale koostööle partneritega saame kasutada kõiki tänapäevaseid materjale, mida tunda tuleb.

Olete teinud lastevanemate küsitlusi. Mis neid häirib ja mis neile meeldib?

Positiivset tagasisidet leidis koolis õpetatavate erialade mitmekesisus ja õppijale mõeldud riiklike toetuste süsteem. Vanemad olid üldiselt rahul kooli mainega, nüüdisaegsete õppimisvõimalustega kodu lähedal ja suhetega koolis.

Probleemid on seotud õppekohtade vahel liikumisega, tunniplaaniga, soovitakse õpilasele individuaalset lähenemist ja info kiiret liikumist. Kavatseme küsitlust korrata.

Detsembris sai nurgakivi uus õppekorpus, valmimisaeg 6. august 2010. Mis muutub?

Murrame mitu suurt muret. Senisest paremad tingimused saavad Pargi tänava õpperühmad ja uue praktikabaasi toitlustuse, hotelliteeninduse, laomajanduse, juuksuri, müüja ning pagari-kondiitri eriala õppijad. Paraneb õpilaste toitlustamine: valmib uus toitlustuskompleks. Kool saab päris raamatukogu, vana paikneb praegu kahes õppeklassis.

Majja ehitatakse mitme funktsiooniga konverentsisaal, kuhu võivad koguneda õpilased ja kus kõik 120 õpetajat saavad korraga nõu pidada. Juba järgmisel aastal ootame uude sööklasse, õpperestorani, juuksurisalongidesse ja omatoodangu kauplusesse kõiki linlasi, sest õpilased osutavad teenuseid väljastpoolt tulijatelegi. Sel aastal loodame valmis saada teisegi objekti, mille projekteerimine on algamas: metalli- ja autoremonditöökoja. Siis saame välja arendada oma uue valdkonna – metallitöötlemise.

Kutsehariduskeskus ei kurda rahapuuduse üle. Miks?

Meie eelarvet vähendati möödunud aastal kahel korral ja kohe piirasime kulutusi, kärpisime palku neli protsenti. Ei pääsenud me mõne töötaja koondamisestki. Samal ajal tegime struktuurimuudatuse, millega vähendasime juhtimiskulusid. Isemajandavad üksused, näiteks täiskasvanute koolitus, metskond ja söökla, olid eelmisel aastal tublid ja täitsid omatulu plaani.

Raskest olukorrast aitas välja tulla projektidest saadud lisaraha, samuti Euroopa Liidu toetusraha nii ehituse kui koolituste tarvis. Meie majapidamine on väga suur: töötajaid 180, õppijaid 1340 ja aasta jooksul koolitasime veel ligemale 2800 täiskasvanut.

Viimased head uudised on seotud KIKi (keskkonnainvesteeringute keskus, toim) rahaabiga Tihemetsa pargi renoveerimiseks ja hasartmängumaksu nõukogu toetusega Pargi tänava võimla katuse vahetuseks.

Pidevalt on töös palju projekte, see on üks meie edu võtmeid. Direktorina püüan teha kõik, et kolleegid tunneksid end turvaliselt, ja tahan, et nad julgeksid rääkida mulle oma muredest.

Olete loomult pürgija, pälvinud Valgetähe ordeni, Pärnu aasta naise ja Pärnumaa aasta haridusasutuse juhi tiitli. Mida peate oma suurimaks saavutuseks?

Kindlasti on minu kaks tütart suurim saavutus isiklikus elus. Tööalaselt on selleks Tartu ülikooli Pärnu kolledži asutamine 1996. aastal. Kui lähiaastatel saab välja ehitatud Pärnumaa kutsehariduskeskus täies mahus, julgeksin sellegi lisada saavutuste nimistusse. Samal ajal pole ma kunagi kahetsenud 4,5 tööaastat Pärnu linnavalitsuses, kogemused ülejäänud valdkondades on marjaks ära kulunud.

Kas tütred Jaanika ja Anne-Mai on emasse? Millega nad tegelevad?

Jaanikal on pedagoogi kutse ja vaadates teda, meenuvad mulle enda esimesed tööaastad Rääma koolis, kus kella ei vaadatud ja “Miks ma seda tegema pean?” küsimust ei esitatud. Hariduselt küll tantsupedagoog, töötab ta täiskasvanuõppe koolitusjuhina. Anne-Mai on kodune tagala, noor taluperenaine, kes tegeleb hobusekasvatusega. Varem oli ta aktiivne ratsasportlane, nüüd on võistlemine harvemaks jäänud. Ehk saab temast kunagi ratsutamistreener, sest ta teeb seda tööd juba praegu. Anne-Mail on loomadega eriline side ja kui ma vähegi lubaksin, leiaksid paljud koduta loomad meie talus pelgupaiga.

Elate Tori vallas Mannare külas. Miks nii kaugel, millega talus tegelete?

Olen linnast 30 kilomeetri kaugusel elanud juba kuus aastat. Talul on suured karjamaad ja mõni hektar metsa. Mina hoian korras iluaeda ja teen väiksemaid põllutöid. Noorema tütre hooleks on viis hobust, kolm koera, kaks kassi.

Mulle meeldib hommikul kodunt kooli sõita: 25 minutiga jõuan tööasjadest mõelda, õhtul vastupidi - neist vabaneda. Tunnen end maaelu rahus ja vaikuses turvaliselt. Pealegi on imeline aeg: akna taga laiub säravpuhta lumega mets, lindude toidulaual käib olelusvõitlus, koplis vehivad hobused sabaga ja ümberringi valitseb vaikus. Just seda vajan ma pärast igapäevatööd kõige rohkem.

Mida hindate elus ja inimestes?

Minule on elu püha. Ma ei mõista inimesi, kes teise vastu käe tõstavad. Maailmas käib mitmes kohas sõda, mida on alustanud inimesed. Miks?

Hindan inimesi, kelles on tasakaal nii vaimsel kui füüsilisel tasandil. Hindan otsekohesust, kriitika talumine pole kerge, aga vinduvad probleemid on hullemadki. Oma vigu tuleb tunnistada ja valest otsusest taganemine ei ole häbi. Jätkugu emadel-isadel aega ja mõistmist lastele ning vastupidi! Neis suhetes ei asendata aega rahaga.