/nginx/o/2009/09/25/240553t1he0ae.jpg)
Pärnu linn on jõudnud omadega nii hullu ummikusse, et sellest väljasaamiseks ei tundu olevat õiglasi ega inimestele arusaadavaid-allaneelatavaid lahendusi. Enam ei paku pinget, ammugi lahendusi eelmiste linnajuhtide sarjamine. Praegused linnavalitsejad on sunnitud kokkutõmmatud 2010. aasta eelarve kõrval leidma aina uusi kärpekohti, et katta veel 30 miljoni kroonine haigutav auk.
Kui katet ei leia, viib see vajaduseni paluda valitsuselt linna juhtimise saneerimist. Teadupoolest tähendab see kohapealse juhtimise ja selle kaudu kohalike elanike tahte tugevat vähenemist riigi tehtavate otsuste ees. Nagu ühelegi teisele omavalitsusele pole see lahendus Pärnule meelitav. Sestap välguvad käärid aina kärmemalt.
Linna valitsemiskuludes on juba tehtud väga tugevaid vähemakslõikeid. Nii on likvideeritud volikogu kantselei ja munitsipaalpolitsei, üle poole võrra on vähendatud volikogu juhtimistasusid, alandatud on linnavalitsuse töötajate palka ja loobutud paljust muustki.
Kuna karm tegelikkus näitab, et sellest kõigest pole küllaldaselt kasu olnud, on nüüdseks välja töötatud kolm eelnõu haridus-, kultuuri- ja hoolekandetöötajate palgajuhendite muutmise kohta. See on kavas 21. jaanuaril volikogule heakskiitmiseks esitada. Palgajuhendite muutmine lubaks probleemideta vähendada kõnealuste töötajate palku kümme protsenti, kuid vajadusel 20 protsenti või rohkemgi!
On täiesti selge, et kõigis nimetatud eluvaldkondades töötajad teevad üliolulist ja tänuväärset tööd, mis siianigi pole saanud kõige paremat tunnustust palga näol. Teisisõnu on palgad juba nüüd väikesed ja peame küsima: mida sealt veel ära anda? Kuid ometi on narrimast narr see palgavahemiku alampiir, mida eelnõu kohaselt saaks maksta hoolekandetöötajatele.
Kui hoolekandetöötaja keskmine palk on praegu ligi 5600 krooni ja alampiir 5200 krooni, siis pärast kärbet jõuaksime juba lähedale miinimumpalgale, mis praegu on Eestis 4350 krooni.
Hoolekandetöötaja töö on aga keskmisest füüsiliselt ja kindlasti vaimselt ning emotsionaalseltki oluliselt raskem, stressirohkem. See on töö inimesega, kes enda eest hoolt kanda ei suuda. See on töö, mille kvaliteedi nimel oleme riigi iseseisvuse algusest hoolega vaeva näinud, rajades teenuseid, mis jõuaksid Euroopas, eriti Skandinaavia maades pakutavale kas või ligilähedale.
Nüüdsete otsustega ei tohi me lammutada seda, mida oleme otseselt inimese heaks teinud, ja peame suutma säilitada minimaalsegi elukvaliteedi teenuse osutajatele. Vastasel juhul ähvardab meid tagasijõudmine mitte nii väga kaugesse nõukogude aega, kui inimestega tegelev hooldekodude personal sai mitu korda väiksemat palka kui loomade eest hoolitsejad laudas.
Kokkuvõtvalt, olen täiesti kindlal seisukohal, et hoolekandetöötajate palk ei tohiks jääda alla 6000 krooni, mingil juhul ei tohi see senisega võrreldes langeda. Loodetavasti suudetakse üheskoos leida muid võimalusi, mille arvelt katta hoolekandetöötajate palkade vähendamisega kavandatud 2,5miljoniline kokkuhoid.
Tõepoolest, haridus- ja kultuuritemaatikat vähemalt niisama oluliseks pidades tuleb ometi tunnistada, et nii mõnegi ürituse saab kitsal ajal ära jätta, inimese elu ja tervis on siiski kõige olulisem. Nii nende inimeste oma, kelle eest hoolt kanda tuleb, kui nende, kes hoolitsevad.
Pärnu õhukesest rahakotist tingituna ei ole 2010. aasta linnaeelarves enam ette nähtud 500kroonist ühekordset toetust kõigile pensionäridele ja puuetega inimestele. Küll on seal plaanitud pool miljonit krooni, et selle arvelt abivajajaid (peale toimetulekutoetuse) aidata.
Siinkohal sobib märkida, et toimetulekutoetuse taotlejate hulgas, mis on pea neli korda kasvanud, on pensionäre vaid umbes viis protsenti. Seega teenib plaanitav muudatus senisest õiglasemat toetamist tegelikku abivajadust arvesse võttes.
Meenutan, et mitu uuringut, sealhulgas sellesuvine küsitlus meie oma linna elanike hulgas, kinnitavad, et suurimas vaesusriskis on siiski noored lastega pered. Sedasama on näha toimetulekutoetuse taotlejate pealt. Just seetõttu on mul volikogu liikme ja sotsiaalkomisjoni esimehena äärmiselt hea meel kava üle maksta seni vaid esimesse klassi astuvate laste ranitsatoetuse arvelt kõigile toimetulekuraskustes perede lastele koolialguse toetust, sõltumata sellest, millisesse klassi laps läheb. Sel kombel ei kasutata nappi raha säravaks toetuseks, vaid tegelikku abivajadust silmas pidades.
Pealkirjas püstitatud küsimusele tuleb kahjuks vastata, et linna raha kasutamise otsused on tõepoolest valusad ja puudutavad ühel või teisel moel meid kõiki. Ometi tuleb valida ning loodame kaaluda veel ja veel, et need valikud ei oleks kõrvetavad. Nii nagu kodus, kus just kitsal ajal peab nõrgemaid märkama ja aitama.
Lõpetuseks veidike teisendatud mõttetera “Kariibi mere piraatidest”: “Isegi vajalik ja õige otsus, kui see tehakse valedel kaalutlustel, võib olla vale otsus.”