Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kella neljast hommikul (öösel?) toaleitsakust 25kraadise pakase kätte astunud lehemees ei saa esimese soojaga sotti, kas ta on loll või hull. Tegelikult ei ole ta ühte ega teist: järgmised kolm ja pool tundi on ta hoopis Express Posti kulleri Ranno Tohveri töövari.
Sellepärast ei tõtta ajakirjanik ka politseisse helistama, kui ta kümmekond minutit hiljem Reldori tööstuskülla jõuab ning näeb seal kümmekonda inimest suuri pakke jooksujalu autodesse tassimas. See pole üldse mitte kellegi vara kuritahtlik laialitassimine, vaid Express Posti Pärnu kullerite tööpäeva algus. Ja sedasi nädalas kuus hommikut jutti.
„Vaatan õhtul AK spordi ära ja siis on kõik,” ütleb Tohver. „Tähtis pole mitte see, mis kell sa tõused, vaid mis kellast sa magama lähed.”
Ilmselt just sellest kella kolmesest ärkamisest tingituna ei ole vähemalt ütleja sõnul kullerikoha ihkajaid liialt. Ehkki varasest tööalgusest tingituna on tööpäeva lõppki ristiinimesele harjumuspäratu: ei peaks Tohver veel teist, päevast ametit, võiks ta sel ajal, kui teised alles ametisse lähevad, pugeda tagasi teki alla ning järgmised kakskümmend tundi jälle nurru lüüa.
Soojenduseks linnatuur
Enne poolt viit on kulleritel selle päeva ajalehed-ajakirjad jaotuspunktist autodesse taritud ning üks täies lastis masin teise järel sõidab tööstusküla boksi eest minema.
„Need, mis taga pagasnikus ja tagaistmel, viin linna pakikohtadesse,” selgitab kuller lehepaki raskuse all ägavale lehemehele. „Aga selle hunniku, mis sul praegu süles on, viin ise Paikusele kohale.”
Pakikohad tähendavad lahtiräägitult, et üle Pärnu on kümned ja kümned paigad, kuhu kullerid sõidutavad kogukad lehekuhjad, mille piirkonna postikandja seal siis sorteerib ning tellijateni kannab.
„Paljud inimesed ei jaga matsu,” ütleb Tohver, „vanasti soveti ajal tegi kõike Eesti Post, aga nüüd on kojukanne linna piires Express Posti käes.”
Sellest tulenevalt on lehed hiljemalt seitsmest hommikul inimese postkastis, seda ka Paikusel, kuhu Tohver pärast oma pakikohtade läbisõitmist lõpetuseks suundub.
„Varahommikune kanne läheb rahvale hästi peale,” teab kuller oma tööle väärt põhjendust.
Hakatuseks on aga marsruut juhi jaoks lihtne: esimene pakk läheb maha Karjamaa tänaval, teine Karja tänaval ja kolmas Adamsonis. Siis tulevad laadimistööd veel Aisas, Sides ühe korterelamu ees ja Tammsaare puiestee ääres asuvas vanurite hoolekandekeskuses. Viimane pakk läheb maha Papli tänavas.
Autost välja vupsamise vahepeal annab sohver aga hoolega gaasi: varahommikuse töö üks kaheldamatu pluss on, et kaasliiklejaid pole ning saab rahus sõita. Aga hirmu, et see rallikihutamiseks kujuneb, ei ole.
„Pärnu teed on superhead,” muigab roolikeeraja. „Igale poole on pandud liivakest ja tänavaauke ei ole.”
Miskipärast jääb korraks Papli tänaval autost välja astunud lehemees vaid ime läbi püsti: terve uulits hiilgab kui klaasmägi, mille tipus muinasjutu Lumivalgeke oma printsi ootas.
Õnneks saab ootamatult suvituslinna saabunud talv varsti läbi. Siis on kulleril asi linnaga ühel pool ja ta võtab kursi Supeluse tänava veeres iga päev iga ilmaga ja iga kell avatud hamburgerikioskile.
„Siin võtan enne Paikusele sõitu alati väikse kohvi ja sirvin vaikselt ajalehti: alati värskeid,” ütleb Tohver.
Paraku jääb mõnigi kord pilk lehele heitmata, sest hamburgeriputka olla varahommikustel tundidel üksjagu menukas koht: siin leiavad näljanäpistusele leevendust nii need, kes on lõpetanud pidutsemise kuursaalis, kuid ka linna mõnest ööklubist argiellu astunud.
Pärast kõrgendatud tujus klientide kehakinnitamist meenutab muidu kasitud ümbrusega kioski ümbrus enam seapesa kui toitlustuskohta.
Juhtub muudki. Eriti parkimiseeskirjadele vilistanud autojuhtidega.
„Lakse on minugi silma all antud,” tähendab rääkija. „Juht pugib burgerit, lõbus seltskond on ka, ja siis teeb politseionu kõikidel tuju halvaks.”
Sel hommikul politseid pole ja nii pragab Tohver ise sohvriga, kes on peatanud oma Volkswageni just kioski parkimistasku ette. Patune ütleb saiast punnis suuga, et pole kurjustajal kiiret kusagile, oodaku, kuni ta kõhu täis pugib.
Kähmluseks sõnasõda siiski ei kasva.
Punkt kell 5.38 jõuab Tohver Raekülas aega ja parasjagu 24 miinuskraadi näitava tablooni. Kuller tähendab selle peale, et tavaliselt on ta sel tunnil juba Paikusel esimesed lehed kasti poetanud, ent pole hullu. Vaevalt keegi juba aknal passib ja värsket posti ootab. Ikkagi laupäev.
Pärnu Postimees ruulib
Et esimene sats lehti on adressaatide järgi linnas paika sätitud, ei ole Paikusel Pärnade puiesteel pikka askeldamist: masin seisma, autost välja, lehed postkasti, autosse tagasi, järgmise postkasti ette ja kõik see tants otsast peale.
Kui üks sorteeritud kuhilake olematuks saab, teeb Tohver pikema peatuse. Võtab vihiku, kuhu ta vaid imeharva pilku viskab, igaks juhuks silmade ette ja hakkab enda ette lappama uut lehehunnikut.
„Kõik on juba pealuu sees,” pillab ta töönohina sekka. „Sassi ei ole siin midagi läinud.”
Pealegi on parasjagu hea päev: pole ei ajakirju, ei Äripäeva ega Eesti Ekspressi. Viimasega ongi kõige suurem mässamine. On teine niigi tüse ning peale selle on tal vahel veel kõiksugu lisalehti ja reklaambuklette.
„Õnneks käib mul ainult kaheksa Ekspressi, aga mõnel käib 34, see on juba hullumaja,” teab kuller ütelda.
Aga muidu on kullerile tore päev ka esmaspäev: siis pole Pärnu Postimeest, mis on Paikuse lehetellijate vaieldamatu lemmik. Ja kui jutt juba menukusele läks, siis teisel kohal tellijate arvu järgi on enam-vähem võrdselt Postimees ja SL Õhtuleht. Eesti Päevalehte on ka, aga juba märgatavalt vähem.
Ning üks asi tahab kulleri arvates veel rääkimist – postkastid. Mõnus on, kui see on toodud tee äärde, ja suurem osa selliseid ongi.
Veel ilusam on, kui see on nii-öelda pealtavatav: lehe kasti pistmiseks on tarvis ainult ühte kätt. Kuid kastid, mis on kusagil hoovisügavuses ja, mis veel hullem, milleni jõudmiseks tuleb trepist üles turnida, teevad meele mõruks. Nende pärast läheb hulk aega niisama tühja.
„Kõige paremad on isetehtud puidust suured pealtavatavad kastid, neisse jäävad kõik lehed sisse,” paneb Tohver postkasti-teemale punkti.
Kui kuller ja tema vari linna tagasi jõuavad, näitab Raeküla kell 7.25. Ja temperatuur on kraadi võrra tõusnud. Ainult miinus 23 kraadi.
Ju see kullerite varahommikune askeldamine oli, mis ilma soojendas. Kindel see.