Eesti rahva muuseumi direktorit Krista Aru kummitab Jaan Tõnissoni vaim

Krista Aru Foto: parnupostimees.ee

Eesti rahva muuseumi (ERM) direktor Krista Aru seisab oma kolmanda tööpäeva hommikul peamaja raamatukogus ja ahastab. Naine on nördinud ruumikitsikusest, millesse Veski tänavas on surutud nii töötajad kui külastajad. Kümme aastat Eesti kirjandusmuuseumi juhtinuna nendib ta, et seal oli sellega võrreldes ruumi palju.

Napilt poolemeetrise vahega maast laeni trükiseid täistuubitud riiulite vahelt pääsenud, astub Aru mööda Jakob Hurda pronksbüstist ja alla trepist, mida kaunistavad pariislikud laternad. Vaskse sildiga “Direktor” täiendatud uks avaneb kitsasse kabinetti. See hoone Tartus Toomemäe taga töötas läinud sajandi 40. aastate keskpaigani kohtumajana. Seepärast ongi ruumide jaotus muuseumitööga vastunäidustuses.

Mullu 31. maini istus Aru teises direktorikabinetis, Vanemuise tänavas. Eesti kirjandusmuuseumi juhtis ta kümme aastat. Alanud aasta 2. jaanuar oli tema esimene tööpäev ERMi direktorina.

Miks teie, habras naine, otsustasite haarata järgmisest direktoritoolist?

Arvan, et see on iseenda proovilepanek. Selles mõttes, et ma olen ühte poolt 1909. aastal asutatud ERMist – kirjandusmuuseumi – tundma saanud. Ajakirjanduse ajaloo uurijana meeldivad mulle aastad, mis eelnesid ERMi loomisele. See on minu meelest üks võluvamaid perioode Eesti ajaloos, aastad 1896-1907.

Mõelnud, kuidas oli võimalik, et Tsaari-Venemaal, kus polnud isegi unistust Eesti riigist, pandi alus ERMile. Kuidas oli võimalik, et tollased inimesed olid nii aatelised ja ettevõtlikud, nii julged ja nägid nii kaugele tulevikku? Kas ma olengi sunnitud tunnistama, et põhjus oligi ainult usus rahvuse püsimisse, suur töötahe, missioon?

Tahtsin lõpuni aru saada, mis see ERM on, millisena ta oli kord mõeldud ja töötas, kas see, et need kaks poolt uuesti ühitada, on õige. Olen seda küsimust avalikult mitu korda esitanud: kas panna need kaks eraldiseisvat asutust uuesti kokku?

Mida on teile vastatud?

Keegi ei ole vastanud nii, nagu ma oleksin oodanud ja tahtnud. See ongi nagu üks suur küsimus, millele pole ühtegi selgelt argumenteeritud vastust, et see on loll mõte. Ja pole ühtegi selget toetamist, et jah, kindlasti peaks nii tegema. Toetajaid on, aga see on rohkem emotsionaalne toetus. Järelikult, et vastata, ongi vaja teada, kuidas need kaks poolt funktsioneerivad, kas neil on ühendav osa ja kas 21. sajandil on mõttekas need kokku panna.

Mida teie teeksite, kas paneksite rahvamuuseumi ja kirjandusmuuseumi kokku?

Teha ERM umbes selliseks, nagu see oli aastani 1940, polegi võib-olla enam vaja. Võib-olla peabki olema nii, et etnograafiline pool, seega eelkõige esemete kogu, on eraldi ja selle ümber on koondunud kõik muuseumitööga seonduv, muuseumipedagoogika, näitused, üritused. Ja see teine pool, kus kogutakse, uuritakse ja säilitatakse rahvaluulet, raamatuid ja ajalehti - sellist suulist pärimust -, ongi teadusele keskendunud. Rahvakultuuri hoidmiseks oleks kõige õigem, kõige parem variant kaks poolt kokku panna. Aga samal ajal ei ole mul ühtegi argumenti, alust, põhjendust, selgitust, kas see on õige. Ja vaat seda ma otsingi siit.

Ahastasite siinse ruumikitsikuse üle, aga ERMi uue hoone rahvusvaheline arhitektuurikonkurss on lõppenud. Võistlusele esitati 108 tööd, olete neid näinud?

Olen projekte näinud, juba huvi pärast, aga nendesse mitte süvenenud, sest ei kuulunud parimat lahendust otsinud žürii koosseisu. Aga suure valiku hulgas ei olnud ühtegi, mille puhul oleksin vaimustusest kiljatanud või öelnud, et see on kindlasti üks ja ainus.

Mis puudu jääb?

Osa olid sellised väga ilusad, suured ja korralikud lõpetatud hooned. Majad, mis kõlbavad tõesti hästi muuseumiks ja mille puhul ma isegi ei kahtle selles, et nendest saaks väga hea muuseumi. Aga neil jäi puudu omanäolisusest ja Eesti rahva muuseumile vajalikust särast.

Kultuuriministeerium ja ERM soovivad, et hoone Raadil valmiks 2009. aastal, ERMi 100. aastapäevaks. Kui suur on teie kui direktori sõnaõigus ehituse suhtes?

Kõik sõltub sellest, kui hästi suudab tellija - Eesti riik, kuid ERM põhilise sõnastajana oma soovid projekteerijale ja ehitajale edasi anda. Kuidas suudetakse arhitektuurilisest väljanägemisest jõuda järgmisesse protsessi, et sellest saaks vääriline Eesti rahva muuseum. Minu sõnaõigus ruumiprogrammi kujunemises ja edasistes vaidlustes on kindlasti küllalt suur. See on põnev protsess.

Aeg ja arusaamad muutuvad ülikiiresti. Kas teate täpselt, mille eest seista?

Mul ei ole valmis vastuseid. Aga olen veendunud, et Eesti rahvas peaks oma ajalugu nägema ja muuseum peakski siin aitama. Pöörama näo rohkem rahva poole, näitama positiivseid asju.

Oleme palju rääkinud, mis meie elus ja ajaloos on rasket olnud. Selle kõrval on ju alati olnud inimesed-sündmused, üritused, tähtpäevad, mis on hoidnud meie rahvast. ERM peaks suutma uue maja ja uue ideoloogiaga positiivsegi välja tuua. Minu kui juhi ülesanne on see inimeste positiivsus kokku koguda nii, et see hakkaks ka ühiskonnas toimima.

Kas ei ole lubamatu, et ERMi kui meie esivanemate varasalve ehitamist on aastaid edasi lükatud?

Sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal plaaniti ERMi uue hoone ehitamist. Selle all mõeldi kirjandusmuuseumi vanale majale juurdeehitust. Need plaanid on säilinud, aga siis tuli 1940. aasta.

Ja kes nõukogude ajal oleks tahtnud ERMi sellisel kujul üldse lubada pidada? Peame olema tänulikud, et tollased direktorid väärtustasid rahva vara ja püüdsid muuseumi hoida.

Need, kes kultuuripärandi ja väärtustega otse tegelevad, peavad ise rohkem nõudma. Võib-olla ei ole igapäevast tööd kõlavalt, julgelt, selgelt tehtud? Meie taasiseseisvunud riigis on nii palju asju, mis vajavad kiiremini korraldamist. Kultuuripärandini pole kohati lihtsalt jõutud.

Riigieelarves ju pole neid kroone, millega kõigi vajadused kinni maksta.

Alati ei ole küsimus selles, et raha ei ole. Pigem on sageli küsimus selles, et kokkuleppeid ei tehta, raisatakse kahekordselt ühe töö jaoks raha, selle asemel et läbi rääkida. Selle asemel et endale öelda: mina olen siin, mulle on usaldatud selle varanduse hoidmine, ma ei ole selle omanik, vaid teen oma tööd

Kui sellest üle saad, et see ei ole minu oma, suudad teistega kokku leppida. Siis sul ei ole kahju sellest, et oluline päevik või vankriratas on nüüd teises kogus. Mul on siis oluline teada, et see on seal hästi säilitatud ja täpselt samamoodi kättesaadav.

Julgen öelda, et mäluasutuste omavahelised läbirääkimised, kokkuleppimised, koostöö, selle teadvustamine, et aetakse ühte ja sama asja, on kõige olulisem.

Kultuuri- ja ajaloolist mälu kannavad rõivadki. Käisite presidendi vastuvõtul, rahvariided seljas.

Need olid Ida-Virumaalt, kodukandist. Aga kui ma peaksin veel minema, võtan konsultatsioone. Mul on nüüd selles mõttes teistmoodi, et siin on spetsialistid, kes tunnevad eesti rahvariideid detailideni. Iga mustrit, iga triipu. Nüüd ma ei tuleks valede jalanõude või vale peakattega.

Kas te põhimõtteliselt eelistate väga tähtsatel sündmustel rahvariiet muule kostüümile?

Eesti rahvariie on väga ilus ja kõige pidulikum riie. Tunnen ennast rahvariietes hästi. Mõtlesin sedagi, kas ei oleks õige hakata rahvariietes tööl käima. Samal ajal mõtlesin, et see võib-olla ei olegi praktiline ja ma mõjuksin tänases päevas Tartu linnas kentsakalt. Pidulikuks sündmuseks on rahvariie väga kena ja mugav. Igal juhul mugavam kui tikk-kontsad ja mingi arusaamatu kleit.

Lõpetasite Tartu ülikoolis ajakirjandusosakonna esimese lennu, Juhan Peegli kursuse ja jäitegi kohe kateedrisse tööle.

Kolmandal kursusel tahtsin ülikoolist ära minna, Hiiumaale lehte tööle. See oli tõsine kriis igati ja ma ei läinud ära tookord ju sellepärast, et Juhan Peegel ütles: inimene peab õppima, et ei tohi ikkagi niimoodi jätta pooleli.

Tagantjärele on hea meel, et ma ära ei läinud. Aga kahju on sellest, et ma oleksin ikkagi pidanud pärast lõpetamist lehte minema. Ma jäin kohe ülikooli tööle.

Miks kahetseda? Mis olnud, see olnud.

Aga see oleks ikkagi olnud vahva kogemus! Olen veendunud selles, et kui ma oleksin kohe pärast ülikooli töötanud ajalehes, siis ma ei oleks ülikoolist võib-olla nii kergesti 1993. aastal ära läinud. Mõelge, jäin 12 aastaks õpetama ajakirjanikke, ilma et oleksin ise töötanud ajakirjanduses. Lugesin ajakirjanduse ajalugu. Selle pealt ma ära tulingi, sest ma ei saanud enam aru, mida peab teadma inimene, kes läheb tööle vabasse Eesti ajakirjandusse. Kas ta peab näiteks Tõnissonist teadma seda või toda fakti, Päevalehe ajaloost seda või seda külge.

Nii et selles segaduses jätsite lektoritöö? Aga kirjandusmuuseum ei tulnud ju kohe?

Läksin raadiosse. Läksingi praktilisse ajakirjandusse. 1992. aasta lõpus oli Tartus tehtud Q-Raadio. Läksin sinna peatoimetajaks. Seal oli erakordselt kihvt seltskond, see oli erakordselt põnev aeg. Ambitsioon oli meil tohutult suur, uudiseid tegid näiteks Olaf Suuder ja Tiina Joosu. Andrei Hvostov tegi igal õhtul originaalse poliitilise kommentaari.

Mina olin see kuri, kes pani kava kokku ja kuulas üle reporterite lõikusid, kas läheb eetrisse või ei. Minu kohustus oli seegi, et kui keegi ei ilmunud, läksin ise otse eetrisse. Nüüd kõik meenutavad, et kui kell kuus hommikuprogramm algas, võisid nad kindlad olla, et ma seda kuulan.

Ju ma oleksin raadiosse edasi jäänud, aga siis Vaat seda ma ei oskagi öelda, miks ma kandideerisin kirjandusmuuseumi direktoriks.

Kuidas pere vastu pidas need kaks raadio-aastat?

Läksin stuudiost vahepeal tagasi, võtsin poisid, viisin lasteaeda ja siis uuesti tööle. Poisid meenutavad, kuidas nad istusid raadios laua all, sest mul oli kiire.

Olen kuulnud, et kosutate ennast Peedul maamajas.

Majaks on seda küll palju nimetada. See ehitati 1960. aastate alguses, selline pisike. Selle ostja oli abikaasa, kes kogu aeg rääkis meile, et tema peab saama Vapramäel suvel ja talvel sportida. Tema on terve lapsepõlve sealkandis veetnud. Ainuke, mis me seal oleme teinud, on küllalt korras aed. Maja hakkas abikaasa usinalt remontima, aga kaugele sellega ei jõudnud, raha lõppes otsa.

Mida te oma aias kasvavate? Lilli, marjapõõsaid, ilupuid?

Ma olin kõvahäälselt vandunud, vanematekodus, et ei hakka iialgi punaseid ega musti sõstraid kasvatama. See oli minu jaoks nii totakas ajaraiskamine: korjad ja aurutad ja siis vaatad, kes su mahla joob. Ja siis, mis abikaasa tegi ta läks ja ostis kuus musta sõstart ja kuus punast sõstart ja põõsad kannavad nii mis jube ja mina korjan ja aurutan. Teen kõike, mille kohta ma vandusin, et ei hakka iialgi tegema.

Aiatöö maandab vaimseid pingeid. Teie töös on need ilmselt paratamatud?

Kui mingi väga raske aeg on, olen Peedule läinud. Aias kaevanud või teinud mis iganes. Tänu sellele olengi suhteliselt heas vaimses vormis. Ja füüsilises ka.

Kirjandusmuuseumis rippus teie kabinetis Jaan Tõnissoni portree. Kuidas edeneb teie doktoritöö Jaan Tõnissonist?

Tõesti, ma kunagi mõtlesin, et teen oma doktoritöö Jaan Tõnissonist, tema tegevusest suures mastaabis: Tõnisson kui riigimees, rahvajuht, ajakirjanik. Ja siis jäin sõna otseses mõttes jänni. Üks inimene oli nii suur oma tegevuses, et ma ei osanud seda lahti mõtestada. Ja sinna doktoritöö jäigi.

Mis see tähendab: jäite jänni?

Lähenesin lõpuks teemale teistmoodi, kitsamalt, sest jäin Tõnissonile kui suurele isikule alla. Ma olen nii palju väiksem – oma oskustelt, arusaamadelt, tegevuselt. Ma ei suutnud Tõnissoni tema mitmekülgsuses haarata ja olin valmis kõigest loobuma. Aga ma ei saanud lahti ta vaimust.

Kuidas sellest aru saada, et Eesti ajakirjanduse suurkuju vaim ei lase teid enam lahti?

See tuleb sellest, et olen püüdnud lahti mõtestada Tõnissoni kogu tegevust. Ma pole seda suutnud, ütlen ausalt. Ja sellest ajast peale ta kummitabki mind. See oli inimene, kes töötaski selle nimel, et Eesti rahvas saaks oma elult, oma olemiselt igati paremaks.

Ja ikkagi: kuidas doktorikraadini jõudmine edeneb?

Oma vabast ajast möödunud aastal enamiku piinlesingi doktoritöö jätkamise kallal.

Endalegi üllatuseks on mul ilmunud küllaltki palju artikleid ajakirjanduse ajaloost, kirjandusmuuseumi väga tublid bibliograafid olid need ilusti bibliografeerinud.

Nii et ma oleksin võinud panna doktoritöö kokku ainuüksi neist. Aga see tulnuks ülevaade Eesti ajakirjanduse ajaloost, eri väljaannetest. Ma ei saanud seda teha, sest Tõnissoni vaim hakkas jälle peale käima.

Pöördusin tagasi, võtsin Postimehed aastakäikude kaupa, otsisin Tõnissoni artikleid ja siis kirjutasin selle: “Tõnisson ajakirjanikuna”. Lisasin osa Karl August Hermannist, nii et doktoritöö sisulised peatükid on olemas. Vaja on kirjutada sissejuhatus ja kokkuvõte.

Mida tegite siis, kui teadus- ja arendusasutuse juhile lubatud kaks ametiaega kirjandusmuuseumi direktorina läbi said, see on kaks korda viis aastat?

Olin vaba ja töötu. Võisin endale seda staatust lubada tänu sellele, et sain Eesti kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia, mis oli suur raha. Mingit erilist lahkumiskompensatsiooni või mitme kuupalga hüvitist ma ei saanud. Ainult kompensatsioon kasutamata puhkuse eest.

Tööleping lõppes 31. mail 2005. Kõik. Punkt. Teenisin lisaraha loengutega, kirjutasin, tegelesin doktoritööga.

Kuidas te uue kollektiiviga, mis on Tartu kesklinnas mitme maja vahel hajutatud, kohanenud olete?

Kirjandusmuuseumis oli 103 inimest, siin on 94. Kohtusin kogu kollektiiviga esimesel tööpäeval. Tutvustasin ennast, rääkisin, mida tahan, mida neilt ootan. Nüüd olen alustanud tutvumist ja tutvustamist osakondade kaupa. Kirjandusmuuseumi kogemusest ütlen, et kollektiivi ega inimestega mul probleeme ei olnud. Oli küll vaidlusi, ägedaid vaidlusi, aga need olid puhtalt tööalased.

Milline oli tagataskuvariant juhuks, kui oleksite ERMi direktori konkursil kaotanud?

Siis oleksin läinud ilmselt Saksamaale, et end teises keskkonnas ja tingimustes proovile panna. Pealegi on mul ju kõik mehed seal: abikaasa töötab arstina, pojad õpivad Humboldti ülikoolis.