/nginx/o/2016/12/06/6150543t1hbd53.jpg)
Igal teisipäeval kogunevad Kaitseliidu majja Pärnu sõjameeste ühenduse juhatuse liikmed, kelle enamiku vanus läheneb või on juba ületanud kaheksakümnenda eluaasta piirjoone. Nende hulgas on üks, kes ajal, mil mehed Eesti idapiiril ägedaid kaitselahinguid pidasid, oli veel päris poisikeseohtu mehehakatis. Sellele vaatamata on ta nüüd koos teiste endiste sõjameestega võrdväärne sõjaveteran.
See mees on Albert Erikson, kelle noorusaastad möödusid ühes Eesti külas Venemaal ja kellel juba noorukina tuli kokku puutuda nii stalinismiaja metsikuste kui järgnenud karmide sõja-aastatega.
Alberti sünnikoht oli Leningradi oblastis Pavlovskis, kuhu tema esivanemad juba tsaariajal Eestist välja rändasid. 1937.-1938. aastal Nõukogude Venemaal NKVD korraldatud “nõukogudevastase elemendi” likvideerimine ei jätnud külas, kus Albert elas, puutumata ühtki peret. Neil aastail arreteeriti Alberti isa, keda ta enam kunagi ei näinud.
Pärast sõja puhkemist 1941. aastal, kui rinne oli jõudnud Leningradi oblastisse, hävis Punaarmee kahuritules kogu küla. Ka Alberti kodu. Alberti ema koos kahe väikese õega hukkus.
Üheteistaastasest Albertist sai kodutu hulkur. Et sõjatulest purustatud maal oli ülimalt raske söögipoolist leida, hoidus ta Saksa väeosade lähedusse, sest Saksa sõdurid jagasid närusele poisikesele lahkesti üht-teist toidupoolist. Seepärast ei tundnud Albert nende mundrikandjate ees mingit hirmu.
Eesti pataljoni toidul ja seebil
Ühel 1942. aasta varasel suvehommikul, kui Albert ühes lagunenud saras parajasti ööbis, sattus talle juhuslikult peale Eesti julgestusgrupi nr 181 (hiljem Idapataljon 658) patrull. Leitnant Väär koos kahe sõduriga viis poisi väeosa staapi, kus tal kõigepealt kõht täis söödeti.
Albert räägib, et kõht sai küll täis, kuid näljatunne jäi Seejärel saadeti poiss väeosa ambulantsi, kus velsker Eduard Treumann ravis poisi jalasäärtel mädanenud ville.
Väeosas hakkasid kõik Albertit juba esimesest päevast peale hoidma. Ükskord ütles küll veltveebel Karl Kimmel talle: “Mõtlesin, et lased meie juurest jalga.” Kuid kuhu oli temasugusel kaltsakal minna? Pealegi hoolitseti väeosas tema eest ja tal polnud vaja enam tunda muret kõhutäie pärast.
Ühel päeval kutsus pataljoniülema adjutant Valdur Jürissaar Alberti enda juurde ja saatis ta rätsepatöökotta käsuga, et poisile seal korralik munder õmmeldaks. Pataljoni rätsepate õmmeldud uus sõdurikuub oli küll telgiriidest, kuid selle eest oli sinel päris ehtsast Wehrmachti kalevist.
Alfons Rebase hoole all
Poisile anti ka uued saapad, mis olid veidi suured, kuid sellegipoolest nägi ta nüüd välja nagu päris sõdur. Staabis kirjutati Albertile välja ka isikut tõendav dokument, kus oli kirjas, et ta on üksteist aastat vana ja vanemateta laps, kelle ema ja isa tapsid kommunistid.
Kuid sõjaväes ei või niisama ringi logelda ja ülemleitnant Jürissaare korraldusel sai Albertist väeosa käskjalg. Pataljoni relvur Leo Mukk andis talle ka lühikese Vene karabiini, mis oli niisama pikk kui Albert ise, ja poiss hakkas allüksuste staapidesse käske ja korraldusi kandma.
Kuid lahingute ajal viidi poiss rindest kaugemale tagalasse, tule alt ära. Sellegipoolest esines mõnikord üsna ohtlikke olukordi, kus venelaste snaipri tappev kuul temast vaid sentimeetri kauguselt mööda vihises
Et väeosas oli ka mõni sakslane, sai Albert üsna ruttu saksa keelega hakkama.
Pataljoni sideohvitseriks määratud austerlane kapten Zelinka oli Alberti vastu lahke ja viisakas ning kiitis teda edusammude eest saksa keele omandamisel.
Eriline suhe oli Albertil pataljoniülema kapten Alfons Rebasega, kes poissi väga hoidis. Ja Albert meenutab pataljoniülemat nüüdki heasüdamliku, oma alluvate eest hoolitseva ja eriliselt andeka ohvitserina. Nende lähedase suhte tõttu hakkasid mehed Albertit heatahtlikult Rebasekutsikaks hüüdma.
Suure vastupanuvõime tõttu tuntuks saanud Rebase pataljoni paisati rindel pidevalt ühest kohast teise.
Enamasti aga ikka nendesse rindelõikudesse, kus sakslased venelaste pealetungivale massile ei suutnud vastu panna ja mõnikord isegi eesliinilt jalga lasid.
Samal ajal oli pataljoni relvastus üsna kehv ja Saksa väejuhatus soovitas seda võtta venelastelt. Nii said kokku Vene relvad, Saksa munder ja eestlaste võitlusvaim. Ja see “kolmainsus” tegi rindel imet.
Ründavad punadiviisid takerdusid Eesti pataljonide tulejoone ees, jättes maha laibavalle
Jõuluõhtu Idarindel
Aja möödudes said Albertile selgeks pataljoni tugeva võitlusvaimu alged. Selle väeosa meestest oli võitlus idavaenlase vastu kujundanud fanaatilised rahvuslased, kelle isiklik elu oli justkui lakanud olemast. Aate nimel oldi valmis ohverdama kõik.
1942. aasta sügistalvel levis pataljonis teade, et jõulude ajal tuleb väeossa jumalateenistust pidama Tartu Pauluse koguduse õpetaja Harri Haamer. See oli väeosale suursündmus.
Mõni päev enne jõule kutsus ülemleitnant Jürissaar Alberti enda juurde ja andis talle ühe Marie Underi luuletuse, mille poiss pidi pähe õppima ja jõuluõhtul ette kandma.
Õpetajale saadeti Gatšina jaama vastu saan, mille ette oli rakendatud pataljoniülema isiklik ratsahobune.
Küla ühte suurde klubisaali oli üles seatud altar. Õpetaja Haamer saabus rõõmsana ja tõi tervisi kodumaalt. Tema jutlust segasid küll venelaste pommitajad, kuid need viskasid oma pommilaadungid kuhugi eemale.
Õpetaja jõulujutlus lõi meestes koduse tunde. Ja kui õpetaja hakkas mehi armulauale võtma, ei jäänud paljudel meestel silmad kuivaks. Siis tuli Alberti kord luuletus ette lugeda. Ta astus lavale, lõi kannad kokku ja alustas:
Astun vaikselt jõululumist rada
üle kannatanud kodumaa.
Igal lävel tahaks kummardada:
ükski maja pole leinata
Ja siis luges Albert veel:
Ja sammub ja sammub seal sada meest.
Nad sammumas, sammumas ränka sammu.
Nad käinud on läbi tulest ja veest,
neid, oodatakse, oodatakse ammu
Saalitäis mehi kuulas hiirvaikselt. Kui Albert lõpetas, vallandus vägev aplaus. Hiljem kiitis pataljoniülema adjutant Jürissaar Albertit: “Hästi lugesid!”
Nii möödus aasta täis rindeelu elamusi ja vintsutusi. 1943. aasta jõulude ajal õpetaja Haamer enam rindele ei sõitnud, sest kogudus ei andnud selleks luba.
Tagasi Eestisse
Pärast jõule kutsus pataljoniülem kapten Rebane Alberti enda juurde. Ta vaatas kaua sõnagi lausumata poisile otsa ja teatas lõpuks: “Aitab sulle sõjapidamisest. Nüüd lähed Eestisse kooli.”
Juba järgmisel päeval asus Albert koos voorisõduri kapral Endel Preimeriga teele. Väljas paukus 30kraadine pakane. Eemalt rinde poolt kostis kahurimürinat ja kuulipildujavalanguid. Siis kaugenes Novgorodi siluett talvisesse hämarusse.
Jõudnud rongiga Tartu, sammusid nad koos saatjaga Riia tänaval asunud Pauluse kirikumaja poole. Andnud uksekella, avanes uks ja Alberti ees seisid tema uued pereliikmed: kasuisa Harri, kasuema Maimu, kasuvennad Eenok ja Andres ning kasuõde Maarja.
Järgmisel päeval sai Albert politseist Ausweis’i (tsiviilpassi) ja pani oma nime Tartu 15. algkoolis kirja. Ka sai ta nüüd teada, et pataljonis olid mehed tema jaoks kogunud 7000 marka kooliraha. Seda raha aga Albert enam kasutada ei saanud, sest 1944. aastal okupeerisid punaväed Eesti.
Siitpeale keerati Alberti eluraamatus ette uus lehekülg. Albert läks kooli, mille kohta ta hiljem on öelnud, et “hirmus narr oli istuda Saksa mundris teiste hulgas”. Kuid juba 1944. aasta märtsis kool suleti, õpilastele anti kätte klassitunnistused ja kooliruumidesse paigutati haigla. Samal ajal pommitasid venelased Tartut ja Alberti kasuisa asus perega elama Viljandisse.
Maapaos Eestis
1946. aastal, kui taastati Tartu pommitamisel hävinud Pauluse kiriku kogudusemaja, tuli Haamerite pere Tartusse tagasi ja Albertist sai endise Treffneri gümnaasiumi õpilane.
1948. aasta veebruaris arreteeris NKVD Harri Haameri, süüdistades teda Eesti noorsoo kasvatamises kodanlik-natsionalistlikus vaimus, ja tribunal määras ta kaheksaks aastaks Kolõma sunnitöölaagrisse.
1949. aasta märtsis toimunud küüditamisel olid kõik teised Haamerite pere liikmed küüditatavate nimekirjas. Kuid nad päästis üks Tartu autobaasi autojuht, kes teatas, et NKVD on nõudnud autobaasilt suuremal arvul autosid ja algamas on küüditamine. See täiesti võõras mees soovitas kiiresti kuhugi peitu minna.
Alberti kasuema pages kogu perega Võrumaale, kus nad asusid elama kauaaegse tuttava juurde. Sinna, Vastseliina kandis asunud Metsa tallu, jäädi kuni 1955. aastani, kuni laagrist vabanes Alberti kasuisa, kes neid sealt üles otsis.
Inglise keele õpetaja
Pagenduses olles tekkis Albertil suur huvi keelte õppimise vastu. Selleks vajalikke õpikuid aitas talle muretseda Vastseliina kirikuõpetaja Ago Viljari. Pärast kasuisa vabanemist laagrist siirduti tagasi Tartusse ja Albert asus õppima töölisnoorte kooli. Selle lõpetades oli ta juba 28aastane.
Järgnesid õpingud Tartu ülikoolis, kuhu astudes tekkis küll kartus, et teda võidakse tema sõjast osavõtu pärast mitte vastu võtta. Seekord päästis tema noorus – ei osanud ju “organid” arvata, et 10-12aastane poisike võis Saksa poolel Eesti “vabastajate” vastu võidelda.
Kõrgkooli lõpetades omandas Albert inglise filoloogi diplomi ja töötas seejärel kaheksa aastat Tartus inglise keele õpetajana.
Ülikooli päevil sai Albert tuttavaks oma tulevase abikaasaga, kes õppis arstiteadust. Et abikaasa oli pärit Pärnust, siirdus abielupaar 1966. aastal siia elama.
Pärnus töötas Albert aastaid I keskkoolis inglise keele õpetajana. Seejärel töötas ta ajalehe Pärnu Kommunist toimetuses tõlgina.
Eesti Vabariigi taastamise järel kutsus praost Andres Põder Alberti tööle Eliisabeti kogudusse, kus ta samuti töötas tõlgina ja kust ta mõni aasta hiljem pensionile jäi. Kuid oma relvavendadele on Albert jäänud tänaseni Rebasekutsikaks.