See mees on Albert Erikson, kelle noorusaastad möödusid ühes Eesti külas Venemaal ja kellel juba noorukina tuli kokku puutuda nii stalinismiaja metsikuste kui järgnenud karmide sõja-aastatega.
Alberti sünnikoht oli Leningradi oblastis Pavlovskis, kuhu tema esivanemad juba tsaariajal Eestist välja rändasid. 1937.-1938. aastal Nõukogude Venemaal NKVD korraldatud “nõukogudevastase elemendi” likvideerimine ei jätnud külas, kus Albert elas, puutumata ühtki peret. Neil aastail arreteeriti Alberti isa, keda ta enam kunagi ei näinud.
Pärast sõja puhkemist 1941. aastal, kui rinne oli jõudnud Leningradi oblastisse, hävis Punaarmee kahuritules kogu küla. Ka Alberti kodu. Alberti ema koos kahe väikese õega hukkus.
Üheteistaastasest Albertist sai kodutu hulkur. Et sõjatulest purustatud maal oli ülimalt raske söögipoolist leida, hoidus ta Saksa väeosade lähedusse, sest Saksa sõdurid jagasid närusele poisikesele lahkesti üht-teist toidupoolist. Seepärast ei tundnud Albert nende mundrikandjate ees mingit hirmu.
Eesti pataljoni toidul ja seebil
Ühel 1942. aasta varasel suvehommikul, kui Albert ühes lagunenud saras parajasti ööbis, sattus talle juhuslikult peale Eesti julgestusgrupi nr 181 (hiljem Idapataljon 658) patrull. Leitnant Väär koos kahe sõduriga viis poisi väeosa staapi, kus tal kõigepealt kõht täis söödeti.
Albert räägib, et kõht sai küll täis, kuid näljatunne jäi Seejärel saadeti poiss väeosa ambulantsi, kus velsker Eduard Treumann ravis poisi jalasäärtel mädanenud ville.
Väeosas hakkasid kõik Albertit juba esimesest päevast peale hoidma. Ükskord ütles küll veltveebel Karl Kimmel talle: “Mõtlesin, et lased meie juurest jalga.” Kuid kuhu oli temasugusel kaltsakal minna? Pealegi hoolitseti väeosas tema eest ja tal polnud vaja enam tunda muret kõhutäie pärast.