Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vihaste terrorismivastaste ütlemiste poolest tuntuks saanud Venemaa president Vladimir Putin tegi läinud nädalal kannapöörde ja pani kogu maailma ahhetama.
Nimelt väitis Kremli peremees, et ei välista dialoogi Palestiina äärmusrühmitusega Hamas, mis viimastel parlamendivalimistel Palestiinas võimu kindlalt enda kätte haaras, saades 132-liikmelises esinduskogus 76 kohta, ning Lähis-Idas rahu jaluleseadmise taas suure küsimärgi alla seadis.
Selliseks väiteks annab alust fakt, et rühmituse liidrid ei väsi nüüdki, pärast riigiohjade pihkuhaaramist, väitmast: nende ainus eesmärk on Iisrael maamunalt pühkida. “Õnnelikku hetke” ei tulevatki väga kaua oodata, sest rühmituse vaimse isa, 2004. aastal juutide tapetud Ahmed Jasini väitel laskvat Allah sel juhtuda hiljemalt 2025. aastal.
Millistest kaalutlustest lähtus ikkagi Putin niisugust pretsedenditut avaldust tehes?
Pole saladus, et islamimaailma mõju on eriti viimastel aastatel tohutult kasvanud ja Muhamedi jüngrid, kellega alles hiljaaegu peaaegu ei arvestatud, pretendeerivad meie planeedil faktiliselt piiramatu ülemvõimu saavutamisele.
Kahtlemata on Putini üks eesmärke säilitada aina jõudu koguvate islamistidega võimalikult kaua häid või vähemalt neutraalseid suhteid. Just sellest on tingitud Venemaa palju kriitikat pälvinud Iraani-poliitika, Kremli mängud Kagu-Aasia regioonis ja tema eemalejäämine Iraagi sõjast.
Teisalt (aga tähtsuselt esmalt) on Venemaa ülimalt huvitatud maailma üha kahaneva energiaturu endale soodsast ümberjaotamisest. Kuna saatuse tahtel asuvad olulisemad naftaleiukohad islamiriikide maapõues, peab igaüks, eriti aga turgudelt pikaks ajaks eemaletõrjutu ja sisepoliitilise anarhia käes vaevelnu sellega paratamatult arvestama. Teisisõnu: Venemaa on jälle valmis oma ambitsioone rahuldama, kuigi ei pruugi seda enam ilmtingimata relvade jõul teha.
Hoopis tähtsam on tõmmata paralleele Putini äsjase avalduse ja Tšetšeenia sõja vahele.
Ei ole vist vale arvata, et Hamasi autoriteet tšetšeeni sisside silmis on küllalt suur ja palestiinlaste sõna sealkandis maksab. Sellest tõdemusest sammuke edasi astudes jõuab järelduseni, et Kremli ja Hamasi vahel on (vähemalt teoreetiliselt) võimalik mõlemat poolt rahuldava tehingu sõlmimine.
Mida see tähendab? Aga kas või seda (ikka teoreetiliselt), et Kreml hakkab palestiinlastele osutama näiteks abi moodsate relvade soetamisel, võtab enda õlule Palestiina omavalitsuse huvide kaitsmise rahvusvahelisel areenil ega lase oma staatust ära kasutades “sõbrale haiget teha”. Vastutasuks võtab Hamas oma mureks paugutavate tšetšeenide ohjeldamise. Hundid söönud, lambad terved
Siinkohal tasub meelde tuletada, et Hamasi liider Sami Abu Zahri kurtis hiljaaegu kontaktide puudumist lääneriikidega ja Palestiina seaduslikult valitud parlamendi isolatsiooni jätmist.
Maailma häda, muide, ongi selles, et ehmatavalt uuenenud Palestiinaga ei osata praegu midagi mõistlikku peale hakata. Lääneriigid on küll ääri-veeri teatanud, et Hamasi platvorm ei ole neile vastuvõetav, ent demokraatiat kogu aeg taevani kiitnud valgekraedel pole kõnealusel juhul põhjust häirekella lüüa, sest Palestiinas sündis ju kõik rahva tahte kohaselt.
Sündmuste areng Lähis-Idas hakkab ilmselt sõltuma ikkagi sellest, kas Hamas veidigi oma sõjakat tooni mahendab või jätkab vanaviisi. See omakorda sõltub sellest, kas tal on seljatagust sõjakat hoiakut säilitada. See omakorda oleneb küllap sellestki, kas Kremliga suudetakse lähiajal sehvti teha.