Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eilsel Pärnu linnavolikogu istungi eelsel pikteil raekoja ees võinuks vabalt olla sellisegi sisuga plakat “Tsentristlik linnavalitsus erru!”. Liiga palju on viimasel ajal olnud linnavalitsusel “ämbreid”, mida mõtestatud tegutsemisel saanuks vältida.
Keegi ei vaidlusta linnavalitsuse õigust linna vara maha müüa. See käib ka omaaegse parteimaja kohta, kus kogu taasiseseisvumisaja on peavarju leidnud uue kunsti muuseum.
Paraku on linnavalitsusel nappinud delikaatsust, perspektiivitunnet ja oskust oma otsuseid kõigekülgselt linlastele selgitada. Ometi on vähemalt kahe linnavalitsuse liikme teenistuskirjas ka avalike suhete alane tegevus, kuid nende küündimatus selles valdkonnas on masendav.
Kultuurirahva ja keskmiselt harituma kodaniku pahameel on põhjendatud. Linnavõim tahab augustiputšijärgselt taevast sülle sadanud büroohoone rahaks teha, kuid kus ja millistes oludes jätkaks muuseum, pole üldsegi selge. Nii eelistabki linnapea Mart Viisitamm varjuda juttude taha nullrendi võimatusest, selle asemel et avalikult selgitada, kuidas saaks muuseum müükipandavas majas jätkata või kuhu peaks kolima.
Pärnu linnavalitsus on teinud väga tõhusat tööd Pärnu maine kukutamisel. Selle eest on põhjendatud nõuda linnavalitsuse tagasiastumist. Kui lisame üldisele kultuurivaenulikkusele ka paari linnavalitsuse liikme avaliku natsilembuse, saame tõeliselt vägeva Molotovi kokteili, mis peaks rahvusvaheliseltki kõmama.
Kirgede vaibudes uue kunsti muuseumi ümber on Pärnu linnakodanikel õigus teada saada, kuidas on parteimaja majandatud. Ehk teisisõnu, kui palju on laekunud renditulu, millised on olnud investeeringud-parendused, missugused summad on lihtsalt läbi elatud.
Linnavolikogu eilne müügiotsus oli ootuspärane, sest sellelt koosseisult mõistuspärast tegutsemist loota ei tasu.