Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/03/28/6496501t1ha48f.jpg)
/nginx/o/2013/10/04/2436683t1h200f.jpg)
See on 79aastase Liivia Verniku ja tema mehe Leonhard Verniku lugu. Lugu armastusest, mis püsis tarkusel: austa ja hoia kaaslast heas ja halvas.
Liivia elus Leoga (nagu ta Leonhardit kutsus) tuli ette kõike, aga perekond püsis. Nende kodu-on-mu-kindlus hoiakut kogesid mõlemad tütred Katrin ja Sirje ning nende lapsedki – neli poega. Lapselapselapsi on juba kolm.
Leonhard Vernikut teatakse Pärnus kuurordi edendajana ja Tervise sanatooriumi asutajana. Liivia töötas Pärnu ühisgümnaasiumis õpetaja ja õppealajuhatajana. “Kakskümmend viis aastat olen juba puhkav pensionär,” resümeerib ta. Leo puhkab aga viiendat aastat mustas mullas. 28. veebruaril oleks ta saanud 80aastaseks.
Viiskümmend roosi
Liivia ja Leo kuldpulmapäeval üllatasid tütred täiega: viiskümmend punast roosi kimbus, igaühel küljes sedel sõnumiga, mis tähtsat on aasta aasta järel isa-ema ellu toonud. Liivia naerab: “Nad pidid kõvasti vaeva nägema. Isegi pulmaleht oli tehtud.”
Pulmalehes on tõelisi tarkusi.
Ütle iga päev kolmele inimesele midagi ilusat, ära kaota usku kellessegi – imesid juhtub iga päev. Tee nii, et ilusad hetked kestaksid võimalikult kaua. Käi klassi kokkutulekutel. Ära võta kelleltki lootust – see võib olla ainus, mis tal on.
Andesta iseendale ja teistele. Kulu, kuid ära läbi roosteta. Puhka koos perega ka siis, kui sul on raske seda endale lubada. Mälestused on hindamatud. Ära kunagi alahinda armastuse jõudu.
Armasta oma lapsi sellistena, nagu nad on, mitte sellistena, nagu sina tahaksid, et nad oleksid. Võta oma lastel käest kinni iga kord, kui saad, see aeg tuleb liiga ruttu, kui nad sul seda enam teha ei lase. Ära lase oma unistustel umbrohtu kasvada.
Liiviale meenub ema: “Mitte kunagi ei öelnud ta kellelegi halba sõna.Tema kirstu juures mõtlesin: kui ka mina nii suudaksin!”
Hommikuti ütleb ta endale: “Kulu, aga ära roosteta!” Liivia armastab lävida endiste kolleegidega, käia klassi kokkutulekutel, reisida – kevadel sõidab ta kaema Monacot ja Prantsusmaad.
Tarkus “armasta oma lapsi sellistena, nagu nad on” olevat tema ja Leo vahel alati vaidlust tekitanud. Mees oli maksimalist, kõik olgu kõige parem. “Ta oli ise väga andekas. Kui Pärnu linnaisad tema 70. sünnipäeval käisid, öeldi: harva on inimesi, kes juba eluajal rajavad endale monumendi. Eks nad sanatooriumi Tervis silmas pidasidki,” mõtiskleb Liivia. Seitsmekümneselt sai Leo Pärnu linna vapimärgi.
Tütar Sirje Kivaste on Pärnus tuntud psühhiaater, teine tütar Katrin Vabrit koolitas end lasteaednikuks. Katrinis peitub hea põetaja. Ta aitas oma abikaasa haiget ema ja isa, toetas Liiviat, kui tõvevoodis Leod valvata tuli.
Kui saad eduka mehe
Küllap tekib paljudes peredes probleeme, kui üks pooltest on edukas ja tal jääb kodu jaoks vähe aega. Liivia on selle üle elanud.
“Olime mõlemad Valgast, aga erinevatest kodudest. Minu suguvõsa oli väga ühtehoidev. Leol ei olnud sellist kodu. Tema võttis normaalsena, et naine saab hakkama tööl käimise ja kahe lapse kasvatamisega. Mees peab tegema karjääri. Olen südamest tänulik oma emale, kes pidevalt aitas, ja mu tütred ei jäänud millestki ilma – küll viis ema neid uisutundi ja balletiringi ja Samal ajal austasin kõike, mida Leo tegi. Ühesõnaga – lasksin oma mehel olla mees, kes saab teoks teha unistused. Leo oli diplomeeritud üldarst, kes Tartus, kus sündisid ka meie mõlemad tütred, töötas oma erialal. Pärnusse tulek 1953. aastal muutis elu – Leost sai õige pea Estonia ja siis Tervise peaarst. Ta vaimustus kuurordi väljaarendamisest.”
Liivial on olnud taipu mehe ellu sekkuda siis, kui mees seda kõige rohkem vajas. Pärnus läksid asjad edukalt. Leo taheti ülendada kuurortide valitsuse juhatajaks. Mees ise ei tahtnud. Pealegi ei sallinud ta Tallinnas elamist.
“Läksin temaga koos partei keskkomiteesse ja ütlesin: ma ei luba teil mu perekonda lõhkuda, sest mina jään lastega Pärnusse. Küll püüti veenda, aga ma olin kange ka. Küsisin: miks te võtate inimeselt selle, millest ta rõõmu tunneb? Leo jäi Pärnusse. Pärast tänas: “Sa päästsid mu!” Ja rääkis sellest kõigile,” edastab naine.
Leonhardile meeldis kingitusi ja lilli tuua. Igalt maalt, kuhu reisitee perekonna viis, ostis ta naisele midagi. Üks arvukatest kinkidest on haruldaselt ilus kuldkäevõru, mille Leo laskis Itaaliast tuua. Moskvast ostis ta kostüüme, kleidiriideid.
Naine mõtleb pisut, enne kui ütleb: “See ei saa ju mehele märkamatuks jääda, kui naine teda hoiab, tööd tunnustab, püüab kodused tööd ja laste kasvatamise enda peale võtta. Leo aeg kulus sanatooriumile, isegi hilisõhtul pidi ta vahel kodust Tervisesse minema – härrad vajasid tema seltskonda. Mulle ei meeldinud need konjakiõhtud. Leo ohkas ka: “Pean vist valvejoodiku palkama.” Kui tekkis vaba aega, tegi ta isarolli puudused tasa – mängis lastega, käisime perega puhkamas.”
Kõige õnnelikum aeg
Liivia tunnistab, et õnnelikem aeg oli siis, kui Leo peaarsti ameti maha pani. Nüüd said nad palju koos olla. Jalutuskäigud parkides, õhtused teleri ees istumised, mälestuste heietamised Nagu oleks nende noorusaeg tagasi tulnud.
“See oli palsam hingele. Tundsin end noore ja õnnelikuna. Ka Leo nautis seda, püüdis igati aidata ega väsinud kordamast: mul on maailma parim naine. Elus oli ka raskeid hetki, aga oskasime õnne hoiule panna,” jutustab ta.
Liivia tunnistab, et ta pole kunagi ühtki teist meest vaadanud mõttega, et oi, see meeldib. “Ju ma olen siis külm naine,” naerab ta. Tegelikult olevat lugu selles, et ta on naine, kes otsib midagi tõelist. Kerge flirt pole tema jaoks.
Liivia elutarkused. Kui mees tahab karjääri teha, peab naine seda arvestama. Arusaamatused tuleb selgeks rääkida, peab oskama andestada. Abielu hoiab koos kaaslase heade omaduste tunnustamine.
Et Leo pidi Alzheimeri tõve kätte hääbuma, oli Liidia meelest ülekohus. Mees ei tundnud tedagi lõpuks ära. “See oli aeg, kui elus kõige rohkem nutsin,” ütleb ta tasa ja vaatab süles kokkupandud käsi.