Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tunnen siirast muret tasuta koolitoidu ümber toimuva pärast, viimane piisk karikasse oli Riigikogu infotunnis sõna võtnud keskerakondlasest haridusminister Mailis Reps, kes näitas selle probleemi vastu üles hoolimatust, olles unustanud koalitsioonileppes üheselt antud lubadused.
Koalitsioonileppes on selgelt kirjas, et valitsusliit katab 2006. aasta 1. jaanuarist alates riigieelarvest tasuta koolitoidu kulud põhikoolis ning 2006. aasta 1. septembrist kutsekooliõpilastele. On täiesti loomulik, et nii omavalitsustel kui lapsevanematel tekkisid õigustatud ootused riigieelarvest täielikult tasutava koolilõuna suhtes.
Poliitpettus
Leian, et sellest möödahiilimine on lihtviisiline poliitpettus olulise põhjuseta, sest puuduv summa on meie kiiresti paisuva riigieelarve taustal tühine, aga vajadus tasuta koolilõuna järele endiselt väga suur. Ikka kuuleb siin ja seal, kuidas suurele osale õpilastest on koolilõuna ainus normaalne toidukord päevas. Kas me ikka anname aru, millega oma väikese rahva puhul mängime?
On selge, et valitsuse kinnimakstava kümne krooniga lõunasöögi eest ei ole võimalik katta koolilõuna kulusid ega kõhtu täis süüa. Kümnekroonine lõuna on kehtinud juba aastast 2002, praegu on koolilõuna maksumus vähemasti 15 krooni. On suur vahe, kas riik tasub põhikooliõpilaste lõuna eest või toetab suvalise summaga omavalitsusi, et need ise tasuksid koolilõuna eest.
Aeg asuda täitma põhiseadust
Põhiseaduse järgi on tasuta põhihariduse tagamine riigi üks tähtsamaid haridusalaseid ülesandeid. Eesti riik ei täida praegu põhiseadust, sest töövihikud, kunstiõppetarbed tuleb lapsevanemail kinni maksta. Paljud riigid liigitavad koolilõuna eest tasumise riigi kohustuste hulka, tagamaks tasuta põhiharidust, sest harimatuse riskid on ühiskonna turvalisusele ja majandusarengule ühed suurimad.
Eesti poliitikas muutub puru silmaajamine aasta-aastalt üha enam normaalseks rahva armastuse võitmise instrumendiks.
Repsil polnud mingit raskust teatada, et ega riik olegi lubanud kõigi laste koolilõuna eest maksta, riik polevat lubanud kogu lõuna kulusidki katta, ja üldse: riik maksab praegugi rohkem, kui on toiduportsjoni hind, kui sinna sisse ei arvesta toiduvalmistamise kulusid.
Riigitoetusest puudu jääva osa peavad nüüd kinni maksma kohalik omavalitsus või lapsevanemad. Valitsuse selline käitumine on tekitanud palju segadust enamikus Eesti omavalitsustes ning näitab kultuuri puudumist.
Valitsuskoalitsiooni koosseisu kopeeriv Tartu volikogu hääletas õndsalt maha isegi ettepaneku, et puuduva raha maksaks Tartu linn. Ikka sellesama Keskerakonna osalusel, ehkki rahva armastuse võitmiseks on Keskerakond lugematu arv kordi lubanud tasuta koolilõunat.
Reformierakond, mille ideoloogia järgi igaüks maksab enda eest, võib endale rinnale patsutada: meie võit! Samal ajal tunnistas Reps, et tal puudub tõsikindel alus, kui palju koolilõuna maksab. Huvitav, mille põhjal tegi ta rahandusministrile ettepaneku, kui palju riik peaks eelarvesse raha eraldama. Võimalik, et segadused koolilõuna ümber ei kajasta muud kui ministeeriumi tegemata tööd.
Probleem laiem
Tegelikult on probleem palju laiem kui koolilõuna tagamine õppijatele, tegemist on haridusõiguse realiseerimisega. Õigus haridusele on keskne inimõigus, milleta ei ole rakendatavad teised inimõigused. See on üks põhjusi, miks paljudes riikides kõlab seisukoht, et riigi kehtestatud hariduskohustus peab olema tagatud selle elluviimise tingimustega.
Tasuta kohustuslikku põhiharidust tõlgendatakse sageli kui tasuta õpet, koolitransporti, õpikuid, töövihikuid ja koolilõunat. Seda kõike meil ju kahjuks pole. Pean täiesti eksitavaks seisukohta, et kool pole sotsiaalasutus ja et haridussüsteemis ei pea tegelema sotsiaalhoolekandega.
Paljudel juhtudel ei jää õigus haridusele tagamata ja hariduskohustus täitmata haridusprobleemide, vaid sotsiaalprobleemide tõttu. Vanemate tööpuudus ja sellest tulenevad mured nagu laste alatoidetus on üks koolikohustuste mittetäitmise põhjusi. Kui paljudes kohtades kõlab hinnang, et koolilõuna on peaaegu kolmandikule meie lastest ainus korralik söögikord, siis ma ei kujuta ette, kui kaua saame sellest probleemist mööda vaadata.
Tuletagem veel kord meelde, et Soome kehtestas tasuta koolilõuna 1.-7. klassini kohe pärast Teist maailmasõda ja seda olukorras, kus Soome riik oli tunduvalt vaesem. Meist erinevalt oli soomlastel tarkust vaadata pikalt ette ja tunda muret rahva säilimise pärast.
Koolitoidu ümber poliitmängude mängimine on kohatu. Kui koolitoit oleks kinni makstud riigieelarvest, andnuks see kogu ühiskonnale positiivse sõnumi selle kohta, et me hoolime noortest peredest ja lastest.
Peeter Kreitzberg, Riigikogu liige (sotsiaaldemokraat)