Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/12/23/12830923t1h728e.jpg)
Kas maestro Priit Pedajase uuest lavastusest Endlas - Andrus Kivirähki “Rehepapist”, mille dramatiseeris Taago Tubin ja ette kannavad lavakunstikooli 22. lennu lapsed – saaks rääkida Pärnu linna kontekstist lahus? Ühtki pidi ei saa.
“Rehepapi” esietendusel olid tähtnimed pea kõigist Eesti teatritest, kultuuriüldsusest ja -meediast. Päev pärast seda, kui Chaplini keskuse hoone müükipaiskamisega oli Pärnu kuulutatud matside (rahvasuus käibib juba ka l...de) pealinnaks.
Kõigi nende ees oli hullult kurb, paha ja piinlik. Sest Pärnusse kogunenud teatraalide eliit käitus sellele vaatamata, et lavastus on ülimalt nauditav, peiete meeleolus. Oldi kaastundlikud. Igas mõttes.
Rahvuslik võimetus
Pärnu kontekstist ei saa “Rehepapi” lavastusest rääkides mööda seepärastki, et see tihe ja toimiv tükk tekitab valusa nostalgia PPP (Priit Pedajas Pärnus) hiilgeaja šedöövrite järele. Tema lavastatud “Soo” ja “Tõlkijad” on näinutele luuüdisse kasvanud. Ta ise ulguva möldrina samuti. Ja tahakski ulguda, sest miski on siin linnas pöördumatult katki. Läbinähtavate julmade sigaduste ees kaitsetud ja võimetud oleme.
Ulgugem, sest siin soos juhtunut võib tõlkida nii, et vana parteimaja mahaparseldamine oli ammu enne otsustatud, kui see pirukas rahvale näkku kinni löödi. Kõik oli ammu enne ära juhtunud, kui raekotta imbunud rehepapid ja kratid rahvale näkku valetama asusid.
Teate küll: uue kunsti muuseumi ei puutu keegi ja muu säärane. Kes ostaks korterelamuks pool maja? Kes tahab korterit koos muuseumi juurde kuuluvate festivalide meluga, mis samal ajal on Pärnu (ainus!) rahvusvaheliselt kõlav kultuuriline kaubamärk?
Marionettkratid, kellel on vaja pappi populistlikuks tänavate lappimiseks, sogavad paremast majast, kuhu uue kunsti muuseum võib kolida. Räpakad rabistajad lõikavad oma laamendamisega sedagi lisakasu, et saavad tülikast Mark Soosaarest lahti. See ju ei lase võõrvandaalidel segamatult lammutada.
Pärnakatel puudub mehhanism Viisitammest kui keskkratist - ja turbokuritegelikust linnavalitsusest üldse - vabanemiseks. Peale selle näitab “Rehepapp” laval, et me ei pääsegi oma rahvuslikust võimetusest-töllakusest.
Naergem!
Lavastus on naljakalt võluv mänglemine meie kauni emakeelega, on vigursõlmes “Eesti ballaadid”, on narmendavalt maadligi molutamise teemadel muhelemine. Aga see rahvas siin pole miskipärast justkui kunagi olnudki imetlusväärselt ja müstiliselt tark loodusrahvas, kes oskab taimede teel kosmilise kaksiksiuga ühendusse astuda ja teab ammu enne teadlaste koorumist, mis on DNA.
Kivirähk võimaldab lohutusauhinnaks ühe sabaga nõia, kes ei saa omaenese asjadegagi hakkama Koduselt kurb, aga nii ta ongi.
Oleme põhjala neegrid. Ilmast rääkimine kisub meil Tetley-inglaslikkuse vastandina tii-timm-timm-räpiks või labajalavalsiks. Meie ilugi on tönts, hatune ja haisev. Kusjuures selle rahvusesisese nalja esitab lavaka 22. lend ülimalt ühtses ja jõulises variandis.
Ebaõiglane oleks siinkohal põhjala neegri kombel kritikaanida, et muist noori näitab end praegu rohkemalt-uhkemalt kui teised. Jätkem jama, kõik oleneb juhusest ja võimalustest ja kõrini on kõige (veel) olemasoleva ja pidet pakkuva maasse tagumisest. Ütleme, et on hea ja aina paremaks läheb!
See, et Laine Mägi ja Rasmus Kaljujärv viisid esietenduse järel noortele lavale võimlemisrõngad, on kolme generatsiooni näitlejate vaheline asi. Mis lihtsurelikule võib näida kui teatepulk ja päästerõngas.
“Rehepapi”-sugused lavastused tükkis Endlaga ongi päästerõngas. Üks väheseid väärt nähtusi, mis Pärnus veel on. Muidu paistab Pärnu eemale, üle lahe Liu randa kui tuledega peibutav suurlinn. Lähemal vaatlusel osutub ta pigem mädamunaks, mille lootusetust ürgolemusest “Rehepapp” jutustabki. Naergem, kuni luiged koju jõuavad.